Minu suhe Eestiga...olen turist või siiski midagi enamat?

Vandersell Soomest.

Tervitused taas! 💕

Selle postitusega mul kindel eesmärk puudub, kuid vaatame, kuhu see meid viib. Loogiline eksole! Alustuseks tuleb mainida, et nagu Te kõik teate, siis ma hindan liikumisvabadust, mis selles kontekstis tähendab, et kui soovin Eestisse sõita või kuhugi mujale, siis on mul see võimalus. Paraku viimastel kuudel võeti mul see vabadus ära, sest mitte kuidagi ei õnnestunud vabu päevi tekitada. See tekitas trotsi ja soovi veelgi enam võimalust minemiseks. Pole saladus, et ma ei suuda olla ühes kohas kogu aeg, ma sisemiselt hääbun ning minus tekib sõnuseletamatu soov põgenemiseks. Olen sellest ka varasemalt kirjutanud. Seega, see teema ei ole midagi uut :) Aga esile on kerkinud üks kummaline mõtteviis, mis on minu jaoks uus. Idealiseerimine! Illusioonide loomine, et ehk kuskil on siiski parem. See on minuga mingis mõttes alati kaasas käinud, kuid sellel on erinevaid vorme. Olen sellega leppinud ning pakkunud oma ajule reaalseid kogemusi mõistmaks, et reaalsus on siiski natukene teine, kui mu ajule meeldib ette kujutada. Olles konkreetsem, siis olen hakanud kodumaad idealiseerima, küsimuses, et ehk on seal siiski kordades parem, kui siin. Tegelikkus on aga see, et mõlemas riigis on nii head, kui ka seda poolt, mis pole nii meeldiv. See on pidev mõttemäng, kus tegelikub aitab võimalus olla osaks mõlemas riigist. Keskendudes heale ja olles osaks parimast. Ja jättes tahaplaanile selle, mis vajab veel muutmist/arenemist. Ja positiivsel lainel jätkates, siis lõpuks ometi avanes mul võimalus külastada taas Eestit! Jepikajeee! Laadida patareisid ning kogeda reaalsust positiivses kui ka negatiivses võtmes. Seekord oli meie olemine natukene teistmoodi, sest otsustasime külastada ühel päeval Raplat ning peatuda kaks päeva Tallinnas. Lisaks oli meid ees ootamas palju erinevaid "protseduure," mis on omased turistidele Soomest 😀 Kuid kohe kirjutan sellest kõigest lähemalt...

Eestisse jõudsime reede õhtul ja mu armsad vanemad olid nõus meid sadamast peale korjama. Oeh, teate kui tore oli neid taas näha! 💕Peale selle, saatis meid kevade tunne, sest päike siras taevas ja kuidagi nii mõnus oli olla! Leppisime kokku, et reedel lihtsalt oleme Raplas ja lobiseme ning laupäeval teeme väikse väljasõidu. Nii ka juhtus. Aga enne väljasõitu, varahommikul, õnnestus mul ka juuksuri juurde aeg saada! Tänks Universe ja Õnne! Ma olin tõeline karvakera ja vajasin hädasti abikäsi pügamisel. Turist missugune! Aga parem toetan omasid, kui Soome tegijaid 😀 Tulemus oli võrratu ja Õnne suutis minust välja võluda täitsa kena naisterahva! Siin ka fototõestus. 

Koduaias poosetamas.

See oli ilus algus meie väikesele tripile. Kõik pügatud ja kasitud ning saime ringi tuulama hakata. Alustasime oma retke Tuhala nõiakaevu külastusega. Kahjuks olime nädalakese hiljaks jäänud ja kaev enam ei keenud, kuid ei me lasknud sellest end heidutada! Vähemalt saime end soojendada Eestimaa kõige võimsama energiasamba najal ning lihtsalt nautida päikese soojust. 

Pool naljakat perekonda on esindatud. 

See on lihtsalt nii armas pilt 😍Elu seisab, kui me kaks koos💖

Peika nokib avalikult nina😀

Siis oli aeg edasi liikuda Jägala Joale. Aga tee peale jäi meile armas koht, kus ma lihtsalt pidin paar klõpsu tegema. Ma kahjuks koha nime enam ei mäleta :(

Nii rahulik ja kaunis.

Seal oli väike kose moodi asi samuti.

Jägala Joal ootas meid ees võimas vaatemäng. Vägev! See on MUST koht, mida külastada igal kevadel. Ja peika jaoks oli see esimene kord. Ta oli positiivselt üllatunud, et meil nii ägedaid kohti kodumaal peidus on!



Peale seda tuli empsil lahe plaan külastada ka Linnamäe hüdroelektrijaama. Ma polnud kunagi kuulnudki sellisest kohast. Võimas! Ilmselgelt mitte parim kombinatsioon kalakestele, kuid vaatamisväärsusena väga vinge! Sellel sillal kogesin ma taas hirmu kõrguste ees. Uuuh, jalakesed värisesid nagu haavalehed all 😀 Aga sain siiski hakkama, kuigi peikale pakkus see palju nalja, sest ta polnud mind niimodi värisevana näinud 😀 Isegi olin üllatunud, et miks just selles kohas minusse see hirm taaskord tuli. Ja veel nii tugevalt. Aga nagu ikka, siis hirmule tuleb vastu astuda ja värisevad jalad õnneks lubasid sillal uudistada. Mõistsin, et hirmu tekitas silla kohatine värisemine, mis tekitas kohemaid ebakindluse. Huvitav. Elu saadab põnevaid sõnumeid. Loodusel on jõud.





Siis otsustasime külastada veel Ruhe kohvikut, kuna see asus meie teekonnal ja on lihtsalt nii armas kohakene. Meil seekord kahjuks ei vedanud, sest seal oli mingi laudkond tähistamas. Ja ilmselgelt olid nad sassi ajanud restorani ja kõrtsi tähendused. Vaikusest võis vaid unistada. Seega, kaua me seal peatuda ei soovinud, sest see lärm oli päris häiriv. Kohvid joodud asusime Tallinna poole teele, kus ootas meid ööbimine Rotermanni kvartalis. Kuna Eestis on hotellimajandus üsna kulukaks läinud, siis oleme otsinud alternatiive. Või õigemini peika on see kaevur olnud ja alati on ta suutnud leida ööbimised, mis on päris hea hinnaga ja suurepärase asukohaga. Nii ka seekord! Meie majutuses oli kõik eluks vajalik olemas + boonusena oli asukoht ja vaade. Kaks ööd läks kokku kõigest 92€. Võrreldes kõikide teiste pakkumistega kategoriseerus antud pakkumine odava alla. Näitan Teile pilte ka!





Vannituba oli vähe tagasihoidlikum, kuid me ei teinud sellest probleemi.

Meile väga meeldis ja nii tore oli ka avatud ning sõbralik koostöö korteri haldajaga. Saime väga positiivse kogemuse osaliseks ning teinekordki kasutame antud pakkumisi. Sama päeva õhtul otsustasime ka välja minna. Tallinna ööelu nautida 😀 Mukkisin ja sättisin end korda ning maandusime Iiri pubis, kus üllatus-üllatus lauldi karaoket. Oeh, mis ajast iirlased ka nüüd karaoket laulma on hakanud? 😀 Igatahes, oli see kõrvadele väsitav 😀 Tulles riigist, kus karaoke on püha, siis vabal ajal olen püüdnud seda vältida. Seega, kaua me seal ei peatunud ning otsustasime parem koju puhkama minna, sest pühapäeval ootas meid uued tegemised/toimetamised. Tundub, et ööelu nautimiseks on vanus piduriks 😀

Ma võin vabalt käterätikute modell olla.

Nüüd vist jõuame kõige huvitavama osa juurde. Muidugi eelnev oli samuti paeluv ja minule isiklikult lausa väga olulise mõjuga. AGA meil oli vaja täita ka ülesanne nimega tatoveeringu eemaldamine. Peika on rumala peaga lasknud teha endale mingi koleda monstrumi õlale, mida ta on soovinud likvideerida. Kuna mina igasugu pseudo arste ei ole soovinud usaldada, siis temal pole see probleem. Ja ta valis välja paar kohta, kuhu ma siis helistasin, uurides võimalusi aja saamiseks. Ja saimegi! Ma nimesid siin nimetama ei hakka, aga kui soovite enam infot, siis kirjutage mulle! Sain aja ilukliinikusse, kellel on kolm salongi, üks Tallinna kesklinnas, teine Lasnamäe kuskil nurgas ja kolmas Helsinkis. Väga usaldusväärne allikas eksole! Peale selle, olid nad nii toredad, et soovisid aega KOLM korda vahetada. Professionaalne! Lõpuks jäi siiski pühapäeva lõuna ja oh üllatust, meid kutsuti salongi Lasnamäe kuskil nurgas. No mul ei olnud hea tunne selle kõige suhtes! Aga kuna peika seda soovis tulenevalt erinevatest hoiatustest, siis ei jäänud mul muud üle, kui kaasa minna. Eelnevalt aga viskasin Google´isse antud salongi nime ja sain peaaegu infarkti, antud salong on kenasti esindatud ka Pealtnägijas. Vägev! Kohe rõõm oli liikuda selle protseduuri suunas. See on irooniaga muidugi. Veelgi enam, erinevaid lehekülgi sirvides, avastasin ma, et paljud salongid on jätnud endale õiguse hindadega mängimiseks. Ehk siis ei ole kindel hinnakiri, vaid hinnad on alates...ja kogu lugu. No ja läks nii nagu arvata oli. Jõudsime salongi, mis tegelikult nägi väga fancy välja...ilus, professionaalne, luksuslik. Ja nii kui peika oma suu avas (ehk siis inglise keelt kõnelema hakkas ja hinda küsis), siis "you my friend have a special price." Tegemist ei ole suure tatoveeringuga, ega ka keerulisega. Ning hinnaks tuli 175€. Kuigi koduleheküljel oli hind alates 65€. Vauuu! Suurepärane! Ma olin ausalt vihane ja pettunud. Väsinud sellest lollitamisest ja rumalatest mängudest. See pole esimene kord, kui peika avab oma suu (mitte rääkides eesti keelt) ja saades mingi ulmelise hinna osaliseks. Kõige parem ja meeldejäävam seik juhtus siis, kui me takso tellisime (see juhtus varasemal tripil kodumaale). Kuna ma peikaga olles räägin inglise keelt, siis inimesed enamasti ei tea, et olen eestlane. Ja jõudes sihtpunkti taksojuht lausus, et Eestis on seadus, et taksodele tuleb jätta jootraha. Nagu mida???? No sellel hetkel ei suutnud ma vait jääda ja tõmbasin selle juhi kohe reaalsusesse tagasi. Aga mulle ei meeldi see mentaliteet, et Sa võtad õiguse inimesi huiata. Nii ka seekord tatoveeringu eemaldamisega. Ma lihtsalt südamest lootsin, et see käsi otsast ei mädane või midagi hullemat. Praegusel hetkel on kõik okei, aga ilmselgelt me enam seda salongi ei külasta. Lihtsalt liiga kahtlane on kogu see värk! Õnneks me pikalt sellele negatiivsele kogemusele peatuma ei jäänud ja lubasime teineteisele, et naudime jätkuvalt olemist kodumaal. Õppetund taaskord! Küll aga ma siiralt loodan, et odavad taksohinnad (kui petturid välja arvata) jäävad püsima. See on taaskord väga positiivne boonus liikumiseks ühest punktist teise. Kiirelt ja odavalt.

Sealt liikusime edasi uude kaubanduskeskusesse T1. Nälg oli suur! Kaubamaja ma hinnata ei oska, sest mingi suur poehai ma ei ole. Tore oli see, et seal platseerusid ka sellised poed, mida ma varem näinud ei olnud. Küll aga midagi osta siiski ei olnud. Peale selle, ei mõista ma seda tegurit, et miks kaks kaubanduskeskust nii lähestikku teineteisele on? 😀Täiesti mõistmatu...aga ilmselt siis on nõudlust, ega muidu need jurakad ei valmi. Aga restoranide valik oli T1-s suur ja saime kõhud täis. Mulle niiiiiiii meeldib Eestis, et toiduhinnad ja kvaliteet restoranides on jätkuvalt tasakaalus. Loodan, et see kunagi ei muutu! See on nii suur boonus ja rõõm. Soomes ei Sa kunagi ette tea, mis lauale tuuakse + hind/kvaliteet on ikka väga paigast ära. Hoidkem seda, mis on hea!

Väsinud ja näljane peale seda shokeerivat salongi külastust.

Kui aus olla, siis terve pühapäevane päev ma väga eesti keelt ei kuulnud ja kohati tekkis tunne, et eestlased on kuskil peidus. Aeeee, kus te olete? 😀 Ilmselgelt liikusime me ringi ka sellistes piirkondades. Ei tea, aga põnev kogemus iseenesest. Tallinn on muutumas, kuid rahvusvahelisusest on ikka asi üsna kaugel veel. Mis on positiivne ja teiselt poolt jälle küsitav. Ma ikka pidin erinevaid silte peikale ümber tõlkima, sest näiteks kui tegemist on rahvusvahelise kunstinäitusega, kus puudub mingisugunegi tõlge, siis mis rahvusvahelisusest me siin räägime 😀 Keelelises mõttes. Eks kõik areneb ja tasapisi jõuame ka selleni. Samas jälle oli nii hea puhata multikultuurilisest Soomest, kus puder ja kapsad kõik on ühes potis. Mitte pahaga, aga vahel on see lihtsalt väsitav. Liikudes siit edasi, siis õhtul mõtlesime taas ööelu avastama minna, aga unustasime ära, et tegemist on pühapäevaga. Seega suurt valikut ei olnud ja külastasime Soome karaokebaari vanalinnas (vanalinna McDonaldsi kõrval). Karaoke saadab mind igal sammul! 😀Kui soovite tasuta meelelahutust, siis kindlasti soovitan seda kohta külastada 😀 Igakord kui seda baari külastame, siis tunneme rõõmu, et oleme päris normaalsed tegelased 😀 Elu pole veel ära räsinud, vaim on tugev ning positiivsus on ka jätkuvalt olemas. Hea koht testimiseks!😀

Sellel fotol mälestan oma armsaid roosasid kõrvarõngaid, mis jäid kuhugi vanalinna.

Ja ega me kaua seal suutnud olla, sest soomlastele meeldib hirmsasti laulda neid vanu nutulaule, mis kohe üldse ei ole minu cup of tea. Kuid enne koju jõudmist külastasime ka Viru tänava lilleturgu, mis on lihtsalt niiiiiiii äge ja kaunis! Suur rõõm, et see taas avatud on! Olin ilmselt sellel päeval hea tüdruk ja sain ka imeilusa lillenupu osaliseks💕 

Ja siis oligi käes viimane päev - esmaspäev. Ees oli ootamas hambaravi külastus. No kui olla turist, siis ikka täiega 😀 Ma soovisin oma hambaid puhastada + pluss kivi eemaldada. Peika samuti. Seega seadsime rõõmsalt sammud hambaarsti juurde. Minul läks hästi, sain kõik tehtud, mis soovisin. Peika aga sai shoki osaliseks, sest tal avastati kaks hambaauku 😀 Ja tema tööst tulenevalt, peavad tal hambad väga korras olema. Issand, see oli lihtsalt nii naljakas. Minu jaoks. Tema jaoks sai teoks maailma suurim õudusunenägu. Püüdsin teda küll rahustada, et maailmas on ka suuremaid probleeme, kui hambaaugud, kuid kahjuks ma väga edukas ei olnud😀 Õnneks on see aga remonditav ja küll saab kõik korda. Peale taaskordset shokeerivat külastust tulin ma ideele, et mul on ka vaja Tanel Veenre kõrvarõngaid. Tema disain on Eesti naiste seas nii pop ja ega ma kehvem ole😀 Soovin ka moevärgiga kursis olla, mis sest et tegelikult olen sellest maailmast ikka väga kaugel. Tahe loeb! Ja nii me siis alustasime otsinguid ja vurasime läbi kõik poed, kus tema kõrvarõngaid müüakse, sest ma soovisin roosasid kõrvakaid, mida kuskil enam ei olnud😀 Peika mures oma hammaste pärast ja mina kõrvarõnga värvivaliku osas 😀😀 Milline imeline kombinatsioon!  Peale pikki jõupingutusi ja tuhandeid samme hiljem, leidsin ma valitud värvi Embassy of Fashion butiigist. Mission completed!

💖

Selle protsessi käigus kohtusin ma nii toredate klienditeenindajatega, kes elasid siiralt mu otsingutele kaasa ja aitasid leida õige koha! Suured tänud! Ja leidub küll Eestis vahvaid, sõbralikke ning armsaid müüjaid💕Niii äge! Peale seda jahti oli aeg natukene puhkamiseks ja otsustasin peika viia Maiasmoka kohvikusse.  

Mis ma ikka nendest koogikestest pilte teen, kui neil seal niiii äge lagi on 😀
  
Seal sain ma positiivse kogemuse osaliseks, sest nagu Te teate, siis on Maiasmoka kohvikus unisex tualettruum. Aga mitte kõik ei ole sellest teadlikud. Nii ma siis seal toimetasin ja siirdusin käsi pesema, kui sisse hüppas shokeeritud inglane, kes oli nii suures segaduses, et pidin ta maha rahustama. Ma ei ole nokuga tüdruk ja Sa oled õiges kohas 😀 Vauu, kui Te oleks vaid ta nägu näinud😀 Milline kergendus ja selgus avardus tema silmis. Päästsin ta päeva 😀 Positiivne intsident missugune! Ja siis oligi aeg siirduda laeva ja liikuda tagasi koju - Soome. Aga nii ütlemata tore oli olla kodumaal ja olen nii tänulik, et meil oli võimalus paar päeva peatuda ja ka päriselt nautida. Patareid on taas laetud!

Tulles selle küsimuse juurde, et kas olen turist või midagi enamat, siis aus vastus on, et oleneb olukorrast. Positiivne on see, et mul on võimalus valida niii paljude erinevate rollide vahel. Olen mingis mõttes õnnelik inimene, sest mul on nüüdseks kaks kodukohta - üks Soomes, teine Eestis. Ma kuulun mõlemasse ühiskonda, kuid mitte täielikult. Pendeldaja kahe riigi vahelt ma samuti ei ole. Olen lihtsalt inimene, kes soovib olla mõlema riigiga seotud, tundes kuuluvust mõlemas ühiskonnas. Kohati on seda väga palju palutud, sest nagu ikka on inimesel võime (nagu ka minu näitel) hakata idealiseerima seda, mida tal parasjagu ei ole. Tegelikult tuleb olla rahul sellega, mis on. See on üks pidev olemise võitlus, mis on iseenesest põnev, kuid samal ajal ka valus. Et mitte jääda lõksu sellesse, mis on halb, tuleb end suunata nägema seda, mis on hästi. Ja muuta seda, mida saab muuta! 💛 Rõõm on tõdeda, et mu suhe Eestiga on aastate möödudes, vaid sõbralikumaks ja armsamaks muutunud. Ja sellise ilusa mõttega ongi aeg selleks korraks lõpetada. Varsti jälle!

Comments