Kui kaks amatööri abielluvad ehk kauaoodatud pulmapäev💙

💙

Mul on ütlemata hea meel, et lõpuks ometi saan jagada Teiega enda mõtteid ja emotsioone päevast, mis on ja jääb alati eriliseks. Enne kui alustan, siis soovin südamest tänada kõiki kaasaelajaid💙 Olgugi, et meie pulmapäev oli inimeste arvu poolest väikene, siis südames oli see tegelikult ütlemata suur. Tänan teid, et olete olnud osaks minu elust, igaüks isemoodi💙

26.08 oli siis see päev, kus meie kooselu sai ametliku õnnistuse. Samale päevale jääb ka minu armsa isa sünnipäev ning täditütre beebi sünd. Viimane on veel eriti armas, sest pisikene Jaagup otsustas sündida siia ilma just meie pulmapäeval💙 

Kuna olen Teiega jaganud protsessi kulgu, siis täna keskendun vaid ametlikule päevale. Päevale, mil päike otsusas taas välja tulla ning soe suveilm saatis meie tegemisi. Meil ausaldöeldes väga vedas, sest ei kunagi ette tea, mis ilm tuua võib, eriti veel augustikuu lõpus... See on üks suur õnnemäng, kus seekord õnn naeratas meile.

Pulmapäeva päev - koos taksojuhist isa ja assistendist emaga💙

25.08 saabusid Soome mu vanemad, kellega olime eelnevalt kokku leppinud tööjaotuse järgmiseks päevaks. Kuna registreerimine toimus 26nda õhtul kell 17.00, siis jätsime sama päeva hommikuks peopaiga kujundamise. Mitte sellepärast, et enda elu keerulisemaks muuta, vaid põhjusel, et see oli ainus aeg, millal seda oli võimalus teha. Kahjuks mina sellest protsessist osa ei saanud võtta, sest mind oli ees ootamas juuksur + pulmameik. Seega, jaotasime mu vanemad kaheks. Ema läks peikaga peopaika tuunima ja isa tuli minuga. Kuna pidime oleme juba kell 09.00 juuksuri juures, siis päev algas üsna varakult. Saatsime peopaiga tiimi teele ning suundsime ise soengumeistri juurde. Eelnevalt pesin kodus juuksed puhtaks, et niiviisi ajakulu vähendada, kuna soengu tegemiseks oli meil arvestatud täpselt tund aega. Kõik sujus suurepäraselt ning mul on nii ütlemata hea meel, et ületasin väljakutsed ning lõpuks leidsin juuksuri BEST HAIR salongist, Kivenlahti´s. Lõpp hea, kõik hea! Kristina suutis minu juustest välja võluda imelise soengu, mis mind terve see kui ka järgmine päev kaunistas💙

Toonitud pikendused samuti soengus esindatud.

Kristina mind tuunimas💙

Peale juuksurit oli aeg sõita meigikunstniku juurde, kus pidin olema täpselt kell 12.00. Asukohaks Helsinki, mis asub u. 30km kaugusel Kivenlahti´st. Kuna meil aega oli, siis otsustasime isaga kohvitama minna. Kogu see hommikune aeg isaga oli lihtsalt nii tore ja armas💙 Me lobisesime ja naersime, ning ausaltöeldes puudus igasugune närveerimine või hirm. Kuna olime väga kenasti graafikus, siis leidsime peale kohvitamist aega, et end hotellis samuti sisse seada või õigemini soovisime asjad ära panna. Broneerisime mu vanematele, vennale pruudiga ja meile toad Scandic Park Helsinkis. Teised külalised majutust ei soovinud. Broneeringut tehes mainisin, et soovin varajasemat check in´i, kuid kohale jõudes selgus, et see pole võimalik. See oli vist minu jaoks selle päeva kõige väljakutsuvam hetk. Isa nähes mu nördinud nägu pakkus välja, et ehk me saame lihtsalt kuhugi peoriided paigutada ja hilisem check in sobib väga hästi. Okei, uurisin asja ja õnneks oli võimalus paigutada asjad pakiruumi. Langenud meeleolu asendus taas naeratusega! Asjad ära paigutatud lausus hotellitöötaja, et kui kõik hästi läheb saame tubadesse kella 14.00 paiku (tavaline check in on muidu kell 15.00). See sobis ning otsustasime peale meiki uuesti proovida. Seega suundusime Kädi-Ly juurde, kes mulle näo pähe meisterdas💙


Mõlemad ilutegijad on eestlannad, kes elavad ja töötavad Soomes💙 Andekad inimesed, kes teevad oma tööd südamega. See, et ma suutsin siinpool lahte lõpuks leida end tuunima kodumaa inimesed on lihtsalt võrratu! Minu süda enamat ei osanud soovida! Ja seekord tuli meik veelgi parem, kui proovis! Võrratu! Mul lihtsalt ausalt ei jätku sõnu oma väljavalitud meistritele! Tänutunne on maksimumi peal ja südames võtab võimust tohtu soojus, kui Teie peale mõtlen!💙 Südamest aitäh Teile!

Mina niisama hängimas😀

Natukene enam kui tund aega ja olingi valmis! See oli minu jaoks täitsa esimene kord lasta end niimodi tuunida ja Kädi-Ly jaoks oli see esimene kord teha pulmameiki. Meie koostöö oli suurepärane ja nüüd on mul kontakt Soomes ka tuleviku tarbeks💙 Imeline! 

Peale meiki võtsime teekonna taas hotelli. Lootes, et ehk seekord õnnestub teha check-in. Kuna ma polnud teisest tiimist mitte kui midagi kuulnud, siis saatsin neile sõnumi uurides, et kas kõik on ikka korras ja peopaik valmis. Olles Teiega aus, siis ma ei osanud nende koostöö osas mitte kui midagi arvata. Ise uskusin, et kuna peika on minuga harjunud, siis pole tal mingit probleemi ka minu vanema versiooniga hakkama saada😅 Me nimelt emaga oleme üsna sarnased hüpikud ja seda kõige paremas mõttes😀💙 Vastu sain sõnumi, et kõik on parimas korras ja nad on samuti teel hotelli. Niisiis otsustasime neid hotelli ees oodata. Natukese aja möödudes silman peika kuldset mersut ja kahte jumala õnnelikku nägu😀 Nende nägudes peegeldus rahulolu ja õnn läbisegi, võrratult kaunis vaatepilt. Mõistsin, et ka see tiim on saanud oma ülesandega suurepäraselt hakkama ja nautinud igat hetke ülivõrdes. Vapustav! Lõpuks peale kella 14.00 saime ka tubadesse ja isa suundus venda ja ta väljavalitut sadamast peale võtma. Nende käes olid ka lilleseaded ja minu pruudikimp, mis samuti Eestist tellisin. Hotellitoas oli minu rolliks olla pealtvaataja, samal ajal kui peika end ette valmistas. Põhjus imelihtne, sest minu kleidi vahetus toimus peopaigas. Ootasin ja vaatasin seda meest, kelle olin välja valinud ning proovisin tabada hetke, millal anda talle üle kingitus... see sama kingitus, millest Teile eelnevalt ka kirjutasin. Alguses oli mul plaan jätta see hotelli padja peale, aga kuna meie check-in tekitas väljakutseid, siis plaanid muutusid ja ilmselt põhjusega. Lõpuks siis võimalus avanes ja palusin tal isuda voodi äärele. Lubasin endale, et jumala pärast ei mingeid pisaraid enne registreerimist, aga paraku ei saanud ma 100% sellega hakkama. Pisarad lihtsalt pressisid end silmanurka samal ajal, kui tulevasele abikaasale kõnet pidasin ja armastust avaldasin. Võtsin siis pause, et pühkida pisaraid ning mitte lubades neil voolata... Sain päris hästi hakkama! Tulevane abikaasa oli heas mõttes üllatunud ja äärmiselt tänulik. Kallistasime tugevalt ja lubasime endile, et ükskõik mis, siis naudime seda päeva kogu südamega ja võtame sellest maksimumi!💙 Peale selle oli ka temal mulle varuks kingitus. Nimelt oli ta tellinud meile südamekujulise graveeritud tabaluku, millele järgmisel päeval leidsime oma koha Helsingi südames, kuid sellest juba natukene hiljem... Ka mina olin heas mõttes üllatunud, sest selle näiliselt tugeva mehe kihi all on tegelikult peidus väga romantiline hing ja see on üks paljudest põhjustest miks ikka ja jälle olen valinud just tema oma elutee kaaslaseks💙

16.00 oligi aeg juba sealmaal, et sõita koos külalistega peopaika, kus leidis aset ka abielu registreerimine. Tänan Teid armsad ema ja isa, et veetsite meiega pulmapäeva hommiku ja aitasite meid meie ettevõtmisel. Need on mälestused, mis ei unune iial! 💙


"Kuhu sõrme see abielusõrmus käib?"

Kajanuksen sauna💙

Sõit hotellist peopaika kestis enam-vähem tund aega ja selleks puhuks olime eelnevalt tellinud väikebussi. Kuna meie peopaik asub sõjaväele kuuluvatel ajadel, siis sisse saamiseks olime varasemalt esitanud kõikide külaliste isikut tõendava dokumendinumbrid. Sellepärast ka sõitsime üheskoos sihtkohta, sest iseseisvalt ei saa keegi sinna sisse. Küll aga selgus, et üks peika vendadest siiski kõikidest hoiatustest hoolimata otsustas tulla peopaika enda autoga. See valmistas mu tulevasele abikaasale omajagu peavalu, sest tarvis oli kiiresti saada luba, et nad siiski saaksid peopaika siseneda. Kogu asja-ajamine lõpuks õnnestus ja tuli välja, et nende põhjustatud segadus oli tegelikult väga üllal eesmärgil. Nimelt transportisid nad meie pulmakingitust - Jopo rattaid. Samal ajal kui peika tegeles segaduse likvideerimisega panin mina endale pulmakleiti selga. Mulle see väikene kaos isegi sobis, sest andis natukene enam aega paelte sidumiseks, millega mu kallis Bärbel pidi hakkama saama💙 Bärbel on siis ka see inimene, kellega koos käisime otsimas mulle õiget pulmakleiti. Ta on mulle ausaltöeldes kui oma tütar, kellel on väga oluline koht minu elus. Nii me siis seal mõni aeg ikka mässasime, kui peika koputas närviliselt uksele, et millal ma juba valmis saan. Vaatasime mõlemad Bärbliga üksteisele silma ja mõistsime ühiselt, et mu rahulikku tulevasse abikaasasse on roninud sisse ärevus. Vastasin, et "10min ja olen valmis." Nii ka läks...enne kui sain öelda, et olen täitsa valmis jõudsime veel ka mõned fotod klõpsida. Sauna eesruumis, WC ukse ees😅


💙

Fotod tehtud andis Bärbel isale märku (täpselt kell 17.30), et aeg on registreerimisega pihta hakata ja võtku mind käekõrvale. Isa saabudes mõistsin, et ka temale on pugenud närv naha vahele. Palusin tal hetkeks peatuda ja need on sõnad, mis iialgi minu mälust kustu. Nimelt laususin talle "aitäh, et oled minu isa," mille peale ta vaatas mulle silma ja vastas sõnadega "aitäh, et oled minu tütar." See oli meie hetk, mille väärtust ei saa lihtsalt sõnadesse panna. Ja oligi aeg trepist üles ronida, sest meie registreerimine toimus teisel korrusel ehk katusel. Millega ma kindlasti ei olnud arvestanud oli fakt, et kõrged kontsad+pulmakleit+trepp ei ole kõige parem kooslus😅 Ma lihsalt ei osanud sealt trepist üles kõndida😀😀 Isa aitas mul kleidisaba hoida ja kuidagimoodi ma üles jõudsin...

Nagu eelnevalt mainisin, siis isa hoiab tütre seelikusaba. Päris käe kõrval me trepist üles ei kõndinud😀

Ülevale jõudes sain lõpuks end paigutada isa kõrvale ja kõndida üheskoos peikani. Kuid siis saabus minu jaoks hetk, kus ärevus jõudis kohale. Ma otseses mõttes värisesin nagu haavaleht. Jõudes oma tulevase abikaasani ma lihtsalt lootsin, et sealsamas ei minestaks. Proovisin terve see aeg vähem väriseda, kui oligi juba aeg sealmaal, kui tuli abikaasaga sõrmuseid vahetada. Peika sai suurepäraselt hakkama, kuid mina lihtsalt unustasin ära kuhu sõrme see abielusõrmus käib😀 Küsisin ema käest, et "kuhu sõrme see sõrmus käib" ajal kui ta ulatas mulle peika sõrmuse. Piinlik, aga no mis sa teed😅 Igatahes lõpuks sain ma hakkama! Sellele järgnes siis meie enda sümboolne tegevus, milleks oli lippude vahetus. Sellele mõttele tulin ma tegelikult juba väga kaua aega tagasi ja mul on ütlemata hea meel, et mu abikaasa selle idee omaks võttis. Nimelt olles valinud inimese enda kõrvale väljaspool kodumaad, olen teinud ka teadliku valiku austades ja aktsepteerides tema isamaad. Samal ajal lubades tal osaks olla enda kodumaast. See on vastastikkune. Meie ühises elus on märkimisväärne osa mõlemal riigil, nii Soomel kui ka Eestil💙


Usun, et see on hetk enne muside kohtumist😀

Kui lipud vahetatud oli musitamise aeg ja seda ma absoluutselt ei mäleta. Kuid pole probleemi, musutamise osa oleme tagantjärgi kodudes oludes mitmeid kordi parandanud😀 Kui päris aus olla, siis registreerimise lõpus ma tundsin, et peaproov tehtud ning nüüd võiks päriselt abielluda😅 Kahjuks või õnneks meil teine võimalus puudus, seega olime siiski rahul oma esitusega, mis oli meile üsna omane - mitte täiuslik, siiras ja armas. Ametliku osa lõpetas väga äge traditsioon, kus iga külaline pidi ära jooma terve pokaali shampust ja siis pokaali kildudeks viskama. Et mitte hiljem klaasikilde koristada, siis selleks puhuks organiseeris abikaasa anuma, kuhu pokaal kukutada. Minu jaoks täiesti uudne kogemus! Kindlasti mitte kõige lihtsam, sest oluline oli ühe lonksuga kogu klaas tühjaks juua, kuid siinkohal aitas väljavalitud suurepärane shampus väikese mulliga. 

Abikaasa oli essa. Mul nalja kui palju😀

Sellesse anumasse, mis on asetatud meie ette tuli shampusepokaal kukutada.

Igal külalisel oli võimalus ka samal ajal meile õnne soovida. Eelneval fotol on ema kord💙 Küsimusele, et "kas me tseremoonia ajal nutsime ka?" on vastus eitav. Emotsionaalne oli see kohe kindlasti, südamlik samuti, kuid pisarad jõudsid meieni alles päev/kaks hiljem... Selline oligi siis ametlik osa. Lühidalt võib seda iseloomustada sõnaga meielik💙


Minu väljavalitud pulmakleit💙


Armsad lugejad, mäletate kui kirjutasin mitu postitust oma pulmakleidi otsingutest, aga mitte kunagi ei avaldanud seda õiget. Nüüd on ta teie ees💙 See on siis SEE kleit, milles tundsin kohe, et see on minu! Mul on tagantjärgi südamest hea meel, et jätsin olude sunnil loori ära ja otsustasin lahtise soengu kasuks. Mulle väga meeldis see vaatepilt, mis mulle peeglist vastu vaatas💙 Samuti meeldis see mu abikaasale, kes ei võõrastanud, kui kohtus tuunitud väljavalituga😅 Peale selle, olen nii ütlemata uhke, et suutsin välja kanda kleidi, millel puuduvad varrukad või õlapaelad. Uskuge mind, see oli minu jaoks suur eneseületus. Ma tavaliselt mitte kunagi ei kanna ilma varrukateta pluuse või kleite, aga oma pulmapäeval otsustasin proovida😅



Nagu eelnevalt ka mainitud sai, siis mind kaunistav lillepukett on samuti kodumaalt pärit ja seda nägin alles laulatuse eel. Autoriks on Vilgo Lilled. Selle puketi kinkisin õhtu lõppedes abikaasa noorima venna pruudile. Veebruarikuus oleme oodatud nende pulma, mis on tulemas suur ja mitte päris traditsiooniline. Seega põnevad ajad on ees ootamas!💙 Tulles tagasi minu juurde, siis detailidena oli mind veel kaunistamas SOMA fuksiaroosad kõrvarõngad (taaskord kodumaalt) ja juuksekaunistused, mis on tellitud eBay´st. Muidugi ei saa mainimata jätta ka kingi, millest kunagi Teile ka kirjutasin. Mainisin juba ka seal, et tegelikult suurt vahet ei ole, mida ma pulmapäeval kannan, sest nagunii neid kleidi alt näha ei ole. Küll aga otsustasin valides madalate ja kõrgete vahelt kanda terve õhtu kõrgeid kontsi. Nii üllatav kui see ka ei tundu, siis tundsin nendega end kordades mugavamalt, kui madalatega. Olgugi, et järgmine päev jalad tulitasid all😅




Kogu see komplekt oli täpselt nii minulik, kui veel olla saab💙 Ma olin südamest rahul ja rohkemgi veel!💙 Seda rõõmu ilmestab suurepäraselt järgnev foto, mida hellitavalt kutsun "hetk iseendaga."



Peets tõusis kõrgustesse ja lendas ära...


Nagu ikka pulmades kombeks, siis olulisel kohal on neiupõlvenime ära saatmine. Selleks on mustmiljon erinevat võimalust, kuid meie otsustasime seda teha ilmajaama õhupalliga, mis on keskkonnasõbralik ja biolagunev💙 Abikaasa sõber töötab antud valdkonnas ja oli suurima hea meelega nõus meile saatma ühe õhupalli. Thank youuu minu jaoks tundmatu sõber💙 See oli kindlasti selle päeva üks ägedamaid ettevõtmisi, sest taaskord oli tegemist meie mõlema jaoks täiesti uue kogemusega! Kuna peika oli juba hommikul õhupalli heeliumiga täitnud, siis oli tarvis vaid minu neiupõlvenimi sinna kirjutada ja siis see kõrgustesse saata💙


Võtsin enda arvates hoogu😀

Kohe lasen lendu...

Ja sealt ta läheb💙

Nüüdseks olen ametlikult Soome süsteemis uue perekonnanimega. Kogu protsess on olnud kiire ja ütlemata inimsõbralik, sest juba paar nädalat hiljem edastasid kõik ametiasutused mulle uued kaardid ja dokumendid. Eestimaa asja-ajamine on natukene aega ja kannatlikkust nõudvam, sest alles paar päeva tagasi saatsin inglise keelse abielu tõendava dokumendi saatkonda. Täna jõudis see kohale ning uued andmed on kantud ka kodumaa süsteemi. Järgmine samm on tellida endale uus ID kaart ning pass. Uue nimega olen nüüdseks harjunud, kuid mitte veel täielikult. Seda näitas selgelt saatkonda saadetud kiri, kuhu ma automaatselt kirjutasin peale Peets😅 Pole hullu, küll ajaga ära harjun!😀


Mis me veel tegime?

Iseenda pulma korraldamise suurim väljakutse on see, et pole midagi üllatavat. Proovisime seda nii palju kui võimalik vältida, et ka ise üllatuste osaliseks saada😅 Seoses sellega andsime eelnevalt igale külalisele ülesandeks välja mõelda ühe tegevuse, mida pulmapäeval läbi viia. Idee autoriks on mu imearmas abikaasa. Seda on oluline mainida, sest mida aeg edasi liikus seda enam hakkas talle minu idee mitte meeldima😅 Idee, mis tegelikult oli tema enda oma😀 No kümme aastat vanusevahet ilmselgelt aeg-ajalt lööb välja😀 Igatahes, mina siis omaltpoolt mainisin vaid, et las igaüks ise otsustab kas soovib midagi välja mõelda või mitte. Võllapuud me üles ei pane ja nurka istuma samuti mitte😀 Lõpptulemus oli see, et igaühel oli tegevus olemas ja abikaasa vennad olid veel eriti õhinal, kuna neile idee nii meeldis, siis mõtlesid veelgi enam tegevusi välja😀😀 Näiteks pidin mina imikul mähkmeid vahetama, mida ma pole elu sees teinud😅 Mässasin seal ikka pikka aega, et see marlilapp talle õigesti ümber siduda😅 Minu pärusmaa on vanusest 3+, kõik mis jääb alla selle on minu jaoks võrdne kui tundmatuga ja täiesti võõra valdkonnaga😀



Peika üheks ülesandeks oli puuhalu lõhkumine. Kuna ta on mul põline maamees, siis see väike halg polnud tema jaoks mingi probleem😀 Minul mähkmega möllamine oli tükk maad keerulisem ülesanne😀 Siis oli meid ees ootamas loogika ülesanded. Nimelt peika keskmine vend on füüsika-matemaatika doktor. Ja meie oleme nendest kahes valdkonnas abikaasaga võrdselt ebapädevad😀 Aga külaliste abiga saime siiski hakkama! Seejärel pidime suletud silmadega kaaslasel aitama mängupüstoliga tabada plekkpurke, millega jäime ise rahule, kuid võitjateks olid siiski vend koos pruudiga, nemad said kõige enam tabamusi💙 Üheks ülesandeks oli veel ette antud esemete seast kolme väljavalitud eseme abil üksteise iseloomustamine, mis oli hästi armas ja südamlik. 

Omaltpoolt tegime külalistele Mr&Ms viktoriini. Mõttega, et nad õpiksid meid paarina enam tundma ehk siis avasime neile meie sisemaailma uksed💙 Auhindadeks olid meid iseloomustavad asjad, nagu näiteks Yatzy lauamäng, mängukaardid ja muidugi shokolaad, mis kõige enam on omane abikaasale💙 Selles viktoriinis olid kõik võitjad, sest igaüks sai sealt midagi uut meie kohta teada💙


Absoluutselt kõik tegevused olid imetoredad!💙 Ja kuigi me olime valmis, et see idee külalistele peale ei lähe, siis olime ütlemata rõõmsad vastupidise reaktsiooni üle! See oli ütlemata suur üllatus igas mõttes! Meile olime rahul ning külalised samuti💙 Super!

Nüüd aga torti sööma!

Foto on võetud Oivaline Tervislik Toortort koduleheküljelt.

Tort oli meil samuti Eestist tellitud. Kuna oleme jätkuvalt suhkruvabad (kuigi abikaasa vahel ikka libastub), siis soovisin torti, mis meie elustiili toetab. Ja valisin välja Oivaline Tervislik Toortort meistrid. Siinkohal soovin südamest tänada oma pinginaabrit ning lapsepõlve sõbrannat, kellega koos käisime erinevaid toortorte maitsmas💙 Sinuga koos oli kordades lihtsam ning vahvam! Valituks osutus marja-valge-shokolaadi toor-OTT, kuid väikse väljakutsega meistritele. Nimelt soovisin ma tordile Eesti-Soome ühist lippu😀 Nii uskumatu kui see ka ei ole, siis nad said ülesandega suurepäraselt hakkama!💙 Peale selle on oluline ära märkida, et tort, mis tegelikult valmis 25.08 hommikuks, elas üle laevasõidu Soome ja ootas oma hetke 26.08 õhtul, oli kõikidele seiklustele vaatamata imemaitsev! OTT-ikad olid veel nii armsad, et laenutasid vanematele tordi  transportimiseks ka külmakasti! See on kõrgema klassi teenindus!

Lipp on suhkrust💙

Omaltpoolt soovime südamest tänada OTT-i meeskonda, mitte ainult meie tordi eest, vaid nende olemasolu tõttu! Taaskord on tegemist inimestega, kes teevad oma tööd südamega💙 Meie külalised said oivalise elamuse osaliseks ja seda tänu OTT-i meeskonnale💙



Tordi söömise käigus andsime isale veel üle ka tema sünnipäevakingituse, kinkisin abikaasa venna pruudile lillepuketi ning andsin enda vennale üle võtmehoidja "Peets" nimega. Tema on siis meie perekonnas ainus, kes minu neiupõlvenime saab edasi oma väljavalitule kinkida💙 Ja peale tordi söömist oligi aeg kodinad kokku pakkida ja pidu lõppenuks kuulutada. Väikebuss oli meil tellitud kella 23.00ks ja nagu kiuste oli ta olemas 15min varem😅 Koristasime kibekähku kõik ära ja pakkisime asjad bussi... Ma veel jõudsin oma kleidi ära vahetada ning panin selga oma ema endise pulmakleidi. Sellega oli lihtsalt kordades mugavam koristada ning bussis istuda😅 Igale külalisele sokutasime lahkumisel näppu ka pohmelli leevendava pisikese komplekti - "Oh Shit Hangover Kit" (eelkõige mõeldes järgmisele päevale), mis sisaldas endas Dolmen´i peavalupulbrit, Brunberg komme (mis on abikaasa lemmikud💙) ning nende hulgas oli ka väike pudel Vana-Tallinnat, no igaksjuhuks😅



Kuidas me ise rahule jäime?


Kordan siinkohal taaskord öeldut, mis on ka eelnevalt mu postitustest läbi käinud. Kui Sa soovid päriselt teada saada, kui hästi Te väljavalituga sobite, siis korraldage pulm kahekesi, ilma pulmakorraldajata. Mina saan öelda vaid seda, et olen enda kõrvale valinud inimese, kes igas aspektis mind täiustab ja vastupidi samuti. Me ei ole täiuslikud, kaugel sellest, kuid kahekesi oleme me kordades paremad inimesed, kui olles seda üksinda. Seda näitas ka kogu pulmadega seotud protsess kuni lõpptulemuseni. Töö kõrvalt organiseerida enda elu tähtsamat sündmust ei ole kindlasti kõige lihtsamate killast, kuid sellegipoolest tehtav!💙 Ja me võime julgelt väita, et saime suurepäraselt hakkama! See oli täpselt selline nagu meie oma elu elame - mitte ideaalne, aus, südamlik ning emotsionaalne. 

Tulles emotsionaalsuse juurde, siis varasemalt mainisin, et me pulmapäeval ei piserdanud... Küll aga järgmise päeva õhtul alles jõudis minuni kõik see, millega me hakkama saime ja siis polnud mu pisaratel enam lõppu😅 Need voolasid ja voolasid ning abikaasa püüdis mõista, et mis ta valesti tegi,😅 kuid mina ei suutnud sellel hetkel isegi rääkida. Alles siis kui ta mind enda embusesse võttis suutsin end selgitada, lausudes et need on õnnepisarad. Sellel hetkel valdas mu keha meeletu pingelangus kui ka kirjeldamatu rõõm. Abikaasa elas läbi üsna sarnase kogemuse, kuid talle omaselt. Möödunud oli kaks päeva meie pulmadest, kui hommikul kuulsin imelikke hääli. Mõtlesin endamisi, et tutikas abikaasa vaatab midagi elutoas Youtube´ist ja need kahtlased helid ulatuvad minuni magamistoas. Nii imelik oli, et otsustasin tasakesi piiluma minna... ja leidsin eest abikaasa, kellel pisarad voolavad, ise samal ajal ennast kirudes, et ega ta mingi titt ole😀😀😀😀 Ma hakkasin lihtsalt naerma, sest see oli niivõrd koomiline😅 Nähes, et mu naermine just palju antud situatsioonis ei aita võtsin abikaasa seekord enda embusesse ja ütlesin, et see on täiesti normaalne, mis temaga hetkel toimub. Tema ikka kirudes ja pisaraid pühkides😀 Nii me seal siis istusime, umbkaudu 10min kindlasti, kui ta lõpuks rahunes... Sisimas oli mul tegelikult niiiiii hea meel, et ta kõik emotsioonid endast välja lasi, sest pisaratel on puhastav mõju💙 Seega võib ka seda väita, et meie jaoks oli pulmapäev erakordselt emotsionaalne ettevõtmine, lihtsalt kogu see tunnete üleküllus jõudis meieni natukene hiljem... Veelgi enam, isekeskis arutades jõudsime ka selleni, et jäime väga rahule, kuid puhkus on hädavajalik!💙 Õnneks esimesed mesinädalad olid päeva kaugusel ja väljateenitud puhkus oli väga oodatud!
 


Mõningad soovitused teistele amatööridele...

Tegelikult on ju nii, et iga pulm on paari enda nägu. Mina olen naine, kellel puudusid igasugused unistused oma täiuslikust pulmapäevast. Eelnevalt olen näinud korra elus ühes unenäos oma pulmakleiti ja sellega on kogu asi ka piirdunud. Antud unenäos oli mu kleit valge, kuid seda katsid punased roosid. Tegumood oli üsna sarnane väljavalitud kleidiga. Samamoodi oli mu tutika abikaasaga, kellel samuti puudusid igasugused varasemad visioonid. Seega alustasime täiesti algusest...püüdes mõista, mida ja kuidas me soovime. Selle ajurünnaku käigus jõudsime järeldusele, et meile sobib väike, kuid intiimne pulm enam. Järgmiseks sammuks jagasime ära vastutusvaldkonnad ning ülesanded. Kogu protsessi kõige olulisemaks komponendiks pean omavahelist suhtlemist ja toetamist. Väljakutsed käivad asjaga kaasas, kuid avatud mõtlemine on siikohal tugevuseks. Eraldi tooksin välja ütluse "usalda, aga kontrolli." Olgugi, et alustasime korraldusliku poolega õige varakult, siis tegelikult nädal enne pulmapäeva otsustasin siiski üle helistada kõik kohad, kes vähegi meie päevaga seotud olid. Sellega seoses selgus, et meie pulmakoha broneering oli tegelikult kaduma läinud, kuid õnneks oli neil see sama päev jätkuvalt vaba😀 Broneeringu me tegelikult kinnitasime juba novembrikuus😅 Sarnasesse olukorda sattusin ka tordiga, sest meie kirjavahetus oli kaduma läinud. Õnneks siiski kõik laabus suurepäraselt! See, et meie jaoks on meie pulmapäev erakordselt oluline päev, ei tähenda, et teiste jaoks on samuti💙

Liikudes siit edasi, siis soovin jagada ka soovitust võtta asja mõistusega, eriti finantsiliselt. Te teete seda iseendile, mitte teistele ja seda tasub silmas pidada igal sammul💙 Viimasena tooksin välja oskuse nautida igat hetke algusest kuni lõpptulemuseni. Võta mõnuga ja ära muretse asjade pärast, mida Sa muuta ei saa💙

Minu lemmik foto meist💙

Olengi jõudnud oma 291se postituse lõppu. Uskumatu! Südamest suur aitäh Sulle, kes Sa taaskord jõudsid võiduka lõpuni ning soovin Sind tänada, et oled ikka ja jälle minuga💙 26.08 jääb alati meie jaoks eriliseks päevaks ning siinkohal see lugu ei lõppe sõnadega "kui nad surnud pole elavad nad õnnelikult elu lõpuni." Tegelikult alles kõik algab!💙 Kniks ja suur kummardus kõikidele asjaosalistele💙 Varsti jälle!


* Pulmavein, mis oli kogu ettevõtmise suur hitt on samuti kodumaalt tellitud. Rohkem infot leiab selle kohta siit. 💙



Comments

  1. Ma olen alati mõelnud, et teine inimene, keda oma partneriks valida, peab tooma esile kõik hea. Ei peagi olema täiuslik, ei saagi, kuid see on suur õnn, kui partner suudab tuua sinus head küljed välja.
    Ma olen väga rõõmus Sinu üle, et Sina oled leidnud ta. Ja tema Sinu.
    Palju õnne veelkord ❤️

    ReplyDelete

Post a Comment