Tegus juulikuu.

Võimas taevas Rõuge ürgorus.

Tere taas!💕

Selle aasta juulikuu on minu jaoks olnud heas mõttes pöörane ja äärmiselt tegus. Kuu alguses saatsin peika ootamatult tööreisile, ise samal ajal töötades ja vabal ajal valmistades end ette emakeelelaagriks Rõuge ürgorus. Peika saabudes oli meil võimalus kaks päeva koos mõnnata ning siis oli minu aeg sõita nädalaks kodumaale. Juuli on seega olnud meie jaoks kokku-lahku kuu, mis on pulmade korraldamisele mõjunud väljakutsuvalt ning pannud meid heas mõttes proovile. Siinkohal on suureks abiks olnud ülesannete jagamise oskus, mis on toetanud meie korralduslikku poolt. Ühesõnaga liigume tähtsa päeva suunas ja nii uskumatu, kui see ka ei tundu, siis tänase seisuga on meil TÄPSELT kuu aega abiellumiseni😅 Pikema ülevaate pulmadega seoses jagan Teiega järgmises postituses. Täna soovin Teiega muljetada emakeelelaagrist, mis oli minu jaoks uudne ja põnev kogemus💕

Olen laste- ja noortelaagreid korraldanud ja läbi viinud nüüdseks enam kui 10 aastat. Eestis kui ka väljaspool kodumaad. Absoluutselt iga laager on olnud isemoodi eriline, õpetlik ning arendav. Sellel aastal sain ma juba talvel erinevaid pakkumisi suviste laagrite korraldamiseks Eestis, kuid võtsin vastu otsuse (peamiselt pulmadega seonduvalt), et hoian suve vabana ning kasutan vaba aega pulmade organiseerimiseks. Lisaks oli mind ees ootamas töökoha vahetus siinpool lahte ning teadsin, et vajan natukene aega ka uue kohaga harjumiseks ja sisseelamiseks. Plaanid muutusid, kui mulle kirjutas minu endine armas kolleeg Ester, kes kutsus mind enda partneriks emakeelelaagrisse Rõuge ürgorus. Kuna me polnud aastaid näinud, siis tundus see suurepärane variant taaskohtumiseks ja minupoolne "jah" oli kiire tulema. Peale selle pakkus antud pakkumine mulle erialast väljakutset, kuna laagri sihtgrupiks olid kodumaa lapsed ja noored, kes elavad enamus aja Eestist väljas. Täpselt minu teema, sest olen spetsialiseerunud mitmekeelsusele, multikultuurilisusele ja õpetanud ka eelnevalt väliseesti lapsi ning noori. Sellegipoolest ronis minu hinge väike ebakindluse pisik, sest kartsin, et ma pole enam kompetentne õpetamaks emakeelt. Lubasin endal tunda seda tunnet, kuid lasin tal minna...ja otsustasin keerata selle võimaluse õppimise võimaluseks ka iseendale. Väljakutsed on ju ületamiseks! Olgugi, et mulle on heidetud ette ka siinses blogis, et minu grammatika annab mõningatel juhtudel soovida, siis palun hinnake parem seda, et olles elanud 6 aasat väljaspool Eestit, on minu emakeele oskus siiski jätkuvalt arusaadav ja selge. Eriti võttes arvesse fakti, et minu igapäevane suhtlus- ja kirjakeel on 95% inglise keel. Seda ongi raske mõista, kui ise pole seda kogenud, aga proovimine on juba pool võitu!💕 

Igatahes, tulles tagasi laagri juurde, siis jaotasime lapsed keeletasemest tulenevalt kahte gruppi. Suurematega tegeles Ester ja väiksematega mina. Igas päevas oli meil orienteeruvalt viis 45-minutilist õppetundi, millele lisandusid ühistegevused, viktoriinid, mängud, projektid jms. Püüdsime hästi palju rõhuda sellele, et kõik töötaksid kõigiga koos ja õpiksid teineteiselt. Väiksemate lastega töötades tundsin täpselt seda sama tunnet peegeldumas vastu, mida tundsin õppematerjale ette valmistades. Ebakindlust. Lapsed olid üllatunud, kui jagasin neile positiivset tagasisidet, tunnustades tugevusi. Samal ajal lihvides nõrgemaid külgi läbi konstruktiivse tagasiside. Isiklikest kogemustest tulenevalt võin väita, et see alati töötab ning motivatsioon tõuseb iseenesest. Edutunne on oluline mistahes vanuses õppimisel. Kokkuvõtvalt võib öelda, et saime Estriga hästi hakkama ning oleme omaltpoolt motiveeritud järgmisel suvel taas koos töötama. Me sobime omavahel, kui valatult. Selle teadmise saime juba siis, kui Eestis töötades koos ühiseid tegevusi organiseerisime💕Emakeelelaager Rõuge ürgorus kinnitas seda taas. 

Jagan Teiega natukene ka pildimaterjali, sest Rõuge on koht, mida taasavastasin uuesti. Kui satute sinnapaika, siis kindlasti võtke aega, et külastada Rõuge kunstikuuri. See on paigake, kus müüakse südamega tehtud kohalikku käsitööd💕








Marek Himma disain samuti uhkelt esindatud😍

Muidugi ei saa mainimata jätta ka imeilusat loodust😍






Arvesse võttes imeilusat loodust, kus oli au olla ja soovist, et lapsed kogeksid seda 100%. Otsustasime, et elame Nutiluttide (see on minu enda armas definitsioon IKT vahenditele) vaba elu. Mitte rangelt keelates, vaid juhtides meie pisikesi koostööpartnereid teadlikkusele ja eksmperimenteerimise võlule. Suunates neid mõistmisele, et elu ilma Nutiluttideta võib päris tore olla. Kõik said suurepäraselt hakkama, ilma komplikatsioonideta😅💪

Seekord siis sellised lood siitpoolt lahte. Kuna olen pidanud iga kuu 1-2 nädalat töölt vabaks küsima (see oli töökoha vahetuse peamisi minupoolseid tingimusi), siis oli mind kohe peale laagrit ees ootamas pikad tööpäevad, mida siis hetkel täidan. Pole hullu, saan hakkama, kuigi keha on tegusast juulikuust natukene väsinud... Igatahes, olgu Teil vahva suveaeg! Nüüd kui olen taas Soomes, on lihtsam endast enam ka märku anda. Seega, varsti jälle!💖

Comments