Loomad ei ole mänguasjad!

Loomad on samamoodi isiksused, igaüks isemoodi ja erinevate vajadustega 💖Foto on võetud siit.

Seda postitust olen soovinud pikemat aega kirjutada ja ehk keegi armas inimene oskab mu küsimusele vastata: miks on Eestis nii palju loomi, kes on koduta? Hüljatud peremeeste poolt ja jäetud hooleta. See lihtsalt ei mahu mu väiksesse peakesse. Peale selle, küsitakse loomade ravimiseks avalikult toetusi, sest ei suudeta tasuda lemmiklooma ravikulusid. Kuidas on see võimalik?

Üks suurimaid erinevusi Soome ja Eesti vahel on loomadesse suhtumine. Seda märkasin juba algusaastatel kui Soome kolisin. Võib isegi öelda, et loomad on siin vahel enam hoitud, kui inimesed. Valitud koduloom on päriselt ka lemmikloom, kellega arvestatakse, kelle eest hoolitsetakse, keda armastatakse ja kes sõna otseses mõttes on pereliikmed. Loomade väärkohtlemine on seadustega karistatav. See ei tähenda, et siin ei leidu inimesi, kes oma loomi ei hülgaks. Protseduur on sarnane, leitud loom läheb loomade varjupaika, kus on kindel periood, kus oodatakse vana omanikku. Kui tähtaeg on ületatud, siis otsitakse kiiremas korras loomale uus kodu. Kui see ei juhtu mingi teatud aja järgus, siis pannakse loom magama. Aastas kuskil 2000-3000 loomakest lahkuvad sedasi, enamus neist on kassid (allikas: SEY-Suomen Eläinsuojelu). Üldiselt aga on kodutute loomade osakaal ühiskonnas väike, võrreldes teiste riikidega.

Ainus asi, mida ma ei mõista on loomade riietamine, mida enamasti õnneks näeb siin üldjuhul harva, kuid siiski on olemas. Vihmamantlid, õuesussid? helkurvestid, talvemantlid? Neid ikka tänavapildis kohtab. Ajaga harjub ära, kuid kummaline on siiski mõelda, et elame ajastul, kus tegelikult on see kõik normaalne. Eriti veel see, et koerad on käekottides. Minule isiklikult on see mõistmatu ja ma absoluutselt ei tolereeri sellist vaatepilti, sest koera koht ei ole käekotis! Isegi, kui see kandjale on mugav. Viimane kord, kui peikaga restoranis söömas käisime, siis jalutas vastaslauda naisterahvas, kellel oli samuti koerake käekotis. Kuigi ma arvasin, et selline vaatepilt on inimestele tavaline, siis eksisin. Restorani külalised olid shokeeritud ja salaja pildistasid koerakest kotis. No veidraks muutis kogu pildi ka see, et koeral konkreetselt vedeles keel suust väljas, nii et ei saanudki aru, kas ta elas või mitte. Koer lihtsalt lamas kotis, pea ainult paistis ja keel suust rippumas, ei mingeid reaktsioone ega koeralikkust. Mis trend see selline on? Ja miks soovitakse oma lemmikut käekotis hoida? Minu jaoks lihtsalt mõistmatu, aga olen avatud vastustele/arvamustele...

Pilt on illustreeriv. Foto on võetud siit.

Igatahes, tulles tagasi teema juurde, siis üha enam ja enam potsatab mulle Facebookis ette igasugu kuulutusi sellest, kuidas erinevatele loomakestele otsitakse kodu või toetust ravikulude katmiseks. Ja see on katkematu jada... Mis inimesed need sellised on, kes võtavad looma ja järgmisel hetkel mõtlevad, et "ah, ei viitsi enam jamada" ja lihtsalt hülgavad oma lemmiku. Või teiseks, inimene võtab endale lemmiku ja ei arvesta sellega, et loom ei ole surematu ning haigustest vaba, mis tähendab, et tuleb arvestada ka sellega, et Sul on olemas rahaline võimalus toetada oma väljavalitu ravi. Tundub ju loogiline! Ja kui võimalused puuduvad, siis lihtsalt unista loomast ja tööta oma unistuse nimel ning samal ajal käi varjupaikades abiks. Eestis on nii palju toredaid võimalusi lemmikloomade toetamiseks olles vabatahtlik. 

Eesti kohta ma ühtegi statistikat ei leidnud, aga leidsin Kaisa Silluste (10.nda klassi tüdruku uurimustöö) teemal "Kodutud loomad kui probleem meie ühiskonnas, võimalikud põhjused ja lahendused." Läbiviidud küsitluse tulemusena on väljatoodud põhjustena, miks inimesed hülgavad oma lemmikuid - hoolimatus, loomad on lihtsalt muutunud tüütuks või on sündinud soovimatud pojad. Uuring on läbi viidud 2011ndal aastal. Praegu on aasta 2019 ja olukord ei ole silmnähtavalt paremaks muutunud, kui muidugi välja jätta hulkuvate loomade arv tänavapildis. Ja võib ka oletada, et muutunud on inimeste arvamus varjupaikade osas, inimesed on enam teadlikumad ja ehk enam avatud looma võtma just sealt. Aga kuidas siiski inimeste hoolimatust muuta hoolivamaks?

Vanemate kodus, Raplamaal, on meil kaks kiisut. Üks, kelle peremees soovis kiisust vabaneda (kuna kiisu olevat "paha" kass) ja samuti jagas oma "muret" läbi sotsiaalmeedia, millele ema reageeris. Teine, kes visati kiisupojana prügikasti ja kelle leidis mu venna pruta. Mõlemad kiisukesed on oma lapsepõlvetraumad suutnud ületada ning on mu vanemate kodus armastatud ja hoitud. 

Liikudes edasi, siis paar aastat oleme peikaga mänginud mõttega võtta endale neljajalgne pereliige (seekord ei ole jutt autost). Rõhutades, et see protsess on aega võtnud täpselt KAKS AASTAT. Oleme analüüsinud igast võimalikust küljest ja jõudnud selleni, et ehk nüüd on õige aeg. Jõudsime ka selleni, et kuna Eestis on nii palju koerakesi, kes otsivad kodu, siis vaatame üle sealsete varjupaikade võimalused. Kahe aasta jooksul oli meie peamiseks piduriks reisimised ja tekkis küsimus, et mis saab siis koerast? Nüüd, aga leidsime sellise võimaluse Soomes nagu Host My Pet teenus, mis sarnaneb lapsehoidmise teenusele. On võimalus hoidja kutsuda koju või viia koerake hoidja juurde. Olenevalt soovist. Peale selle on see enam individuaalne ning loom ei pea kuskil (koera)hotelli puuris istuma. Kas see on odav teenus? Oleneb. Võrreldes lemmikloomahotellidega, on see odavam. Hoidjate hinnad varieeruvad 15€-30€ ööpäev. Seega on valikuvõimalust. Hotellide hinnad algavad 40€-60€ ööpäev. Mul on tegelikult juba ühele koerakesele ka silm peale pandud Tallinna Loomade Varjupaigas, AGA hetkel oodatakse veel tema omanikku. Kirjutasin neile ja küsisin erinevaid küsimusi, sealjuures, mis saab siis kui peremees siiski ei tule ja vastus oli, et pean jälgima väljavalitud looma ankeeti. Kui juhtub, et peremees ei laeku kohale, lisatakse ankeedile "paku kodu" võimalus ja siis saab leppida juba kokku kohtumise ning vaadata edasi. Mul on lihtsalt nii kahju sellest kutsikast, et otsustasime anda võimaluse. Eks hoian Teid selle teemaga kursis. Parim on muidugi see, kui peremees, kes pole oma koerakest otsinud/leidnud pea kaks nädalat siiski leiab ta. Kuid see tundub nii ütlemata vähetõenäoline...Kuid lootust veel on! Pöidlad pihus✊Vahel lihtsalt soovin enam hoolivust, ei midagi muud...
  

Comments