"Ära võta võõra vara!" ehk juttu tuleb abieluvaralepingust.

Ilmselgelt olen fotogeeniline inimene😀

Tere taas!

Mul on hea meel tõdeda, et satun siia üha tihedamini. Olgugi, et päris elu elamuste juures on see aeg-ajalt keeruline. Vahetades hiljuti töökohta, organiseerides pulmavärki, planeerides puhkust (Helsingi-Rapla-Pärnu-Helsingi) on vahel päris tore võtta aeg maha ja veebimullis muljetada. Oma mõtteid kui ka tegevusi analüüsida ning jagada. Teiseltpoolt jälle hoida elus oma kirjakeelt, sest eesti keelt räägin ma Soomes minimaalselt. Tulles tänase teema juurde, siis soovin Teiega jagada mõtteid abieluvaralepingu osas. Millest meie peres on üsna palju juttu olnud. Suhte algusest peale. Pean ausalt tunnistama, et kui see esimest korda teemaks tuli, siis võis mul just selline nägu peas olla, nagu eelneval fotol. Ma tundsin, et mulle tehakse liiga usaldamatusega. Eeldatakse, et olen väike rahamaias virolainen, kes otsib Soomes paremat elu. Ooo need ilusad mõtted!😀 Tegelikult hirmud peamiselt. Olles aastate jooksul kuulnud palju huvitavaid lugusid naistest, kes on õnne otsimas majandusliku kindlustatuse näol. Vahendeid valimata. Tundsin, et see on ebaaus. Minu suhtes. Kellel on elus absoluutselt teised eesmärgid, visioonid ja põhimõtted. Ühesõnaga mõistus töötas täiega, peamiselt negatiivsetes toonides. Ise tegelikult teadmata, mis asi see abieluvaralaleping üldse on😀 Võttes natukene aega soovisin selle endale selgeks teha. Mõistes ka tagamaid, miks mu tulevane abikaasa soovib seda lepingut vormistada. Nii, mis ma siis teada sain? Kõigepealt seda, et loomulikult peikal olid omad hirmud. Kuna ka tema on kuulnud lugusid naistest, kes on õnne otsimas majandusliku kindlustatuse näol. Mitte ainult kuulnud, vaid ka ise seda kogenud. Nii sõbrana kui ka elukaaslasena. Olnud osaks lohutajana suhetes, mis pole töötanud. Kus lahkumineku kibedus ja vara jagamised on lõhkunud inimestevahelisi suhteid. Pisikesteks kildudeks, mille kokku liimimine on praktiliselt võimatu. Peale selle, nii mõnigi sõber (seda on muidugi palju öeldud) julges meie suhte alguses väita, et ole ettevaatlik Eesti naisega. Eesti naised on tavaliselt Soomes otsimas paremat elu. No olgem ausad, ühtepidi on selles oma tõde olemas. Tulingi Soome, et ehitada endale "parem" elu, õppides oma ala parimatelt ja omades kvaliteetset ning rahvusvahelist haridust. Küll aga sellesse plaani ei ole kunagi kuulunud sponsorite omamine, eraisikute näol. See teema sai õnneks üsna varakult selgeks tehtud. Nii peikale kui ka "sõpradele."💪

Küll aga ei kustunud sellega abieluvaralepingu teema. Tehes endale selgeks, mis asi see täpsemalt on, sain teada, et see on abikaasade vaheline kokkulepe. Leping, mis määrab, milline vara jääb lahusvaraks ja milline ühisvaraks. Kuidas ühisvara kasutada ja kuidas seda vajadusel jagada (info pärineb siit.) Lühidalt, on see ametlik dokument, mis ennetab igasuguse kaklemise vara pärast. Kui me ei sõlmiks seda kokkulepet ja peaks juhtuma, et meie liit mingil kahtlasel põhjusel ei tööta. Siis arvutatakse vara jaotamiseks meie mõlema vara kokku ning jagatakse omavahel võrdselt. Selge ja arusaadav. Mõistes, millega tegu, jõudsin järeldusele, et on igati aus see kokkulepe vormistada. Austades oma elukaaslast (tulevast abikaasat) ja temale kuuluvat vara, mis on raske tööga saavutatud. Leidsin, et mul ei ole mingit õigust oma hammast sellele ihuda. See on tema töö vili, mis kuulub 100% temale. Kui ta on nõus seda vabatahtlikult minuga jagama, siis on see tema vaba valik. Seega, olen võtnud seisukoha, et on tema otsustada, mis on lahusvara ja mis jääb ühisvaraks. Toetades tema soove. Küll aga olen otsustanud omaltpoolt panna kirja omapoolse kokkuleppe😀, mis hõlmab endas:

- intiimteenuste kättesaadavust.
- kvaliteetaja piirmäärasid. 
- "Lastefondi" toetust.
- võrdsuse printsiipe (mitte selle sügavaimas tähenduses. Võtan siinkohal arvesse soorolle.)
- ettepanekuid "Kuidas hoolitseda oma naise eest?"

Punktid on hetkel üsna laialivalguvad, kuid töö käib nende konkreetsemaks muutmisel. Mis loomulikult hõlmab endas alapunkte😀 Peika on antud kokkuleppe vormistamisega kursis ning kahjuks ei jää tal midagi muud üle, kui omapoolsed ettepanekud esitada ja alla kirjutada😀 Kõik toimuv on vaid kodurahu huvides 😍😀 Soomes on iga kirjalik paber au sees! 😀

Seekord siis sellised teemad! Olgugi, et taaskord olen antud teemasse huumoriga suhtunud, siis tegelikult soovitan inimestel abieluvaraleping kokku leppida. Ametlikult. Eelkõige ennetades hilisemaid konflikte ja tehes asjad selgeks juba õige varakult. Mitte võttes seda isiklikult, vaid pigem investeerides "kaklemisvaba/kiusamisvaba" õhkkonna loomisele. Ühisesse tulevikku, mis on läbipaistev ja aus. Varsti jälle 💕

Comments

  1. Kusjuures see intiimteenuste osa pole üldse naljaasi - mul on olnud vist ÜKS suhe, kus mõlemad tahavad võrdse sagedusega jne. Üldiselt on ikka nii, et üks pool tahab rohkem (ja mitte sugugi alati mees, vähemalt minu elus pole see stereotüüp vett pidanud, ca pooltel kordadest olen mina veidi suurema huviga olnud) ning siis tulebki omavahel kokku leppida, mis on see alampiir, kus pereelu veel õndsalt edasi saab kesta (teatud eranditega muidugi, päris haigele inimesele otsa ei roni jne).

    Aga lahusvara lepinguga arvan, et see peaks arvestama ka lastega koduseks jääja (kes tänapäeval ei pruugi sugugi mees olla) panust - kui üks osapool on lastega kodus, et teine saaks rahus karjäärile pühenduda, siis isegi, kui see üks osapool on lastega kodus "kõigest" viis aastat (kahe lapse puhul realistlik aeg), on see tema karjäärile paras põnts. Ja see ohverdus on olnud ühise pere huvides ning oleks aus ka lahutuse korral kindlaks teha, et see inimene ei jää kehvemasse olukorda selle pärast, et ühiseid lapsi kasvatas. Üldiselt Soome kohus seda ei võimalda ka.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul on vägagi õigus Rents. Intiimteenuste osas on hea kokkuleppeid omada ja neid ka pidada. Leides aega ja olles loov. Veelgi enam, arvestades üksteise vajadustega😊 Mul ei ole suhted kahjuks kestma jäänud, kui kehakeemia ei klapi. Mis ühtlasi tähendab, et olen samuti kõrgema libiidoga. Praeguses suhtes õnneks ei saa öelda, et "mees on, aga seksi ei ole"😀 Või vastupidi. Sellegipoolest, pooldan Sinu mõtet, et need on teemad, mis vajavad selgeks rääkimist ja kokkuleppeid. Sest ei me ette tea, mis perioode elu pakkuda võib😊

      Soomes kahjuks tavaliselt ema nii kaua kodus lastega ei püsi. Tuttavate seas on juba mindud tööle enne lapse aastaseks saamist. See on üsna tavaline siin. Ja süsteem toetab seda. Küll aga, peale 9 kuud, on võimalik taodelda koduhoiu toetust, kui soovitakse olla kodune (alla 3-aastase lapsega). Hoidja võib olla lapse hooldaja või muu sugulane. Kui nüüd peaks juhtuma, et abielu ei kesta ja on tarvis maksta elatist, siis Soomes on see vajaduspõhine, Eestis kahjuks mitte. Hästi on see lahti seletatud https://innojairja.blogspot.com/2017/02/soomes-on-elatise-maksmine.html blogis. Kohtus tavaliselt need teemad ei lõppe, sest Soomes on elatis osaks sotsiaalsüsteemist, millega tegeleb Kela. Seega päris inimsõbralik lähenemine😊 Kuid kuna Eestis see nii ei ole, siis soovitan samuti Sinu mõttega arvestada lahusvara lepingu täitmisel - lapse/laste arengu toetamise seisukohast. Mõelda läbi ja leida kokkulepped, mis rahuldavad kõiki osapooli.

      Aitäh Sulle mõtete jagamise eest!😊

      Delete

Post a Comment