Tähelepanekuid Tallinnast.


Päike paistab silma💫 Haruldane hetk novembrikuus!😅

Tervitused taas💙

Tulen just töölt, kus tuli välja, et täna polnudki minu tööpäev😅 Esimest korda elus suutsin kuupäevad segamini ajada, mis peegeldab kenasti hajameelset olekut, mida endaga viimastel nädalatel kannan. Sügis on tore, aga ootamatu pime aeg on iga aasta ikka ütlemata väsitav ja omamoodi kurnav. Enese laadimine ja sisemise päikese hoidmine on hetkel väga olulisel kohal💙 Sellepärast otsustasime ka eelmise nädalavahetuse Tallinnas veeta, lubades endale mõnusat olemist ning keskkonna vahetust. Tänu tööpäevale, mida ei eksisteerinud on mul nüüd võimalus jagada teiega muljeid "meie seiklustest" kodumaal... lisaks saan oma valutavale kõhule pakkuda lesimise näol puhkust. Win-win!💙

Igatahes, meie reis algas reedel ja lõppes pühapäeval ning selle aja sisse mahtus nii mõnigi tegevus. Puhkuseks on seda liialt palju nimetada, sest Soome tagasi jõudes tuli välja, et suutsin oma organiseerimisega armsa abikaasa päris ära väsitada. Ups😅 Aga alustame algusest... laevapiletid + majutuse broneerisime juba paar nädalat tagasi ära. Seekord osutus valik Metropol Hotell Tallinn kasuks, kuna ma naiivselt arvasin, et kogu hotell on hiljuti renoveeritud ning täitsa tutikas. Kuna ma ei ole kohalik, siis sellised vead on andestatavad😅 Reaalsuses aga ajasin kaks hotelli omavahel sassi, ehk siis Metropol Hotell Tallinn ja Metropol Spa Hotelli. Pettuma me tegelikult ei pidanud, sest ka meie valik oli väga okei ning kaheks ööks täiesti piisav, eriti võttes arvesse asukohta. Peale laevapiletite ja majutuse broneerisin meile ka kaks piletit Naomi Cooper´i (UK) stand-up komöödia üritusele, mis toimus laupäeval. Ja no muidugi ei saanud ma ka ilma juuksuri külastuseta, sest mul on käsil kampaania "jõuluks ilusaks"😀 Ühesõnaga reede oli meil vabakava, laupäeval oli kaks ettevõtmist (+ mõned spontaansed tegevused) ning pühapäeva hommikuks oli planeeritud kohtumine vanematega.

Kuna jõudsime Eestisse reede õhtul, siis vabakava sisaldas endas Viru Keskuse külastust ning lokaal (lubage naerda😀) Helsinki külastust. Viru Keskuses läks mul nii hästi, et leidsin endale täisnahast saapad, mille alghind oli 180€ ja mis olid sooduses 50%. Lihtsa arvutuse tulemusena oleksin pidanud saama saapad kuskil 90€-ga, aga lõppkokkuvõttes sain need kõigest 53€-ga. Nii kui kassas seda hinda kuulsin, siis kibekähku sooritasin ostu ja tegin poest minekut, sest olin (ja siiani olen) kindel, et nad tegid mingi vea😅 Mul oli igatahes ütlemata suur rõõm nii magusa hinnavõidu üle😀 Aitäh Salamander!😘 Seekord läks natukene paremini see ostlemine, kui juuksepikenduste otsingul😅

Siit edasi liikudes, siis meil on väljakujunenud nüüdseks traditsioon, et kui Tallinnas oleme, siis KINDLASTI käime läbi ka lokaal Helsinki´st, mis on tegelikult kõike muud kui lokaal, lihtsalt karaokebaar. See on ainus koht maailmas, kus ma olen vabatahtlikult nõus kuulama karaoket. Tegemist on üsna naljaka, nukra ja imeliku kohaga, kuid mingil kummalisel moel on sellel kohal võime panna end tundma normaalsena😀😀 See on kui "reality check," mõistmaks kas normaalsuse piir on ületatud või pigem siiski mitte. Soovitan proovida!😅 Mõttes oli veel igasugu ägedaid ettevõtmisi, kuid õhtu jätkudes selgus, et oleme üsna väsinud ning uni pressis peale... 

Laupäeva hommikul oli mind ees ootamas juuksuri aeg ja samale ajale panin abikaasale maniküüri, millega ta väga rahule ei jäänud. Põhjusel, et küüsi ei lõigatud piisavalt lühikeseks, kuigi ta ise olevat alguses maininud, et "väga lühikeseks pole tarvis küüsi lõigata."😀 Vajalik õppetund õppimaks oma soove paremini kommunikeerima😏 Minul läks aga väga hästi, paremini isegi kui lootsin, sest taaskord külastasin salongi, kus ma varem käinud ei olnud. Seekord jäi valikusse Savannah ilusalong, kus sain suurepärase teeninduse osaliseks💙 Tore on ka see, et lõpuks ometi olen suutnud oma juuksed viia täitsa normaalsesse seisukorda! Jeeee!💙 Siinkohal võlgnen tänu ka Placent Active Milano toodetele, mis on kogu protsessi veel omakorda toetanud🙏

Ainult 3D prillid on puudu!

Täitsa vinks-vonks!

lluprotseduurid tehtud liikusime Telliskivi Loomelinnakusse, mis oli abikaasa jaoks täitsa esimene külastus. Seal on alati väga tore ning nii lahe on näha, kuidas kogu see piirkond pidevalt areneb ning kasvab. Abikaasa nautis täiega, mina samuti! Lisaks avastasime kaks väga ägedat brändi Eesti disaini maailmast: Woolish ja Sile Luik Jewelry - Two Cents. Woolish´i meestekollektsioon äratas abikaasa tähelepanu (eriti kvaliteetsed T-särgid), super oli neid reaalselt näha ning katsuda, et hiljem nende koduleheküljelt tellida. See variant lihtsalt meeldib mu abikaasale enam😊 Sile Luik on mulle juba eelnevalt virtuaalmaailmas silma jäänud, kuid olen alati soovinud tema loomingut ka päriselt näha. Seekord siis õnnestus ja soetasin endale (tegelikult abikaasa kinkis) tema ehetesarjast ühe paari kõrvarõngaid, mis minu (olematu) stiiliga suurepäraselt sobivad. Tema kahe sendi kõrvarõngad on minimalistlikud ning silmapaistvad, muidugi ka väga ägedad! I like it a lot!


Jagan Teiega ka kahte fotot ka, kus ehk natukenegi näeb enam, kuidas kõrvakad kõrvas on. Modelliks olemine ei ole just minu kõige tugevam külg, aga ehk ajab asja ära💙



Muideks see riietus, mis viimasel kahel fotol teile vastu vaatab on maailma kõige hullumeelsema ostlemise tulemus. Nimelt võtsin ma Soomest kaasa ühe seeliku ja pluusi, mis mõtlesin siis komöödiaõhtule selga panna, AGA selgus et need kohe üldse omavahel ei sobi ja peika julges isegi lausuda lause, et "ma näen välja nagu prostituut." Ütlen ausalt, et palju puudu ei jäänud, sest pluus mille olin endaga kaasa võtnud oli läbipaistev, kuid rinnaosa oli kaetud, aga proovimisel selgus, et olen natukene veel (endale teadmata) kahanenud ning rinnad olid kenasti kogu maailmale näha ja kattev osa vajus kõhu peale. Seega pidin kibekiiresti midagi uut selga leidma, 25min enne ürituse algust😅 Sain hakkama, aga teist korda ei sooviks sellist katsumust läbi teha! 

Ruttasin natukene siin tegevustest ette, aga tuleme tagasi Telliskivi tänavale😀 Söödud, joodud ja arendused üle vaadatud, võtsime sammud Balti Jaama ägedasse turuhoonesse, kus oli missioon leida abikaasale kindad. Missioon kukkus täielikult läbi, sest sattusime müüja otsa, kes lausus esimesel küsimisel mulle "ya ne ponimayu." Vaatasin abikaasale silma ja naerdes ütlesin talle, et "seda peaksin mina hoopis müüjale lausuma, mitte vastupidi."😀 Kuna tegemist oli vanema naisterahvaga, siis mind lihtsalt hämmastas, et ta isegi ei proovinud kedagi appi kutsuda, kes oleks ehk suutnud mu lihtsale küsimusele vastata kasvõi inglise keeles. Soovisin vaid teada, kas tegemist on täisnahast kinnastega või mitte. Ma ei soovi omaltpoolt tuli õlle visata teemal "venekeelne teenindus Eestis," sest tegelikult pole mul kunagi olnud sellega varasemalt väljakutseid, olen/oleme alati saanud kõik omavahel suheldud, keelebarjääridest olenemata. Ja ma südamest hindan, kui inimene proovib, kasvõi kutsudes kellegi endale appi, aga antud juhul olin ma lihtsalt hämmelduses, sest vastu kajas ainult "ma ei saa aru..." Tegemist on ju kohaga, kus käib päevas läbi mitmeid rahvuseid, kuidas nad oma tooteid müüvad, kui suhtumine on selline? Meie oleme vist hea näide, et ega ei müügi. Oli nagu oli, siis lõppkokkuvõttes nagu ka eelnevalt mainisin minu jaoks pole oluline, et minuga puhtas eesti keeles räägitakse, ilma vigadeta ja laitmatult. Mulle loeb tahe ja sellest juba piisab!💙 Sellel korral naisterahval tahe puudus... loodan, et järgmiste klientidega läks juba paremini💙

Kindaid me igatahes ei leidnud ning aeg oli juba ka sealmaal, et sättida end õhtusele üritusele, mis toimus meie mõlema jaoks uudses kohas nimega Heldeke, kus oli meid ootamas stand-up komöödia koos Naomi Cooper´ga Inglismaalt (kogu show oli inglise keeles). Teate see koht on lihtsalt nii äge ja hubane! Surfates nende koduleheküljel kui ka Facebooki lehel, siis selgus et neil seal igasugu ägedaid ettevõtmisi ja üritusi! Meie valitud show oli samuti vahva ja naerda sai kogu raha eest! Enne Naomi´t oli laval ka üks USA poiss (nime kahjuks ei mäleta), kes oli samuti väga hea ning teda sooviks teinekord peaesineja rollis näha, sest potensiaali tal tundus jaguvat. Õhtu superstaar Ms. Cooper oli muidugi tase omaette ning suutis oma humoorikate väljaütlemistega publikut heas mõttes pinges hoida, jagades killukesi oma isiklikust elust, kus tabuteemad puuduvad. Show lõppedes tänasin teda sõnadega, et "isegi minu soomlasest abikaasa naeris, mis tähendab, et show oli success."😀 Uskuge mind, see pole lihtne töö mu armsat abikaasat naeratama saada😅 Minul on asi juba täitsa käpas, aga nii kui me mugavustsoonist väljume, siis "killer look" võtab võimust, mis on suurepärane omadus poodides, peletamaks eemale igasugu müügiinimesi😀😀 Mitte keegi ei tülita! Kuid muudes olukordades tuletan talle aeg-ajalt meelde, et ka naeratamine on moes ja talle see väga sobib💙


Peale üritust oli aeg vabakavale ja pakkusin välja, et võiks minna Veenusesse, kus oli oodata Smilers´i esitlust. Ma ausalt ei tea millal ma viimati Eestis klubis käisin, aga sellest on ikka omajagu aega möödas! Enne Smilers´i esitlust tegin ma suure avastuse, et naised ei käi enam poolpaljalt ööklubis😅 Ma olin nii positiivselt üllatunud, sest ilus oli kohe ringi vaadata, kui naised nägid soliidselt seksikad välja! Kuna ma olen abielus, siis ma meestele väga tähelepanu ei pööranud😀😀 See on üks suurimaid muutusi ajast, mil mina veel kodumaal klubids möllasin. Võib-olla oli siinkohal oma mõju bändil ja selle kuulajaskonnal, ei oska öelda, aga mulle väga meeldis see, mida ma nägin💙 Küll aga abikaasale ei meeldinud jälle väga see, mis ta kuulis - Smilers😅 Ma ei lasknud end sellest heidutada ja ikka paar tantsu sai tantsitud, sest nii mõnigi teismeea pidu sai Smilers´i saatel peetud ja nii vahvad noorusea mälestused tulid esile! Tantsud tantsitud oli aeg unedemaale end sättida💙 Hoolimata sellest, et abikaasa ilmselt ei platseeru tulevikus Smilers´i fännibaasi nimekirjas, jäime õhtuga siiski väga rahule😅💙


Pühapäeva varahommikul leppisime vanematega kokku, et lähme brunchile. Ma naiivselt arvasin, et hästi lihtne on leida Tallinnas koht, kus pakutakse hilist bufee vormis hommikusööki. Eksisin! Ilmselt ei ole (veel) brunci kultuur kodumaal nii au sees, kui seda on see Soomes. Kõige enam soovitati kohvik Sesoon´i, kuid kahjuks olid seal kõik kohad väljamüüdud, mis ilmselt näitab, et tegemist on ülipopulaarse kohaga. Pikkade otsingute tulemusena leidsime restoran R14, mille valisime ühtlasi ka kohtumiskohaks vanematega. Restoran iseenesest on viimase peal, uh kuidas ma naudin Eestis ruumirikast miljööd, mis Soomes on täiesti puudulik, kuna rendihinnad on kõrged. Ja sellest tulenevalt täidetakse kogu vabam ruum laudade ja toolidega, et kuuleks ikka ka vastalaua vestlusi. Siinkohal kaob täiesti ära "oma ruumi" olemasolu vajadus, mida Soomes nii kõrgelt hinnatakse😅 Eestis sellega enamasti väljakutseid ei ole ja ma alati kogu südamest naudin ruumirikkust ja vabadust, mida erinevad söögikohad pakuvad💙 See on luksus! Ühesõnaga, ruumi jagus, kuid brunch polnud ehk päris see, millega me Soomes harjunud oleme, et laud on lookas ja valikut jagub igale maitsele. Teistsugune kogemus, mis oli siiski meeldiv ning kõige olulisemal kohal oli tegelikult kvaliteetaeg vanematega, mis sai täidetud💙

Hommikusöök söödud oligi aeg juba laevale minna ning Soome naasta. Ütlen ausalt, et ma oleks soovinud kauemaks jääda... tunnen, et viimastel aastatel pole mul jätkunud aega pikemalt olemiseks ning nautimiseks. Nädalavahetused on hea viis selle tühimiku täitmiseks, kuid mitte kahjuks piisav... Mõlgutan siin mõtteid, et ehk uuest aastast natukene pikemalt peatuda Eestis, et ei oleks seda tunnet, et "alles tulin ja juba lähen." Ühesõnaga siinkohal järgin enda motot "kui midagi ei meeldi, siis tuleb muudatused sisse viia." Ja seda ma siin ka teen! Natukene pean veel mõningad asjad läbi mõtlema ja loodetavasti saan õige pea siin samuti oma mõtteid ning tegevusplaani jagada! Seniks aga säilitage endis sisemist päikest ning hoidke pimedus headusest lahus! Varsti jälle💙

Comments