Murepilved pea kohal.


Seekordne postitus ilmselt ei pakata nii palju rõõmu, kui eelnevad kirjutised, kuid see on elu ja elu tuleb võtta täpselt sellisena nagu see on...

Pole ilmselt kellelegi saladus, et olen emotsioonaalne inimene. Olgugi, et praeguse aja moodne trend on emotsioonitus, mida esitletakse kui kõrgeima olemise vormi tunnust. Kuidas kellelegi sobib eks.  Minu elus on emotsioonidel väga suur roll, sest nad omamoodi hoiavad mind elusana ning on heas mõttes suuna näitajad. Küll aga on minu ülesandeks neid mõista ning mitte lubada neil juhtida oma elu. Ütlen ausalt, et kunagi ei osanud ma seda absoluutselt mitte ja lõpetasin tihtipeale emotsionaalses puntras. Hea uudis on see, et praeguseks ajaks suudan erinevaid külalisi enam-vähem viisakalt vastu võtta. Olgugi, et vahel ei soovi nad lahkuda ning panevad mind heas mõttes proovile. Üks huvitavamaid kaaslasi minu eluteel on olnud muretsemine, mis kategoriseerub viisakalt väljendades tüütu, kuid huvitava külalise nime all. Ma ei saa öelda, et ta on oodatud, aga talle väga meeldib minuga aega veeta. Kuigi mul on ju tegelikult alati valikuvõimalus, kas lubada ta sisse või jätta ta külma kõhuga ukse taha, olen alati valinud esimese variandi. Kuid on olnud ka aegu, kus ta nahaalselt ilma küsimata hiilib minu koju ning võtab võimust kõige ja kõigi üle. Oskamatusest temaga läbi saada, olen lubanud tal olla, kuid alati lootuses, et ta kaua ei peatu... Ta on selline omamoodi tegelane, kes pöörab tähelepanu nii pisiasjadele kui ka globaalsetele väljakutsetele. Iseenesest ju tore, AGA see on füüsiliselt väsitav ning energiarikas tegevus. Lõpptulemuseks on sasipundar, mis tekitab väljakutseid, mida tihtipeale tegelikult ei eksisteeri.

Nooremana (olgugi, et siiani olen noor) järgnes muretsemisele ärevus. Need kaks on kui parimad sõbrad, kes ei saa teineteiseta ja kahjuks mina ei saanud nendeta. Inimesed, kes on olnud kimpus ärevushäiretega ilmselt mõistavad, millest räägin. Ebameeldivast seisundist, mis halvab mõttetöö kui ka keha. Sellises olukorras tundub justkui kogu maailm kukub õlgadele ja puudub jõud selle kõige kandmiseks. Ma väga sooviks Teile öelda, et praeguseks hetkeks oleme oma kuldse kolmikuga lahku läinud, kuid siis ma valetaksin. Aeg-ajalt me ikka kohtume, kuid mitte enam nii intensiivses vormis, kui aastaid tagasi. Ärevusel on omad tegevused ja ta on jätnud meid muretsemisega kahekesti. Mulle see täitsa meeldib, sest alati kui nad kahekesi otsustasid mind külastada jäi minu kodus valitsema segadus, mida võib tegelikult kutsuda ka kaoseks. Muretsemisega on meil jätkuvalt head suhted, kuid ka need on ajaga muutunud. Küsides endalt küsimuse, et "miks ma muretsen?" Ei osanud ma sellele vastata... "Miks ma luban tal end nii tihti külastada?" - jäi samuti vastuseta. Ühel hetkel tundus see (ebaterve) suhe niivõrd mõttetuna, et soovisin teda vähem oma elus kohata.

Omamoodi sain ka hakkama, aga täielikult likvideerida pole mul teda õnnestunud. Ikka ta aeg-ajalt mind külastab, peatudes pikemalt või lühemat aega. Mõistsin, et muretsemise peatumise aeg on üsna tugevalt korrelatsioonis minu tahte ning sooviga, samuti mõttemustritega. Olen lubanud muretsemisel juhtida ennast, mitte vastupidi. Sain aru, et ta on minu elu osa ja pole mõtet teda eirata, vaid pigem mõista. Siinkohal on toetavaks võtmeks olnud iseenese juhtimine "praegusesse hetke," mis lihtsalt tähendab seda, et kui muretsemine on viinud mind oma külastusega kaugustesse, suudan end tagasi tuua olevikku. See on pidev enesetreening, kus on oma koht ka ebaõnnestumistel, kuid siis pole mõtet jääda enesehaletsuse ja süüdistuste lõksu, vaid proovida uuesti! Tähtsal kohal on ka edusammude märkamine, kasvõi imepisikeste. Veelgi enam, sellele järgneb küsimus "mida ma saan praegusel hetkel muuta?" Tihtipeale on vastuseks "ainult iseenda mõtlemist," kuid loomulikult on see varieeruv. Ja kui vastuseni on jõutud, siis muretsemine oma suures tugevuses taandub ning võtab pisikese tegelase rolli, kellel puudub võim. Sellises seisus on ta võimeline oma sõnumit edastama, misiganes see sellel hetkel siis on. Kasutan tihti sõna "tegelane," sest olen muretsemise enda jaoks visualiseerinud punaseks karvaseks olendiks, kes mind aeg-ajalt külastab. Tal on suured kilavad silmad ja pisikene suu ning talle meeldib hästi palju lobiseda. Ta ei ole negatiivne ega positiivne, ta lihtsalt on. Visualiseerimise mõtte sain tegelikult lastega töötades, kui mõistsin, et lastel on väljakutseid oma emotsioonide kirjeldamisega. Selleks palusin neil neid visualiseerida ja hiljem kujutada. Kes soovis lisas oma emotsioonile/tundele ka nime :) Idee olen edasi kandnud ka täiskasvanute maailma ja nii mõnelegi on see "tehnika" sobinud, nii ka mulle endale. Siit edasi liikudes, siis ei saa mainimata jätta ka perekonna, sõprade, elukaaslase jne peegeldusi. Usun, et paljudele on tuttavad laused "sellepärast pole tarvis muretseda" või lihtsalt "ära muretse nii palju." Tagasiside, mida ei tasu ignoreerida :) Olen muidugi proovinud ka erinevate tegevustega kutsumata külalist/külalisi eemale peletada, kuid julgen nüüdseks väita, et pikas plaanis see ei tööta ja varem või hiljem tuleb võtta aega mõistmaks põhjuseid ning tagajärgi...

Viimased nädalad olen oma eelnevaid praktilisi õpetusi kasutanud igapäevaselt. Sügis lihtsalt on selline kaunis aeg, kus veedan oma peamise kutsumata külalisega enam aega koos.  Lisaks sain paar nädalat tagasi sõnumi oma lapsepõlve sõbralt, et ta on haiglasse viidud. Asi oli väga tõsine ning kehva/puuduva kommunikatsiooni tulemusena (+ teadmatus diagnoosi osas) tekitas minus üle pika aja erakordselt suure üle muretsemise. Tegin täpselt samamoodi nagu eelnevalt Teile kirjeldasin ning jõudsin järeldusele, et tuleb siin panna elu paariks päevaks pausile ning sõita Eestisse. Kuigi ta külalisi ei soovinud, siis astusin kõikidest keeldudest üle ja veetsin oma päevad haiglas. Küsimusele "mida ma saan praegusel hetkel muuta?" oli vastuseks "saan soetada laevapiletid, sõita Eestisse ning anda tööandjale teada muudatustest." Abikaasa oli kogu protsessiga juba eelnevalt kursis ning toetas mind minu spontaanses ettevõtmises. Eelnevad nädalad kui ka laevareis kodumaale tõid muretsemisele kaaslaseks veel ka hirmu, sest lapsepõlve sõber ei näidanud paranemise märke. Igal vabamal hetkel, kui mõte jooksis kaugustesse, proovisin tuua end tagasi hetke, kus paiknesin. Leidus hetki, kus õnnestusin ja hetki, kus ebaõnnestusin. Teadmatus andis muretsemisele jõudu ning see kombinatsioon toitis omakorda hirmu. Kõik muutus, kui olin jõudnud haiglasse ning salamisi hiilisin palatisse (salaja, sest jõudsin sihtpunkti enne ametlikku külastusaega). Sealt vaatas mulle vastu reaalsus ning teadmatus, muretsemine, hirm jätsid hüvasti. Asemele tulid rahu ja kergus. Kuigi olukord, kuhu olin sattunud ei olnud midagi lillelist ja rõõmsat, oli mul nii ütlemata hea meel olla kohal.

Mis on minu tänase kirjutise mõte? Eelkõige on see meeldetuletus mulle enesele, et erinevad emotsioonid ja tunded on suunanäitajad. Neid ei tasu eirata ega nende eest põgeneda, pigem leida viise aktsepteerimiseks. Lubades neil olla osaks, kuid siiski ISE valides peatumisaja sageduse ja pikkuse. Siinkohal on suureks abinõuks ka oma keha kuulamine, mis annab automaatselt märku külastajate mõjust. Kui külaline käituda ei oska ja tema mõju on kehale raske kanda, siis miks ma luban tal olla ja jääda? See on muide küsimus, mida iseendalt tihti küsin.

Aus on tunnistada, et mina ja muretsemine ilmselt liigume selles elus käsikäes. Kuigi targad inimesed ütlevad, et "lõpeta muretsemine, siis saabub vabadus," siis minu jaoks on saabunud vabadus teadvustamise ning aktsepteerimisega. Las ta külastab mind aeg-ajalt, see punane karvane olend, kellel on suured kilavad silmad ja pisikene suu. Minu asi on mõista, miks ta mind külastab ja kas tal päriselt ka jagub praeguses hetkes ruumi jäämiseks. Elu on huvitav ja õppida on veel ütlemata palju💙

Kuigi minu blogi pole (kahjuks) kunagi hiilanud kommentaaride osas, siis ma ikkagi proovin arutelu tekitada ja niiviisi saan ka Teie mõtteid lugeda. Kuidas on Sinu suhe külalisega, kellel nimeks muretsemine? Ja mida Sina teed selleks, et kutsumata külaline Sinu enda kodus võimust ei võtaks?

 Varsti jälle💙

Mulle väga meeldib see foto💙

Comments

  1. Mina ei saa end nimetada suureks muretsejaks. Kui mure tuleb, halvab see aga kogu mu oleviku. Und ei tule, sest vaja mure läbi närida ja seda nii kaua, kuni lihtsalt ütlen, et stop, nüüd aitab. Täpselt sama põhjendusega, et hetkel ma midagi muuta ei saa, seega targem on nt välja puhata. Ja mure tundub öösel, pimedas, veel eriti suur. Hommikud on tõesti veidi targemaks osutunud 😉

    ReplyDelete
    Replies
    1. See on hea lähenemine😊 Hommikud on ikka õhtust targemad😊 On suurepärane oskus suuta muretsemist pausile panna, et see ei segaks elu elu elamist, sealjuures eriti veel magamist. Tegelikult ju liigne muretsemine, mis omakorda on seotud ärevusega, põhjustab ka paljudel inimestel unehäireid. Sealt on juba lihtne end viia stressi seisundisse ja kõige muu sellega kaasnevaga.

      Delete
  2. Enda kohta ütlen.... Väga kahju, et olen alles küpses eas olles inimestele "EI" ütlema õppinud....

    ReplyDelete
    Replies
    1. Parem hilja kui mitte kunagi💖 Ma ise ka seda alles õpin, eriti seda osa, et ei tunneks ennast peale "ei" ütlemist pahasti 😊 Nagu Jesper Juul on kunagi öelnud "armstav ja kvaliteetne "ei" tähendab: ma ütlen sinule «ei» nüüd, sest mul vaja endale ütelda «jah»" Kuigi see lause on eelkõige mõeldud (vana)vanemate suhtes (lapse)lastega, siis tegelikult saab seda üle kanda ka üldisesse elu konteksti.

      Delete

Post a Comment