"Miks te valisite nii vaese riigi pulmareisi sihtkohaks?"

Durres. Vaade hotelliaknast😍

Tervitused taas💕

Oleme nĂŒĂŒd tagasi oma esimeselt pulmareisilt ning paras aeg on muljetada! Tegelikult ma pikalt kaalusin varianti kas vĂ”tta arvuti endaga kaasa ja vabadel hetkedel kribada oma mĂ”tteid vĂ”i pigem siiski mitte. Otsus langes viimase variandi kasuks, mis lubas mul reisi nautida ning olla tĂ€iega kohal. Olen otsusega igati rahul💕 Ilmselt paljud teist ootavad pigem muljeid pulmapĂ€evast, aga natukene veel kannatust ja ĂŒsna pea saan ka selle emotsionaalse pĂ€eva Teieni toodud. Pulmapildid peaksid loodetavasti peagi meieni jĂ”udma. Seega tuleb alustada pulmareisist, mis iseloomustab kenasti minu elukest, kus tihtipeale puudub korrapĂ€rane jĂ€rjestus ja asjad juhtuvad enamasti tagurpidi😅 Olgu siinkohal ka mainitud, et see on esimene postitus uue perekonnanimega, kuid viimane reis, kus kandsin nime Ms. Peets. Kuigi nimedega on hetkel vĂ€ike segadus (mul endal vĂ€hemalt), siis vĂ”tsin vastu otsuse, et minu armas virtuaalnurgake jÀÀb praegu tĂ€pselt nii nagu ta on, ehk siis neiupĂ”lvenimega. Teil lihtsam ja minul endal samuti😊 NĂŒĂŒd aga esimese pulmareisi juurde, mis leidis aset Euroopas, tĂ€psemalt Albaanias💕


Miks Albaania?


Meile mĂ”lemale meeldivad Vahemere-ÀÀrsed riigid, mis sisaldavad endas sĂ”bralikke inimesi, imekaunist loodust ning sooja kliimat. Eriti sĂŒdamelĂ€hedaseks riigiks on peikale Horvaatia, kus me mĂ”lemad oleme (eraldi) mitmeid kordi kĂ€inud. KĂŒll aga polnud peika kĂŒlastanud Albaaniat, kus minul oli esmakordselt au olla 2005ndal aastal koos perega. Sellest on möödas omajagu ning soojade mĂ€lestuste valguses tĂ€rkas huvi kogeda seda siiani vĂ€he tuntud riiki jĂ€lle. Nii me rahumeelselt otsustasimegi esimese pulmareisi sihtkohaks valida Albaania. Riigi, mis on sĂ”bralik ja soodne, aga jĂ€tkuvalt paljude jaoks avastamata paik. 

Minu kustumatud kogemused ulatuvad aega, kui olin 17 aastane. Nagu olen ka eelnevalt maininud, siis meie perekonna traditsiooniks on olnud autoga mööda Euroopat ringi rĂ€nnata ning sedasi me antud sihtkohta jĂ”udsimegi. VĂ€ljavalitud asukohaks Sarande, sadamalinn LĂ”una-Albaanias Joonia mere rannikul. MĂ€letan vĂ€ga selgesti, et sĂ”iduteed tollel ajal olid alla igasugu arvestust ja tee, mis viis mĂ€gede vahelt Sarandesse oli ilma asfaltita, aeglane, looklev ning ĂŒsna hirmus. Peale selle vĂ”tsime peale kohaliku hÀÀletaja, kes hiljem minusse Ă€ra armus😅 Kohalike jaoks olime, kui eksootilised olevused. Eriti mina, kes sellel ajal paistis silma blondide kiharate ja vĂ€he ĂŒmaramate kehakumerustega. Viimane ei olnud takistuseks tĂ€helepanu mitte saamisel, pigem vastupidi - vallatud kurvid lisasid minu ĂŒldisele komplektile veelgi enam erinevust/erilisust😅 Kohalike silmis, kes olid sĂ”bralikud ja uudishimulikud. Riik ise oli 2005ndal aastal arenemisjĂ€rgus, kommunistlik hĂ”ng oli vaevu tuntav, kuid siiski oli see olemas. Ajaloost rÀÀkides, siis 1991 aasta oli Albaaniale tĂ€henduslik, nimelt vĂ”eti vastu ĂŒleminekupĂ”hiseadus, mis vĂ”imaldas mitmeparteisĂŒsteemi ja nĂ€gi ette presidentaalse vabariigi. KĂŒll aga kĂ”ik ei lĂ€inud nii libedalt nagu soovitud, ning 1994. aasta referendumil lĂŒkati uus pĂ”hiseaduse projekt tagasi. Alles 1998ndal aastal vĂ”eti vastu uus pĂ”hiseadus, mis kehtib praeguseni. Üleminek kommunistlikust korrast demokraatlikule on olnud aeganĂ”udev ja kindlasti mitte kĂ”ige lihtsam protsess. Seda enam valdas mind mĂ”nus ootusĂ€revus muutuste osas, mida soovisin kogeda aastal 2019. Valides sihtkohaks riigi, mida kĂŒlastasin 14 aastat tagasi...

"Siin pildil on kĂ”ik valesti"- lausus vend, kellega antud fotomeenutust jagasin😅


EbaĂ”nnestunud algus viis Ă”nnestunud reisini. 

Alustame siis tĂ€iesti algusest, ehk lennupiletitest. See vastutusala kuulub tĂ€ielikult abikaasale + majutus. Ta naudib protsessi, mis sisaldab endas vĂ”rdlusi, otsinguid ning lĂ€birÀÀkimisi. Reisi organiseerimisega alustasime juba kevadel, kui kĂ”ik pulmadega seonduv oli tĂ€ies hoos. Ostsime lennupiletid + majutuse kolmeks ööks ja kĂ”ik sellele jĂ€rgneva otsustasime kohapeal paika panna. Avastamiseks oli meil kokku 12 pĂ€eva - piisavalt palju, et nĂ€ha ja kogeda ilma kiirustamata. Puhkuse algus jĂ€i tĂ€pselt peika sĂŒnnipĂ€eva pĂ€evale💖 Ehk siis 29.08 Ă”htul ootas meid lend Helsinkist-Belgradi ja sealt edasi Belgrad-Tirana. Tagasi tulime samamoodi, lĂ€bi Serbia. Piletid (kogumaksumuseks 335€) ostsime lĂ€bi AirSerbia lennufirma, mis oli meie mĂ”lema jaoks uudne kogemus. Kuna lend vĂ€ljus Ă”htul (tĂ€psemalt 21.20), siis oli meil terve pĂ€ev aega taastumiseks, sĂŒnnipĂ€eva tĂ€histamiseks ning pakkimiseks. Aus on mainida, et peale pulmapĂ€eva kannatasime me mĂ”lemad emotsionaalse pohmelli all😅 See on selline imelik seisund, kus vaim on tĂ€idetud positiivsusega, kuid keha lihtsalt ei jĂ”ua seda kanda. Seega tunnistasime teineteisele, et olulisel kohal on vĂ”tta paar pĂ€eva normaalse seisundi taastamiseks. Lihtsalt puhates ja mitte midagi tehes...

Lennujaama jĂ”udsime piisava ajavaruga, kĂ”ik sujus kenasti. Kuni oli aeg vĂ€ljumiseks, mis pidi aset leidma tĂ€pselt kell 20.40. Paraku seda ei juhtunud ning tekkis infosulg. Aeg aina tiksus edasi ja reisijaid saatis teadmatus. Meid kaasa arvatud, sest olime arvestanud, et jĂ”uame kenasti jĂ€rgmisele lennule Belgrad-Tirana, sest lendude vahe oli 1,5h. Ideaalis. Peale tunni ajast ootamist saadeti keegi infot jagama... Mul oli sellest inimesest lihtsalt nii kahju, sest ainus vastus, mis ta kĂ”ikidele kĂŒsimustele andis oli "hetkel on ka meil teadmatus lennuki saabumise osas." Nojah...kena algus pulmareisile. Inimesed olid juba vĂ€ga Ă€revad ning nii mĂ”nigi ei suutnud oma Ă€revust vaka all hoida, mistĂ”ttu see armas töötaja sai infot nii enda kui ka lennufirma kohta. Tuli vaid oodata ja loota, et kunagi see lend ikkagi toimub... Oodates pöördus meie poole ĂŒks naisterahvas, kes mainis, et antud lennuliin Helsinki-Belgrad on vaid kuu aega töös olnud ja nad pole kahjuks suutnud seda parimal vĂ”imalikul viisil tööle saada. Hilinemised pidid olema paratamatus... Lobisemise kĂ€igus jĂ”udsime ka meie pulmareisi plaanideni, mille peale ta pĂ”lglikult mainis, et "miks me nii vaese riigi pulmareisi sihtkohaks valisime?" Tema eeldas, et lendame Balile, Maldiividele, Bahamale. Mulle nii meeldivad inimesed! Eriti just sellised karakterid, kes vĂ”tavad sĂ”na teemadel, millest neil pole Ă”rna aimugi...Jutu arenedes tuli vĂ€lja, et ta ise on Serbiast ja pole kunagi Albaaniat kĂŒlastanud, kuna viimane on vĂ€hearenenud riik ning siiani vaene. SĂ”bralikud naabrid😅 See ei ole esimene ega ka viimane kord, kus kohtan inimesi, kes jĂ€tkuvalt on ajaloosse kinni jÀÀnud, andmata vĂ”imalust olevikule. Kurb, aga neid inimesi on ĂŒtlemata palju. Mina vaid naeratasin ja vastasin, et "Albaania mereÀÀrne on imeilus ja kindlasti vÀÀrt kĂŒlastamist. Vaesus on suhteline mĂ”iste ning oleneb paljustki inimese enda mĂ”ttemaailmast." Sellega meie jutuajamine lĂ”ppes. Viisakalt. Loodan, et ta kunagi siiski kĂŒlastab oma naaberriiki ja suudab stereotĂŒĂŒpset mĂ”tlemist murda💖 Lootus on tasuta! 

1,5h tundi hiljem saabus lennuk ning reisijad lubati lennukisse. KĂŒsimuse peale "mis saab meie jĂ€rgmisest lennust?" saime vastuseks, et "ehk nad ootavad Teid Ă€ra." See oli kui haavale soola peale raputamine. Ilus algus mesimagusale pulmareisile😅 Arutasime peikaga igasugu variante ja olime valmis, et peame ööseks Serbiasse jÀÀma, sest jĂ€rgmine lend Tiranasse leidis aset alles pĂ€rastlĂ”unal. Muuta me midagi antud olukorras ei saanud, kui vaid endi mĂ”ttemaailmu. VĂ”ttes kogu olukorda, kui seiklust vĂ”i algust seiklusele😅 Lubasime, et ĂŒkskĂ”ik kui ebamugavalt me endid ka tunneme, keskendume siiski positiivsele. Ja see, et me saime lĂ”puks ometi Helsinkist lennukile oli tegelikult suur rÔÔm! Olgugi, et meid saatis teadmatus... Belgradi jĂ”udes algas jooksumaraton. Inimesed lihtsalt jooksid, igaĂŒks ise suunas, sest nii mĂ”nelgi teisel oli tarvis jĂ”uda jĂ€rgmisele lennule. Nii ka meie! Olime oma gruppi vĂ”idukalt juhtimas, kui avastasime, et jookseme vales suunas😅😅 Suunda vahetades jĂ”udsime lĂ”puks Ă”igesse vĂ€ravasse ja leidsime eest passikontrolli, kus oli enne meid teisigi maratonil osalenuid. Selgus, et me kĂ”ik oleme vĂ”itjad, sest lennuk ootas meid ja sellest tulenevalt oli vĂ€ljumisaega edasi lĂŒkatud. Uskumatu, aga tĂ”si! Pole minu reisimiste ajaloos sellist hetke enne olnud. Tavaliselt olen pisar silmil hĂŒvasti jĂ€tnud lennukiga, kus ka minul on olnud koht, aga sellega pole lihtsalt arvestatud... RÔÔm oli sĂ”nuseletamatu ja omamoodi valdas meid hĂ€mmeldunud olek. Seda olekut muutis veelgi erilisemaks naisterahvas, keda olin eelneval lennul pagasiga aidanud ja kes jĂ”udis Ă”igesse sihtpunkti natukene hiljem. SĂ”nadega "we made it! Halleluuja!" 

Ajalooline pilet.


LÔpuks ometi oleme Albaanias - mesinÀdalad vÔivad alata!
 

SĂŒdaöösel jĂ”udsime Tirana lennujaama, kus oli meid ees ootamas takso, mille eelnevalt olime tellinud (sellelt lehekĂŒljelt). Algas sĂ”it Durres´i, Albaania sadamalinna Aadria mere rannikul, mis asub 30km kaugusel Tiranast. SĂ”it lĂ€bi öise Tirana oli pĂ”nev ning ĂŒtlemata kiire. Peamiselt seetĂ”ttu, et meie armas taksojuht unustas nii mitmelgi korral jala gaasipedaalile😅 Kuna olime ĂŒtlemata vĂ€sinud, siis ei lasknud sellest end hĂ€irida ja lihtsalt nautisime kiiret sĂ”itu sihtpunkti. SĂ”idu kogumaksumuseks oli 25€. Kordades soodsam, kui oleksime vĂ”tnud takso lennujaamast. Kohale jĂ”udes ootas meid ees meesterahvas, kes juhatas meid hotellituppa. SĂ”bralik ja viisakas teenindus. Tore oli olla kohal ning selle mĂ”tte saatel vajusime voodisse ning Ă€rkasime alles jĂ€rgmise pĂ€eva pĂ€rastlĂ”unal. 

Ärgates koperdasin rĂ”dule, kust vaatas mulle vastu tĂ€pselt sama vaade, mis on esimesel fotol kujutatud. Kuumus lajatas vasu pĂ”ski ning pĂ€ike siras silma. Rand kutsus! Nii me veetsimegi kolm pĂ€eva lihtsalt vedeledes ja lubades pĂ€ikesel end soojalt hellitada. Üsna pea sai selgeks, et antud sihtkoht on populaarne just kohalike seas ning turiste leidus kĂ€putĂ€is. MĂ”nus! Veelgi enam, restoranides söömas kĂ€ies jĂ”udsime jĂ€reldusele, et oleme riigis, kuhu kindlasti ei tasu tulla ainult söögikultuuri tĂ”ttu, sest seda lihtsalt ei ole. Albaania köök on mĂ”jutatud suuresti Itaaliast ja Kreekast, kuid Ă”nneks reisi vĂ€ltel leidsime ka kohalikke restorane, kus sai kĂ”hu tĂ€is. Mitte just maitseelamuse osaliseks, kuid kogemuse vĂ”rra rikkamaks kĂŒll. Mingil imelisel kombel on kogu Albaania tĂ€itunud kiirtoidurestoranidega, mis sealkandis ei tĂ€henda alati rĂ€mpstoitu, vaid pigem kiiret teenindust. Toit oli tihtipeale just nendes kohtades maitsvam, vĂ”rreldes tavaliste restoranidega. Soodsam samuti.

Peale söömise ja lihtsalt olemise sisustasime oma aega ka Ă”htuste jalutuskĂ€ikudega mererannas ning sealjuures tutvusime kohaliku eluga. Nagu kohalikele kombeks, sest ka albaanlastele meeldib Ă”htuti jalutada. Seda tegevust (ehk Ă”htust jalutuskĂ€iku) nimetatakse Albaanias "xhiro´ks," mille kĂ€igus inimesed tulevad vĂ€lja jalgu sirutama ja naabrite/sĂ”pradega kohtuma. Paljudes linnades isegi suletakse autoteed teatud tundideks, et inimesed saaksid koguneda erinevatesse kohtadesse, kus ĂŒheskoos kĂ”nnitakse ja lobisetakse, kuni hiliste tundideni.




Ma Ă”htust melu kahjuks ei jÀÀdvustanud, pigem keskendusin merele, mis oli lihtsalt erakordselt kaunis ja lÔÔgastav. Tihtipeale ei ole kĂ”ik kuld, mis hiilgab ja nii ka Albaanias. SĂŒdamest lootsin, et ehk vĂ”rreldes 2005nda aastaga on olukord paranenud, kuid kahjuks mitte nii vĂ€ga. Tarbimise tulemusel tekkinud prĂŒgihunnikud ja nende likvideerimine. Kuigi antud fotol on tegelikult tegemist rannaÀÀre puhastamisega (oodatakse suuremat prĂŒgiautot), siis oli siiski shokeeriv taaskord nĂ€ha, kui mĂ”tlematult inimesed reostavad kĂ”ike ilusat, mis on nende ĂŒmber. See oli vast kĂ”ige valusam kogu reisi vĂ€ltel, sest prĂŒgi jagus igale poole ja mitte kĂ”ikides kohtades ei tegeletud selle likvideerimisega, pigem juurde tekitamisega. Juba esimese reisi vĂ€ltel kogesime seda mĂ”tlematut tegevust ja selle tulemust praktiliselt igal sammul. Nii ka seekord ja kahjuks siinkohal ei saa öelda, et olukord on paranenud. Tundub, et "Teeme Ă€ra!" kampaania ei ole veel Albaaniasse jĂ”udnud. Ehk leidub mu lugejate seas vabatahtlikke, kes oleksid huvitatud olukorra parandamisest/toetamisest? Lihtsalt mĂ”te, mis lendles mu peas terve reisi vĂ€ltel... kĂŒsimusele "kuidas?" mul hetkel veel vastust ei ole...


Sain selle kurvema poole oma sĂŒdamelt Ă€ra ning aeg on liikuda edasi. Natukene rÔÔmsamatel teemadel, nagu nĂ€iteks liivarand. Inimesed, kes on nendes piirkondades reisinud ilmselt teavad, et liivarannad on ĂŒsna haruldased ja enamasti saab pĂ€ikest vĂ”tta kivirandades. Selles osas oli Durres suurepĂ€rane koht kus olla, sest seal asub meie reisi ainus liivarand. Kuna suplejaid oli kĂŒllaltki palju, siis vesi oli ĂŒsna sogane ja lĂ€bipaistvast mereveest vĂ”is vaid unistada😅 Kasutan meelega sĂ”na "suplejad," sest enamus vees olijatest ei ujunud. JĂ€i selgusetuks, kas pĂ”hjuseks oli oskamatus vĂ”i pigem tavaks saanud komme lihtsalt ulpida. Ei tea, aga kolme pĂ€eva vĂ€ltel jĂ”udsime jĂ€reldusele, et aeg on edasi liikuda. TĂ€psemalt Joonia mere rannikule, Sarande´sse, kus kĂ”igi eelduste kohaselt pidi meid ees ootama mĂ”nus suvepealinn, lĂ€bipaistva mereveega. Enne, kui alustan uut seiklust tutvustan Teile ka meie ainsat vaatamisvÀÀrsust, mida otsustasime kĂŒlastada. Ainus on see sellepĂ€rast, et midagi enamat seal lihtsalt vĂ€ga vaadata ei olnud. Nimelt kĂŒlastasime Durres´i amfiteatrit, mille vĂ”iks kenasti kokku vĂ”tta sĂ”nadega - palju kive, kuid ei midagi erilist😅 Luban Teil piltide vaatamisega omad jĂ€reldused teha ja kutsun Teid edasi lugema💕





 
JĂ€rgmine sihtkoht Sarande!

"Bussipeatusest" avanev vaade.

Sarande´sse otsustasime sĂ”ita bussiga, kuigi algselt kaalusime ka taksoga minemise mĂ”tet. Viimane kukkus Ă€ra kalli hinna tĂ”ttu, mis kohe ĂŒldse ei tundunud ahvatlev. Taksoga sĂ”itmine Albaanias on vĂ”rreldav tegelikult kui luksusliku tegevusega. Odavast transpordivahendist siin rÀÀkida vĂ€ga ei saa. Seega buss oli meie ainus valik. Algselt tegime uurimustööd ja pĂŒĂŒdsime teha endale selgeks vĂ€ljumisajad, kuid kahjuks oli see lootusetu ĂŒritus. LĂ”puks saime nĂ”u hotellitöötajalt, kes soovitas varahommikul bussipeatusesse minna ja lihtsalt oodata, sest mingi aeg see buss kindlasti tuleb😅 Temast oli tegelikult selles osas abi, et ta tellis meile takso ning juhatas taksojuhi Ă”igesse peatusesse. Ise me poleks sellega ilmselt hakkama saanud, sest enamus inimesi ei olnud inglise keeles just kĂ”ige tugevamad ja sellistest vidinatest nagu GPS vĂ”is vaid unistada. Siinkohal on vÀÀrikas kohalikke tunnustada, sest olgugi, et ĂŒhise keele leidmine oli aeg-ajalt keeruline olid nad alati abivalmid ja toetavad leidmaks lahendusi. VĂ€gagi muljetavaldav! Igatahes, jĂ”udsime siis bussipeatusesse, mis ei olnud pĂ€ris selline nagu me siin pĂ”hja pool oleme harjunud nĂ€gema. Kuna kĂŒsija suu pihta ei lööda, siis haarasin ĂŒhel teismelisel poisil viisakalt kratist ning uurisin, et ehk tema teab millal Sarande buss tuleb. Minu ĂŒllatuseks oli ta inglise keeles keskmiselt hea ning ta viisakalt juhatas meid Ă”igele kivimile ootama😅 SĂ”nadega, et varsti on buss siin. Oma vaimusilmas olime valmistunud endid ette millekski sarnaseks, millega sĂ”itsime Gruusias. Ilma konditsioneerita kilukarbis, kus kĂ”ik nihelesid teineteise otsas. Meie ĂŒllatuseks saabus 30min ootamise jĂ€rel buss, mis oli suur, konditsioneeriga ja kus oli ruumi istuda😍 Pileti hinnaks 12€ inimene. Ja algas sĂ”it Sarande´sse, mis asub u. 250km kaugusel Durres´ist.


SĂ”it kestis kuskil 4h ja 15min ja selle aja sees sain uue kogemuse osaliseks. Kohaliku bussiga sĂ”itmine mĂ€gede vahel. Kui 2005ndal aastal autoga Albaaniat avastasime, siis on mul eredalt meeles teekond mĂ€gede vahel, kus puudusid teepiirded ja asfalt. Iga nurga peale oli asetatud hukkunutele mĂ€lestusmĂ€rke ja neid ikka jagus. No naudi sa siis sellist teekonda! Keeruline, vĂ€ga keeruline. Suureks muutuseks on teekate, mis on asendunud asfaltiga, kĂ”ik muu oli ĂŒsna samamoodi nagu mĂ€letasin. Ma proovisin valida meile bussis sellise asukoha, kus aknast vĂ€lja vaadates ma ei nĂ€e ĂŒhtegi kuristikku laiumas. Edutult! Saatuse tahtel valisin tĂ€pselt sellise istekoha, kus kĂ”ik kurvid, möödasĂ”idud, vastutulevad autod ja kuristikud olid nĂ€htaval! Üle kolmveerand teekonnast oli tĂ€iesti normaalne, ĂŒtleks isegi rahulik. Peamiselt sellepĂ€rast, et me ei olnud siis veel jĂ”udnud mĂ€gede vahele. Kuid siis algas minu jaoks pĂ”rgu ja peika jaoks vĂ€ga valus reisietapp. Nimelt olin ma omadega nii krampis, et hoidsin oma kĂŒĂŒned kogu mĂ€gede vahel sĂ”itmise aja tema kintsus😅 Peika mitmeid kordi palus mul sulgeda silmad, et ma ei vaataks aknast vĂ€lja ja lihtsalt kujutaksin ette, et kĂ”ik on hĂ€sti. No ma ausalt proovisin! Kuid tabasin end mĂ”ttelt, et ma tahan teada, kuhu ma kukun, kui peaksin kukkuma😅 Ilma liialdamata tundus mulle, et bussijuht uskus end olevat kohalik rallisĂ”itja, kes kujutab end ette vormel sarja etapil. Ja mitte pealtvaatajana! Kohale jĂ”udes ma lihtsalt tĂ€nasin Universumit ja lootsin, et tagasisĂ”idul on meil vĂ€he rahulikum ja ettevaatlikum bussijuht (etteruttavalt vĂ”ib öelda, et Ă”nneks nii ka lĂ€ks). Meie saabumise ajaks oli pĂ€rastlĂ”una, tĂ€psemalt kell 14.30 ja aeg oli ĂŒles leida hotell, mille olime lĂ€bi booking.com eelnevalt broneerinud. Kogu meie reisi vĂ€ltel kasutasime booking.com teenuseid, sest Airbnb vĂ”imalused on Albaanias ĂŒsna kesised, vĂ€hemalt meie maitsele. Ööbimiskoht asus kĂ”igest 150m kaugusel bussipeatusest, keskusest kui ka rannast. Olime lĂ”puks kohal!

Pakkisime endid lahti ning kaua hotellitoas ei peatunud, sest mu uudishimu oli lihtsalt nii suur! Ma nii vĂ€ga tahtsin teada, mis on muutunud vĂ”rreldes selle ajaga, kui olin esimest korda Sarande´s. Minu ĂŒllatuseks vĂ€ga palju. 2005ndal aastal oli kogu see piirkond arenemas, mida ilustasid erinevad pooleliolevad ehitised. 2019ndal aastal olin suvepealinnas, mis oli valmis! Peale selle, ei olnud ma enam eksootiline vaatamisvÀÀrsus. TĂ€iesti tavaline inimene, kellesse suhtuti austuse ja sĂ”bralikkusega. Ei mingit pealetĂŒkkivust ega ahistamist! VĂ”rratu! Nii hea tunne oli olla kohal! 😍





Joonia meri oli kordades puhtam, lĂ€bipaistvam ja ujumiseks mĂ”nusam, kui Aadria meri. Seega, meie pĂ€evad olid harukordselt lihtsad ja möödusid enamasti rannas lesimise ja lihtsalt olemise tĂ€he all. Sinna sisse muidugi mahtusid ka Ă”htused jalutuskĂ€igud, sest kohalikke traditsioone tuleb austada💖 Lisan Teile natukene veel pildimaterjali, sest fotod suudavad vahel kĂ”neleda enam, kui sĂ”nad. 








Nagu fotodelt nĂ€ha on, siis nĂŒĂŒdsest peale puhkame kivirannas. Tean inimesi, kes pigem eelistavad liivarandu, kuid meie jaoks ei ole vahet. Olulisemal kohal on soodne vĂ”imalus ujumiseks, mis Sarande´s oli 100% olemas. Reisidel on meil vĂ€lja kujunenud pĂ€ris tĂ”hus traditsioon, mida nĂŒĂŒdseks julgen soovitada ka teistele. Nimelt me mitte kunagi ei vedele pĂ€ikese kĂ€es enam kui 2h (see on maksimum). Eriti kui kuumakraadid ĂŒletavad +30, mis Sarande´s oli igapĂ€evane nĂ€htus. Praeguseks hetkeks vĂ”in julgelt vĂ€ita, et selle meetodi saatel oleme teinud endile teene, sest pole Ă€ra pĂ”lenud ning nahk on mĂ”nusalt pehme. Peale selle kasutame me looduslikke pĂ€ikesekaitsevahendeid. Me mĂ”lemad pooldame peikaga uskumust, et kemikaalide najal praadimine ei ole just kĂ”ige tervislikum. KĂ”ike tuleb vĂ”tta mĂ”istusega ja pĂ€evitamine on kindlasti ĂŒks nendest. 

ÕpetussĂ”nad jagatud vĂ”ib edasi liikuda😅 Kes on mind eelnevalt lugenud teavad, et kaua ma niimodi molutada ei suuda ja vajan vaheldust. Nii ka seekord! Peika on sellega hĂ€sti kursis ning on lĂ€bi erinevate reisimiste Ă”ppinud, et kodurahu huvides ei jÀÀ tal muud ĂŒle, kui minu plaanidega kaasa tulla😅 See vĂ”ib kĂ”lada natukene dramaatiliselt, aga tegelikkuses see tĂ€pselt nii ka on😀  Selleks korraks valisin meile vĂ€lja Butrint´i Rahvuspargi, mis asub Sarande´st 30km kaugusel. Antud rahvuspark kuulub UNESCO maailmapĂ€randi nimistusse ja on tuntud erinevate ajalooliste varemete poolest. 


Butrint´i Rahvuspargi kĂŒlastus - Ă”nn oli minuga!


Sinna pidime me taaskord sĂ”itma kohaliku bussiga. Seekord saime infot, et buss vĂ€ljub iga tĂ€istund. Areng missugune! Peale selle soovitati kĂŒlastuseks valida aeg, mis ei jÀÀ hommikusse, sest sellel ajal on enamus turiste platsis. Niisiis valisime minekuks pĂ€rastlĂ”una ja asetasime endid bussipeatusesse. Ise nii uhked, et jĂ”udsime piisava ajavaruga kohale. Mida aga ei tulnud oli buss... Peika juba tahtis kĂ€ega lööma hakata, kuid suutsin ta ĂŒmber veenda, sest asi oli juba pĂ”himĂ”ttes! Olime oodanud enam kui 45min ja mulle kohe ĂŒldse ei mahtunud pĂ€he mĂ”te alla andmisest. Ja siis see kaua oodatud liinibuss jĂ”udis meieni! Kergendus! Saime teada, et tegelikult vĂ€ljub buss igal pooltunnil. Pole hullu, saame oma tarkust jagada teiste omasugustega!😅 Buss iseenesest oli nagu buss ikka, aga eriliseks ehk tegi selle sĂ”idu fakt, et bussipiletit ei saanud osta bussijuhilt, vaid selleks mĂ”eldud spetsiaalselt neiult, kes mööda bussi ringi jooksis ja seda otseses mĂ”ttes, sest buss oli ÀÀreni inimesi tĂ€is. KĂ”ik toimis ja neiu oli ĂŒtlemata vĂ€le oma tegemisest, lisaks suutis ta jagada raha korjamise vahepeal vastuseid kĂŒsimustele, mida inimesed soovisid teada. Kaasa arvatud meile, vĂ€ljumisaegade osas. AustusvÀÀrne! 

Enne, kui taaskord fotodega Teid tĂŒlitan proovin lĂŒhidalt Teile edasi anda ka Butrint´i vÀÀrtuse. Tegemist on siis ajaloolise sadamalinnaga, mille juured ulatuvad 8ndasse sajandisse. See iidne linn on ĂŒle elanud kreeka, rooma ja bĂŒtsantsi vĂ”imuperioodid. Praegune arheoloogia-ala hĂ”lmab endas muljetavaldavat rooma amfiteatrit, bĂŒtsantsi basiilikat (mis on Hagia Sophia jĂ€rel maailmas suuruselt teine), kaunite mosaiikidega rooma templit, lĂ”vivĂ€ravat jpm. Rahvuspark, mis on 9424.04 ha suur, kuulub 2003ndast aastast RAMSARI (ka veelinnupaikadena rahvusvaheliselt tĂ€htsate mĂ€rgalade kaitse) konventsiooni hulka. Sisaldades ĂŒle 800 erineva taime (millest 16 on ohustatud ja 12 on haruldased), ĂŒle 246 linnuliigi, 105 kalaliigi ning 39 imetajate liigi, millest paljud omavad erilist kaitsestaatust. See on imeline koht Albaanias, mis on ĂŒtlemata vĂ€he tĂ€helepanu saanud, kuid kindlasti vÀÀrt kĂŒlastamist, kui sinnakanti satute! 


Kui videot ei soovi vaadata, siis loodan et ka minu jÀÀdvustused ajavad asja Ă€ra😅 MĂ”nusat vaatamist!








Siin tuleb teha vĂ€ike paus ja selgitada viimase foto tagamaid. Facebookis ma juba antud olukorda mainisin, kuid kordamine on tarkuse ema. Nimelt ronisin ma nendel samadel kividel, et jÀÀdvustada imeilusaid vaateid. Kui jĂ€rgmisel hetkel tuul murdis oksa (vĂ”i noh nii ma arvasin), mis otsustas mind sihikule vĂ”tta. Inimesed, kes minu ĂŒmbruses asetsesid hoidsid hinge kinni ja mina sisetunde saatel astusin pika sammu tagasi. JĂ€me puuharu (mida hellitavalt kutsusin oksaks) kukkus tĂ€pselt kohta, kus eelnevalt asetsesin. Ma lihtsalt tĂ€nasin Universumit ja kĂ”iki kaitseingleid, kes otsustasid minuga reisima tulla💖 Selle puuharu saatel oleks minust jÀÀnud jĂ€rgi Eestimaa plekk Albaania kividele. Inimesed, kes seda pealt nĂ€gid tulid Ă”nnitlema sĂ”nadega "you are a lucky girl." TĂ€nasin viisakalt, ise samal ajal sĂŒdamerĂŒtmi taastades. Palusin vaid, et peika mind kĂ”vasti kallistaks, sest shokk oli tegelikult pĂ€ris suur. Ta kallistaski ning see aitas. Viimase foto tegi peika enda telefoniga, tĂ€pselt hetkel kui jooksen kividelt tema juurde...Mida ma sellest intsidendist Ă”ppisin? Et ĂŒhel hetkel lubab elu Sul naeratada, teisel hetkel vĂ”ib lajatada puuharuga. Kuid kui elu otsustab viimase variandi kasuks, siis on ĂŒtlemata hea tunne, et olen elanud elu ilma sĂŒĂŒmepiinadeta, ausalt ja Ă€gedalt! Jagades armastust inimestele enda ĂŒmber ning tehes seda igapĂ€evaselt💖 Ja muidugi on olulisel kohal teadmine, et tegelikult on kĂ”ik jĂ€tkuvalt valikute kĂŒsimus...meil on alati vĂ”imalus astuda samm tagasi, kui asi ei tundu olevat Ă”ige. Tarkuseterad taas jagatud, liigume edasi vĂ”i pigem jĂ€tkame fotodega.











Ja oligi aeg tagasi hakata sĂ”itma. Peika, kes algselt ei vĂ”tnud mu plaani vĂ€ga tĂ”siselt ning saatis kogu ĂŒritust sĂ”nadega, et "taas lĂ€hme vaatama kivisid, ainult seekord on neid veelgi enam😅" jĂ€i samuti kogu kĂŒlastusega rahule. Idee jagamine on alati see kĂ”ige keerulisem osa, kuid naiselik tarkus on mind Ă”petanud, kuidas viia oma armas abikaasa ka teostuseni😍 Nipp on imelihtne, tuleb olla jĂ€rjepidev oma soovide jagamisel😅 

JĂ€rgmisel pĂ€eval me lihtsalt puhkasime ja siis oli meid ees ootamas uus riik ja tĂ€iesti uus sihtkoht. VĂ”tame Teid kaasa Korfule!😍 


Palju kiidetud Korfu, aga mis on tegelikkus?


Alguses oli meil idee peatuda Korful lausa mitu ööd, kuid muutsime oma plaane ja otsustasime seal peatuda vaid ĂŒhe öö. MÀÀravaks sai tegur, et meile mĂ”lemale ei meeldi sihtkohad, mis on loodud turistidele. Kreeka saared seda enamjaolt kahjuks ka on. Sarande´st Korfu pealinna Kerkyra´sse on vĂ”imalus liikuda imelihtsalt erinevate laevadega. On kiiremaid kui ka aeglasemaid vĂ”imalusi, sĂ”ltuvalt valitud ajast. KĂ”ige kiirem variant on 30min ja aeglaseim variant on 1h ja 15min. Meie valisime viimase variandi, sest meile mĂ”lemale meeldib merel loksuda ja vĂ”imalusel nautida vaateid. Edasi-tagasi piletite kogumaksumuseks oli 70€, mis on tĂ€iesti normaalne ja kordades soodsam, kui meie laevaĂŒhendus Soome-Eesti vahelt😅 Meie ostsime piletid enne vĂ€ljumist. Enne sadamat on erinevate laevafirmade n.ö "kontorid," kus on vĂ”imalus pileteid soetada. Ei midagi keerulist, tuleb vaid eelnevalt endale selgeks teha, mis ajale vĂ”iks vĂ€ljumine jÀÀda. 

Laevareis oli mĂ”nus ning kuna valisime vĂ€ljumiseks kell 10.30, siis jĂ”udsime Korfule juba Ă”ige varakult. Vahepeal jagan Teiega taas fotosid😍




Pealinn Kerkyra sadamasse jĂ”udes ei sattunud me just vĂ€ga suurde vaimustusse, sest ees ei olnud ootamas mitte midagi sellist, mida me juba Albaanias nĂ€inud ei olnud. Kuid nagu elu on Ă”petanud, siis esmamulje pĂ”hjal ei tasu pĂ”hjapanevaid jĂ€reldusi teha. Sadamast alustasime oma majutuse otsinguid, mille broneerisime vanalinna sĂŒdamesse. Siinkohal on vast aus mainida, et Korfu ööbimised olid kaks korda kallimad, kui Sarandes. Etteruttavalt vĂ”ib juba ka mainida, et ĂŒleĂŒldse oli eluolu kaks korda kallim Albaaniast. Igatahes, majutuse leidsime ĂŒsna kergesti ĂŒles ja olime oma valikuga vĂ€ga rahul. See reis suutsime end majutada kohtades, mis pĂ€riselt ka vastasid lubatule. See ei ole alati nii olnud...

Vaade ĂŒĂŒritavast korterist.

Kuna aeg oli limiteeritud, siis kaua me oma uues korteris aega ei veetnud. Mul tĂ€rkas ĂŒtlemata suur soov kĂŒlastada vana kindlust, mida jalutades mĂ€rkasin. Hiljem saime teada, et tegemist on pĂ€ris vana BĂŒtsantsi kindluse ehk Palaio Frourio´ga, mis ehitati vĂ€hemalt 7. vĂ”i 8. sajandil pKr. Antud vaatamisvÀÀrsus jĂ€i ka meie ainsaks tasuliseks ettevĂ”tmiseks, sest Kerkyra vanalinn, mis on samuti UNESCO maailmapĂ€randi nimekirjas on kĂŒlastamiseks tasuta.











Imeilusad vaated on garanteeritud! Tagasi jalutades kohtasime reisi ainsaid eestlasi, kes osutusid mu endise klassiĂ”e vanemateks. Maailm on ikka pisi-pisi😀 Kindlus vaadatud seadsime sammud vanalinna, mis on vaatamisvÀÀrsus omaette. Tegemist on ÀÀrmiselt kauni arhitektuurilise linna sĂŒdamega. Loomulikult on esindatud ka mitmed poed, restoranid ja kohvikud. Kellele selline melu meeldib, siis see on ideaalne koht kĂŒlastamiseks. Meie vĂ€sisime sellest Ă€ra ja lootsime leida randa, kus lihtsalt lÔÔgastuda ja olla. Kerkyra pole rannapuhkuseks kindlasti kĂ”ige Ă”igem koht, seda nĂ€itas praktika, sest seal on esindatud ainult kaks imepisikest randa, mis Ă”igupoolest pole Ă”ieti ranna nime vÀÀrilisedki. Pigem rannakohvikud, kus saab boonusena ka ujuda.







Ûhte kahest "rannakohvikust" oli meil au ka jĂ€rgmisel pĂ€eval kĂŒlastada ja tegelikult pÀÀstis see ka meie pĂ€eva. Nimelt oli meil tagasisĂ”idu ajaks valitud kell 18.00. Seega oli meil piisavalt aega tutvuda pealinnaga ning teha jĂ€reldused, kas soovime taas kĂŒlastada Korfut vĂ”i pigem siiski mitte. Valisime viimase variandi ja olime ĂŒtlemata Ă”nnelikud, et veetsime saarel vaid ĂŒhe öö. See oli tĂ€iesti piisav saamaks aimu, et Korfu on turistilĂ”ks ning kindlasti mitte meie jaoks ideaalne koht olemiseks. Eriti veel teadmises, et lĂŒhikese laevareisi kaugusel on riik, mis on kaks korda odavam ja kus tunneme end kordades kodusemalt. Kuid inimesed on erinevad, samuti reisimise stiilid... Meie isiklikult soovitaksime platseeruda Albaanias, Itaalias, Horvaatias vĂ”i mandri-Kreekas  ning vĂ”tta pĂ€ev vĂ”i mitu, et kĂŒlastada Korfut. Kellel tekkis enam huvi Korfu pealinna vastu, siis antud blogis on imeliselt kirjeldatud erinevaid vaatamisvÀÀrsusi ja leidub ka teisi postitusi Korfu saarest. VĂ€ga hĂ€sti kirjutatud ja kindlasti soovitan omaltpoolt pilk peale heita! Minu lĂŒhikene ning natukene teistsugune vaade kahvatub selle kĂ”rval😅 Kuid erinevused vaid rikastavad💖

"Rannakohvik," kus saab boonusena ka ujuda.

Kerkyra kĂŒlastatud ootasime pikisilmil tagasisĂ”itu Sarande´sse, linna kus tundsime end olevat enamat kui vaid turistid... Meil oli jÀÀnud vaid ĂŒks tĂ€ispikk pĂ€ev ja siis oli aeg naasta Tiranasse, kus ootas meid sĂŒdaööl vĂ€ljalend Belgradi ja sealt juba edasi Helsinki. 


Aeg on lahkuda... 


JĂ€rgmisel hommikul ostsime bussipiletid Tiranasse, mis polnudki nii keeruline, kui kĂ”ik eelnevad bussidega seotud ettevĂ”tmised. VĂ€ljumised olid kindlatel aegadel ja hilineda ei tohtinud. Olime positiivselt ĂŒllatunud, sest see oli meie jaoks midagi uut😅 Piletid ostetud tĂ€histasime oma viimast Ă”htut Sarande´s ja vĂ”tsime reisi kokku sĂ”nadega "vĂ€gev reis!" Selle reisi Ă”nnestumise eest ei saa ainult tĂ€nada teineteist, vaid suureks osaks on ka kohalikud, kellega oli au tutvuda ning kes nĂ€gid meid kui tavalisi inimesi, mitte liikuvaid rahakotte. See on areng, mida ma 2005ndal aastal nii tugevalt ei kogenud. Mul on sĂŒdamest hea meel, et albaanlased on arendanud endis sĂ”bralikkust, hoolivust ning inimlikkust. Olgugi, et prĂŒgiga nad siiani sĂ”brad ei ole ja mĂ”tetu tarbimise osas vĂ”iks samuti nĂ€puga nĂ€idata, siis ei saa ma kunagi vĂ€ita, et tegemist on vaese rahvusega. Inimesed, kes vĂ”tavad Sind vastu soojalt (k.a vÔÔrad tĂ€navatelt), vĂ”rdselt, naeratades ja hoolivalt ei ole kunagi vaesed inimesed. Nii mitmelgi juhul on nad kordades rikkamad, kui inimesed enam arenenud riikides... 

Kuid mitte sellega ei soovi ma seda pikka postitust lĂ”petada.... TagasisĂ”idul Tiranasse sain ma jĂ€lle istekoha (seekord olid kindlad istekohad), mis lubas mul kogeda tĂ€pselt neid samu tundeid, kui sĂ”itsime Sarande´sse. Muutus seisnes vaid ettevaalikumas bussijuhis, kes ilmselgelt teadis, et ta on bussijuht, mitte rallisĂ”itja. See aga ei takistanud mul taaskord lĂŒĂŒa oma kĂŒĂŒned abikaasa kintsu😅Peale 6h bussiĂ”itu jĂ”udsime Tiranasse, vĂ”tsime takso ja sĂ”itsime lennujaama lĂ€hedal asuvasse hotelli. Lennujaam asub Tiranast kuskil 20km kaugusel. Meil oli pisut enam kui 4h aega puhkamiseks ja siis oli tarvis suunduda lennujaama. Poolunisena jalutades lennujaama kĂŒsisin ma peikalt, et "kas tuleme kunagi Albaaniasse tagasi?" Tema vastus oli lihtne: "muidugi, see on ju meie Albaania."

Nii ongi! Albaania, mis on siiani vĂ€hetuntud riik paljude teiste seas, on nĂŒĂŒdseks ka meie riik. Koht, kus veetsime oma esimesed mesinĂ€dalad ja mis oma siiruse ning ehedusega puges meie sĂŒdametesse💖 Veelgi enam, tagasilennud toimusid Ă”igeaegselt ja ilma hilinemisteta😍 Ilus lĂ”pp reisile!

AitĂ€h Sulle, kes Sa jĂ”udsid eduka lĂ”puni! Ma loodan, et suutsin kasvĂ”i imepisikest osa anda edasi sellest, mida meie kogesime. Elu on avastamist vÀÀrt💖 NĂŒĂŒd aga poen magama, varsti jĂ€lle!


Comments

  1. Tore postitus ja ilmselt ka tore reis. Siiski mainin, et kohas, kus kirjutad pÀevitamisest, kasutad valesti sÔna "karuteene". Karuteene on heade kavatsustega sooritatud tegu, mis viib halbade tagajÀrgedeni. Aga sina kirjutad heast kogemusest. nii et vÔid lihtsalt öelda, et olite teinud endale teene.

    ReplyDelete
    Replies
    1. AitĂ€h 😊 Viin muudatused sisse😊

      Delete
    2. Lugesin ka vapralt lĂ”puni. Tekkis soov seda teie Albaaniat kĂŒlastada. Eks nĂ€is, millal. Äkki siis on juba see turistikaks muutunud 😁
      Kahju tĂ”esti, et nad prĂŒgiga ei oska ĂŒmber kĂ€ia. Loodame, et jĂ”uab ka nendeni see teadmine kunagi🙂
      Panin tĂ€hele, et su vĂ€rkse abikaasa on endiselt peika enamuse ajast. Vahvat ĂŒmber harjumist 😉

      Delete
    3. Õnnitlen vĂ”iduka lĂ”pu puhul😅 Ja kindlasti tasub Albaaniat kĂŒlastada!💖 Mis puutub abikaasa nimetamist jĂ€tkuvalt peikaks, siis mulle nii meeldib viimane rohkem! LĂŒhem ja kuidagi nunnum😅😍 Kuigi jah, tuleb tunnistada, et ĂŒmber harjumine vĂ”tab aega, sest vahel kutsun kodus teda ikkagi "my future husband"😅

      Delete

Post a Comment