Lõpuks ometi.


Vahvat pühapäeva 💛

Jaanuarikuust kuni tänaseni on olnud üks ütlemata väsitav ja pingeline periood, kus on olnud nii rõõmu, kui leidunud ka pisaraid. Elu juba kord on selline, omade keerdkäikudega. Pingelisem pool on seotud olnud enamasti tööga, mis mulle ei meeldi, kuid teen seda vaid sellepärast, et toetada meie pulmaplaane + teisi projekte, mis mul siin lähiajal plaanis. Ma pole kunagi teinud midagi, mida ma ei naudi... Selles mõttes on olnud see vägagi õpetlik ja põnev periood, kuid kindlasti mitte lihtne. Põhitöö kõrvalt andsin ka joogatunde, mis omakorda jälle tasakaalustasid heas mõttes kogu üldist kompotti. Joogat ma armastan, oma kliente samuti. Ja olen nii tänulik, et taaskord inimesed võtsid mind hästi vastu ja tunnid olid oodatust populaarsemad. AGA, nagu ikka mu elus, siis ei puudunud ka siinkohal vähe mustem külg. See paraku oli seotud omanikega, kes ühel hetkel jõudsid selleni, et olen neile konkurent, kes võtab üle nende antud tundide kliendid. Aus. Seega lõpetasime koostöö kevadperioodil, ehk eelmine nädal. Oli meeldiv kogemus, kus õppisin palju, kuid elu läheb edasi😊 Niisama ma kurvalt istuma siia ei jää. Nii kui muru on roheline, siis alustan joogatundide andmist üle tee olevas pargis💚👌Loodus ja jooga on suurepärane kooslus, mida ma südamest naudin.

Küll aga peab tõdema, et ellu jäämine kogu selle virr-varri sees on olnud omamoodi kunst. Samas jälle on käsil õpetlik eluperiood. Kahjuks, aga eelmisel nädalal andis keha märku, et tarvis on aeg mõneks ajaks maha võtta. Nimelt sain endale külge "oksetaudi", mis kohe üldse ei olnud meeldiv. Olin kui inimvare. Õudne. Pikalt õnneks see taud minuga aega ei veetnud ja kuna eelmisel nädalal olid mul igapäevased pikad vahetused, siis kaua ei saanud kodus istuda. Korjasin jalad alla ja tööle. Esimesed pühade päevad sain samuti tööd rügada, kui peika samal ajal puhkas 😀Laupäeval tegin viimase vahetuse teadmises, et nüüd on ees ootamas pikem puhkus! Lõpuks ometi! Läbi raskuste tähtede poole 💫 Ja teisipäeval sõidame Hispaaniasse. 

Kogu see omamoodi huvitav, kuid raske periood on tegelikult mind tagasi toonud selleni, mida ma päriselt soovin teha. Töötada lastega. Täiskasvanute maailm tundub mulle kohati liialt katki ja segane. Kuigi tegelikult moodustavad selle lapsed, kes on lihtsalt suureks kasvanud. Aga kahjuks selle ära unustanud. Lastega ma sobin enam, kuigi ka täiskasvanute maailmas olen õppinud nüüdseks hakkama saama. Elus pole juhuseid ning vahel on hea astuda samm käidavast rajast kõrvale. Andes endale aega naasmiseks. Kindlamal sammul edasi liikumiseks. Seega, olen siin tasapisi ehitanud teid, kuidas laste maailmaga jätkata, olles enam seotud, aga pisut teises võtmes. Kuid pikemalt jutustan Teile oma mõtetest ja tegutsemistest juba järgmistes postitustes. Praegu keskendun puhkamisele, sest keha ja vaim seda väga vajavad💛Kuid nagu ikka - varsti jälle🙏

💕

Comments

  1. Jane, sinu postitusi on väga meeldiv lugeda, sa oled alati positiivne ja aus enda ja teiste suhtes. :) Kas tee sellise sisemise rahuni on olnud pikk või oled sa alati olnud nii rõõmsameelne?

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh nii armsa kommentaari eest 🙏 Vastates küsimusele, siis rõõmsameelne olen alati olnud. Siinkohal tänan vaid oma ema 💕 Küll aga olen õppinud läbi aastate seda "pärandit" enam hoidma, mitte lubades raskustel oma olemust murda. Olen mõistnud, et olles enda ja teiste vastu aus + hea. Lisaks suutes näha enda ümber enam head, kui halba muudab elu kordades toredamaks ja värvilisemaks. Ja mul on südamest hea meel, et see peegeldub ka minu kirjutamistes. See on väga suur kompliment💕

      Delete

Post a Comment