Mul ei olnud kunagi plaanis jääda.


 
See on ilmselt järjekordne postitus teemal "ära iial ütle mitte kunagi." 2013ndal aastal oli au esmakordselt olla vahetusüliõpilane Soomes. Samal ajal kui kõik teised viisid oma vahetusaastat läbi Lõunamaa päikese all, otsustasin mina, et soovin osa saada riigist, mis on haridusmaastikul nr.1. Valides välja üsna ekstreemse koha nimega Oulu, Põhja-Soomes. Käredatest külmakraadidest hoolimata mulle mu kogemus väga meeldis, kohe nii väga, et lubasin endale, et kunagi tulen tagasi. Külalisena. Peale vahetusaastat naasin kodumaale ning alustasin tööd õpetajana. Ma jumaldasin oma õpilasi ning armastasin oma tööd, kuid pidevalt käis minuga kaasas tunne, et saab veelgi paremini. Kuni alistusin sellele tundele ning kandideerisin 2014ndal aastal Oulu Ülikooli Global Education magistriõppeprogrammi. Osutusin valituks ning alustasin õpinguid Soomes. Kõige raskem osa kogu protsessi juures oli hüvastijätt minu õpilastega, väikeste inimestega, kelle jaoks olin ma üsna võrdväärne Jumalannaga. Nad mõistsid mu valikut ja tegelikult olin ma jätkuvalt nende jaoks olemas, lihtsalt teisel kujul. Sellegipoolest oli see raske, emotsionaalselt eriti. Ma lohutasin end mõttega, et see on investeering iseendasse, et olla tulevikus "veelgi parem õpetaja." 

Teadsin juba õige varakult, et Oulu ei ole minu jaoks koht, kuhu jääda. See on kõigest peatuspaik. Õpingute käigus mõlgutasin mõtteid töötamaks Jaapanis, Lõuna-Koreas või isegi Araabia Ühendemiraatides (Katar oli mingi hetk lausa esmane valik). Kõikide riikidega olin eelnevalt kokku puutunud ning leidsin, et seal on, mida arendada. Tundus põnev ja eksootiline. Soome jäämine ei tulnud isegi mõttesse, sest minu õppeprogramm toetas pesast välja lendama. Suurt ja laia maailma avastama. Vahepeal tuli läbi teha ka õppeprogrammi vahetus (olen sellest ka eelnevalt kirjutanud) ning asusin õppima Intercultural Teacher Education programmis. Tegelikult olin ise samal ajal Tallinna Ülikooli klassiõpetaja magistrieriala viimasel aastal. Kuna koostöö kahe riigi vahelt ei sujunud ootuspäraselt, eksmatrikuleerisin end omal soovil Tallinna Ülikooli üliõpilaste nimekirjast ning sain võimaluse kanda osad ained üle uude programmi Soomes. Kui soovid oma elu keeruliseks elada, siis võta õppust minust! Lühidalt öelduna, siis kogu see protsess oli üsna piinarikas ning mitte kuidagi ei jätnud head muljet mu armsast Eestist ja selle tulemusena pidin korralikult aega võtma ravimaks oma hingehaavu. Võtsingi aja, aga samal ajal tegin ka otsuse, et ilmselt kodumaale mul enam asja ei ole. Pettumus ja valu olid lihtsalt nii tugevalt minuga...

Sisimas ma teadsin, et haigettegevad tunded ajaga mööduvad ning ehk kunagi mõtlen ma teisiti. Samal ajal keskendusin lihtsalt oma õpingutele, iseendale ning teadmatusele. Kuni kohtasin oma abikaasat, kes kõik heas mõttes pea peale pööras. Meie suhte täitsa alguses ma mainisin talle, et "mul ei ole plaanis jääda." Küsimusele, et "mis mu plaanid on siis?" Suutsin ma vastata vaid "ma ei tea." Päris normaalse beibe otsa sattus😀 Leppisime siis kokku, et vaatame mis meie suhtest saab ja eks elu annab arutust. Neli kuud hiljem kihlusime ning mõlgutasime mõtteid kokkukolimise osas. Andsin talle kohe alguses mõista, et nii kui ma lahkun Oulust (kohast, kus olen oma elu ehitamisega mingis etapis), pean alustama jälle algusest. Erinevus seisnes vaid selles, et seekord mitte üksi. Sellest otsusest on möödas rohkem kui kolm aastat ja augusti lõpus täitus minu jaoks viis aastat Soomes. Kolm aastat sellest kaunist viiest olen veetnud oma peikaga, kes ühel hetkel muutus abikaasaks. Peale selle, tähistasime möödunud nädalavahetusel kahe aasta täitumist Helsingis, täpsemalt Espoos.

Ma ei saa öelda, et see elu ehitamine on läinud täpselt nii nagu ette kujutasime. Kõik on tegelikult kordades enam aega võtnud, kui me lootsime, kuid tore on tõdeda, et arengud on siiski toimunud. Mul on tekkinud pisikene sotsiaalne võrgustik, kellega aeg-ajalt kohtume. Töökaaslased, kes võtavad mind sellisena nagu ma olen. Sellest sügisest alustasin taas ka eratundide andmist, mis on nii äraütlemata tore ja üsna pea on mind ootamas Yin jooga õpetaja koolitus, mida ootan põnevusega. Küll aga soome keelega ma siiani maadlen, sest rääkida ma väga ei oska, kuid mõistan, mida teised räägivad😅 Ma ei ole selle üle absoluutselt uhke, kuid loodan et ka minusugusest (mitte kõige andekamast keeleinimesest) saab siiski lõpuks asja! Olgugi, et ma keeleliselt pean veel arenema on mul hea meel tõdeda, et praeguseks hetkeks tunnen end kordades enam osaks Soomest, kui varasemalt. See on väga hea tunne! Samuti on nüüdseks paika loksunud sõbralikud suhted Eestiga💫

Tulles teadmatuse juurde, siis mingil määral on see jätkuvalt minuga. Sellest tulenevalt aeg-ajalt leian end ikka muretsemas tühiste asjade pärast, mida ma tegelikult ei saa muuta ja mis lihtsalt raiskavad mu energiat. Inimeseks olemise võlu! Kuid õnneks suudan need hetked varem või hiljem ära tabada ning tuua end tagasi olevikku, aega mis on siin ja praegu. See on järjepidev enesetreening, kus kahjuks ma veel ei ole pro tasemel, kuid juba kordades parem, kui kunagi varem. 

Veelgi enam, tunnen, et olen oma kõige ekstreemsema hüpiku vormi vahetanud vähe rahulikuma vastu välja. Minus ei tõsta enam nii aktiivselt pead motoorne rahutus, mis ei luba mul olla. Ilmselt üheks põhjuseks on abikaasa mõistlik suhtumine sellesse, et Muumitrolli elustiil pole päris minu jaoks. Ma pigem üks Naksitrallidest, kes mässaks ringi😅 Et ikkagi minu rahutu loomus saaks vahepeal toitu, oleme koostanud ühise poolaasta plaani, kus on siis ette teada, millal on võimalus koos avastamisretkedele minna. Sellesse on märgitud spontaansed kui ka mõned planeeritud tegevused. Ütlemata hea motivatsiooniallikas, mis platseerub meie külmkapi uksel😀 Esimene sügisene väljasõit on nüüdseks tehtud, mis sisaldas endas Turu linna kui ka Tampere külastust. Minu üheks suuuurimaks sooviks on olnud olla osaks Turu lossist, mis on Soome üks vanim ja suurim enam-vähem täielikult säilinud keskaegne kiviehitis. Lõpuks sai see teoks!










Kuigi ma sujuvalt kaldusin teemast kõrvale, siis tegelikult on sellel oma osa. Sellised väljasõidud ja erinevate vaatamisväärsustega (eriti ajaloolistega) tutvumine annavad enam võimalusi teada saada riigi kohta, mida kutsun enda koduks. Lisaks sellele on võimalus end rutiinist välja siputada ning niiviisi hüpikut taltsutada. Win-win! Kuigi ma jätkuvalt mingil määral otsin oma kohta siinpool lahte, siis on meeldiv tõdeda, et iga päevaga tunnen end siin kodusemalt. Kuna täiusliku koduperenaise roll pole kahjuks või õnneks minu jaoks, siis tuleb jätkata ehitamist!💪 Kui kuidagi ei saa, siis kuidagi ikka saab! Kuigi mul ei olnud kunagi plaanis jääda, on mul ütlemata hea meel, et otsustasin siiski vastupidiselt💛 Minu elu on heas mõttes muutunud ja mina selle sees. Selle mõttega ongi aeg selleks korraks lõpetada. Soovin Teile imelise oktoobrikuu nautimist ning järgmise korrani!💛


Comments