Psühhopaat ja nartsissist ühes isiksuses - ühe mehe lugu.


 
Tere taas! :)

Tänast teemat olen soovinud Teiega jagada pikemat aega, aga olen oodanud õiget hetke. Kuid mõistnud, et tegelikult seda ei eksisteeri. Peale selle olen soovinud enam läbi mõelda, kuidas Teile seda esitada. Sest teema iseenesest on raske ja keeruline. Antud kirjutise jagamiseks olen küsinud elukaaslase luba ning see on sündinudki koostöös temaga. Mis ühtlasi tähendab, et toon Teieni oma peika loo. Tema taustsüsteemi. Seda teemat olen soovinud jagada Teiega mitmel põhjusel ja nendeks on: 

1) toetada enam teadlikkust antud teemal - nartsissism ja psühhopaatia.

2) näidata Teile, et kõik on jätkuvalt vaid valikute küsimus. Ehk siis taustsüsteemist olenemata on kõik meie endi kätes, kuidas me oma elu ehitame ja loome. 

3) andestamine on tugevate tunnus. 

Nagu Teile eelnevalt kirjutanud olen, siis kaks inimest kohtudes on kui üllatusmunad, kes kannavad endaga kaasas meeldivat, kui ka mitte nii meeldivat. Peale selle, saame me kaasa veel trobikond erinevaid inimesi - perekonna, sõprade, töökaaslaste, tuttavate näol. Mis omakorda tähendab mitmesuguseid erinevaid isiksusi. Kõik erilised isemoodi. Mõnega sobime, teistega võib olla mitte nii palju. Ja see kõik on normaalne elu osa. Mind on aegade algusest paelunud inimeste lood ehk küsimus: mis on inimest tema eluteel enim mõjutanud? Seega ei oodanud ma kaua, kui esitasin selle küsimuse ka peikale meie kohtumise alguses. Et langetada kõik maskid ja mõista teda enam. Ta oli nõus seda tegema. Tundes end turvaliselt ja usaldades mind. Olen siiani talle selle eest äärmiselt tänulik. Selle jagamise käigus koorus välja taustsüsteem, mis on ehmatav, kurb ja omamoodi õpetlik. Samas ka motiveeriv ja inspireeriv. Ma soovin taaskord, et lugedes seda kirjutist, palun ärge andke hinnanguid, vaid pigem keskenduge küsimustele: Mida olen mina oma eluteele kaasa võtnud lapsepõlvest? Mida endaga jätkuvalt kaasas kanda ja millest loobuda? Veelgi enam, kas olen päriselt ka andestanud inimestele, kes on teinud haiget? 

Ilmselt alustada tuleb sellest, et lühidalt kirjeldada Teile peika peremudelit. Peika kasvas üles väikeses Põhja-Soome külas nimega Paavola, mis on Oulust kuskil 50km kaugusel. Nende perekonnas on ema ja isa ning kolm poega. Vanim nendest on mu peika. Kolmel pojal oli tegelikult ka õde, keda ainult minu peika mäletab. Kahjuks elul olid pisikese tüdrukuga omad plaanid ning ta sai koolibussi õnnetuses surma. Olles vaid kaheksa aastane. See oli kohalikule kogukonnale äärmiselt suur löök, sest nii mõnigi lapsevanem pidi läbi elama kaotusvalu. Sellegi poolest elati oma elusid edasi, nii hästi kui osati. Hoides sooje mälestusi südametes. Nii ka peika perekonnas...ja see on olnud teema, kus igaüks individuaalselt on tulnud toime kaotusega. Kuigi ühiselt iga aasta viiakse küünal õe hauale...Liikudes siit edasi, siis peika vanemad on praktiliselt terve oma elu tegelenud põllumajandusega ja võib julgelt väita, et nad on igipõlised maaharijad. Praegusel ajal enam mitte nii aktiivselt, sest isa tervis ei luba. Aga loodust nad naudivad ja kodukoht on neil täitsa metsa sees, kus on oma mured ja rõõmud. Nüüd on vist õige aeg natukene kirjeldada peika vanemate isiksusi. Alustame emast :) Ema on tal tegelikult päris minu sarnane. Aktiivne, elurõõmus, koguaeg soovib toimetada, hooliv ja heasüdamlik inimene. Peale selle veel ütlemata tugev inimene! Muideks peika sündis oma ema sünnipäeva päeval. Ja ta ema alati ütleb mulle, et peika on tema kingitus (ja mina olen oma ema 30nda juubeli kingitus) :) Armas! Isa on tal jälle teitsmoodi isiksus. Headust on sealt väga keeruline leida, kuigi väga sooviks. Temas on väga palju pahatahtlikkust, isekust, manipulatsiooni, hoolimatust peidus. Ja kahjuks on see terve elu niimodi olnud. Peale selle on talle väga meeldinud alkohol, mis on ühtepidi ka ta tervist mõjutanud. Ning pea kümme aastat on olnud ta arstide meditsiiniline ime, kes ühel päeval vaakub hinge, teisel päeval taas hingab. Ja nii juba mitmeid aastaid järjest. Juua ta enam loomulikult ei tohi ja õnneks on ta sellest kinni pidanud, sest ilmselt elu on siiski armas. Toon Teile ühe näite. Meie esimesel kohtumisel, kui oli au peika perekonnaga tutvuda, siis tema isa lausus sellise lause oma pojale: "Sa ei ole nii ilusat naist väärt." See ei olnud kahjuks naljaga öeldud. Igakord kui peika vanemaid külastame, siis mu peika valatakse solvangutega üle. Isa poolt just. Toon Teile taas näite. Isa küsis minu käest: "Kas peika süüa oskab teha?" Mina siis vastasin, et "jaa, väga hästi!" Tema selle peale, et "ma ei usu seda, ta pole kunagi osanud midagi hästi teha." Mille peale ma lihtsalt naeratasin, sest mida enam on mul sinna sekka veel öelda? Kuna olen Teile maininud, et minu soome keele oskused on piiratud, siis siinkohal on see vaid suureks plussiks. Mingis mõttes see kaitseb mind. Ma saan palju aru, aga vastata saan vähe. Need solvangud on kaasas käinud peika kasvamisest peale. Peale selle manipulatiivsed mängud, alavääristamine, agressiivne käitumine kui ka tapmisähvardused. Tundub ekstreemne eksole? Seda see kõik kahjuks ongi. Peale selle tundub uskumatuna sellisest peremudelist tervena välja tulla. Nüüd ilmselt nii mõnelgi inimesel tekib küsimus, miks me tema perekonda üldse külastame, kui kogu situatsioon on jätkuvalt selline? Vastus on lihtne, peika ema pärast. See ei olnud juhuslikult mainitud, kui kirjutasin üheks iseloomustavaks sõnaks tema ema kohta tugevus. Minu jaoks on uskumatu mõelda, et üks naine on terve oma elu sellise inimese kõrval, kes on negatiivne, õel, solvav, manipulatiivne ja kontrolliv. Oma mõtetes olen andnud talle juba kõrgema auastme ordeni, sest sellega igaüks hakkama ei saaks. Aga tema saab. Imetlusväärne! 

Mina ta isale meeldin. Ma ei teagi kas minu välimusel on oluline mõju, täpsemalt siis, et olen ilus? (mida iganes see tähendab) või et ma lihtsalt olen enamus aja vaikselt omaette :) Ma kuulan, kuid lasen kogu jutu ühest kõrvast sisse ja teisest välja...kuid ütlen ausalt, et need külastused on mulle isiklikult ütlemata väsitavad. Minu tunnetuslik pool on väga tugev ja negatiivne lihtsalt sisemiselt murrab mind. Kuigi olen alati end teadlikult kaitsnud, siis siiski on see mulle väsitav. Ja tavaliselt me peatume seal vaid paar päeva. Täpsemalt 1-2 päeva, sest vaimselt on see meile mõlemale alati väljakutsuv. Küll aga olen soovinud peikat selles kõiges toetada ja omaltpoolt olen nii mõnedki puzzle tükid õigetele kohtadele asetanud. Aga sellest natukene hiljem, praegu on ilmselt õige aeg Teile natukene kirjeldada psühhopaatse ja nartsisstliku inimese käitumismustreid. Siinkohal on aus mainida, et ma ei ole kliiniline psühholoog, vaid jagan Teiega mustreid elust enesest, läbi isikliku kui ka peika kogemuste.

1.  Nad usuvad, et neil on alati kõiges õigus ja selle tõestamiseks võivad nad tihtipeale sisse tuua ka kolmanda isiku, kes toetab nende väiteid. Sina saad asjadest valesti aru, mitte nemad. Nemad teavad, kuidas on "õige."

2. Ühel hetkel võid Sa talle meeldida täpselt sellisena nagu Sa oled. Teisel hetkel paneb ta Sind tundma, et Sa ei ole midagi väärt. Selleks pead Sa end pidevalt tõestama, et neile meeldida/saada nende heakskiitu. Paraku on see vaid üks paljudest manipulatiivsetest viisidest. Ja reaalsus on, et Sa ei ole kunagi piisavalt hea...

3. Nad on tihtipeale agressiivsed. Nii sõnade kui ka tegude poolest. Neil on enamasti väga keeruline teadvustada, juhtida või kontrollida oma emotsioone kui ka käitumist. 

4. Nad proovivad Sind erinevates situatsioonides häbistada. Tekitades Sinus tunde, et Sa ei ole midagi väärt. 

5. Tihtipeale mängivad nad ka "ohvreid", millega nad taaskord manipuleerivad, et Sind tegema panna soovitud tegevusi. 

6. Nad siiralt usuvad, et kõik peab käima täpselt nii nagu nemad soovivad. Ûhesõnaga, nende Ego on nii suur, et iseendast kaugemale ei nähta.

7. Isegi, kui nad on teinud midagi valesti, suudavad nad Sinus tekitada tunde, et see kõik oli siiski Sinu süü.

8. Karjumine, süüdistamine, solvangud ehk siis verbaalne agressiivsus. 

9. Nad tihtipeale ei näe kunagi vigu iseendas, vaid alati kõik teised nende ümber teevad midagi valesti.

10. Kahjuks nad ka suurt ei hooli negatiivsetest tagajärgedest nende tegudele. Ega ka teiste inimeste tunnetest.

11. Nad proovivad inimesi enda ümber kontrollida, juhtida.

12. Nad peavad endid "ausateks" inimesteks. Kuigi tihtipeale on tegemist vastupidise käitumisega, kus valetamisel on oma koht. Omakorda tähendab see ka seda, et neil on üldjuhul (väga) kõrge enesehinnang. 

Minu enda kogemused tulevad eelkõige aastate tagusest suhtest, kus oli au jagada oma eluperioodi nartsisstliku inimesega. Meie suhte põhilauseks oli "Jane, Sa pead tegema täpselt nii nagu mina Sulle ütlen. Muidu on sel tagajärjed." Enamasti ka tegin nii, aga mu loomusele hakkas see kõik vastu ning suhe sai valusa lõpu. Kus tegelikult vaimne manipulatsioon jätkus veel pikka aega hiljemgi. Paarisuhtes on lihtne asi ära lõpetada ja lihtsalt minna. Enamus psühholooge just seda ka soovitavad. Sest Sa ei saa muuta inimest, kes ise muutuda ei soovi. Nii lihtsalt on. Peale selle vajab tegelikult selline häire spetsialisti abi. Kuid kahjuks enamus inimesi, kes on nartsisstlikud või psühhopaatsed ei suuda isegi iseendale tunnistada kõrvalise abi vajadust. Et ise selles kõiges terveks jääda, siis minu isiklik soovitus on, et hoia eemale. Suhtes olles lihtsalt lõpeta see ära, liigu edasi. Nii kaugele, kui võimalik. Paraku ei saa seda soovitada väikestele lastele või noortele, kelle elus on lapsevanematel antud isiksusehäired. Täpselt nagu mu peika elus, kes oli ühtepidi teatud vanuseni lõksus. Seda igapäevaselt. Aitas kuuletumine ja alandlikkus, sest siis oli lootus, et ehk sellele kõigele ei järgne negatiivseid tagajärgi. Mõni päev oli parem, teine jälle mitte. Palun ärge arvake, et kõik oli vaid mustades toonides. Oli ka positiivset, nagu näiteks imeilus loodus, sõbrad ja ka sugulased, kes elasid lähiümbruses. Kuid see kõik siiski ei olnud piisav ja 12-13 aastaselt võttis peika vastu otsuse, et see koht pole tema jaoks ja ta ehitab oma elu teistmoodi. Võimalus elu näha väljaspool kodukohta tekkis sõjaväkke minemisel, mis andis ka võimaluse teha karjääri antud valdkonnas. Erinevas keskkonnas. Kodukohast eemal. Praeguseks on ta oma eluga punktis, kus ta on rahul. Iseseisev, finantsiliselt kindlustatud, vaimselt, füüsiliselt kui ka emotsionaalselt stabiilne inimene. Ja ma olen nii uhke tema üle, sest meie tutvuse algusest peale on ta tegelikult mulle õpetanud tugevuse tähendust ja seda väga erinevatel tasanditel. Peale selle, ma siiralt imetlen teda. Tema teekonda mitte millestki, tänasesse päeva, kus ta elab elu, mida ta soovib elada. Veelgi enam, olles siiras, aus ja südamlik inimene.

Küsisin ka peikalt mõned soovitused, kuidas sellises olukorras hakkama saada, mis võiksid ehk olla toetavad ka teistele, kes antud olukorras on või on olnud. Siin nad on:

1. Aktsepteeri olukorda, kuid mõista ja tee vahet heal ja halval. Veelgi enam, hoia endas headust ning seda, mis on tegelikult õige. 

2. Loo enda ümber positiivseid sõprussuhteid. Otsi endale head ja usaldusväärsed sõbrad ning hoia neid.

3. Leia endale hobi/tegevus, mis Sulle meeldib. 

4. Lahku, kui Sul tekib selleks võimalus ealiselt ning hoia distantsi. 

5. Andesta, sest andestamine on tugevuse märk.

6. Kõik on Sinu enda kätes ja Sul on võimalus ehitada just selline elu, mida Sina soovid. Väljakutsetest hoolimata. 

Lisan siia veel ka eesti keelseid artikleid antud teemal, kellel tekkis suurem huvi antud teema osas. Lisaks on internetiavarustes ka väga palju inglise keelset materjali. Lihtsalt googeldage antud märksõnad :) Ja lisake veel juurde sõna "science", siis saate lihtsalt natukene teaduslikumat informatsiooni.





Liikudes edasi, siis minult küsis kunagi üks blogi lugeja, et kuidas toetada meeste hingeelu? Ja lubasin talle vastata. Tehes seda nüüd ja oma isiklikust elust kui ka kogemustest lähtuvalt. Ja muutes küsimuse "kuidas olen mina toetanud oma elukaaslase hingeelu?" Me kõik kanname endiga kaasas erinevat mineviku pagasit. Mõnel on see koorem kergem, teisel jälle raskem. Oleneb nüüd sellest, kui palju on mingitel eluetappidel aega võetud sorteerimiseks. Minu peika elu pole olnud mingi mee lakkumine, aga temas on alati olnud ääretu sihikindlus ja visioon. Teadmine, kuidas ta soovib oma elu elada. Mis on teda tema elus toetanud ja ka edasi viinud. Peale selle, on tal oskus nautida olevikku, minevikust hoolimata ja samal ajal vaadates tulevikku. Kuid eelkõige on ta tavaline inimene, kes soovib mõistmist, armastust ja hoolt. Seega, ma olen teda kuulanud, andmata hinnanguid. Olen teda suunanud küsimustega, et mõista enam, mida ta kannab endaga kaasas tänini. Ja avastasin, et ta ei ole oma isale andestanud, kuigi ta mainis, et on seda teinud. Selleni jõudsin meie esimesel külastusel tema vanemate juurde, kui märkasin, et peika pani maski ette, mis oli alalhoidlik, kuulekas ja täpselt see väike mini-tema lapsepõlvest, kellest ta oli mulle eelnevalt rääkinud. Peale seda külaskäiku ma küsisin temalt otse, miks ta seda tegi. Ja ta ütles, et ta pole seda kunagi ise mõistnud. Mis viis meid selleni, et tegelikult ei ole ta ka siiralt isale andestanud. Unustanud on (mingil määral), kuid mitte andestanud. Ja need on kaks eri asja. Selleks olen palunud tal enam rääkida oma lapsepõlvest, et lasta tal meenutada ja sedasi erinevaid hingehaavu avada. Kiites tema tugevusi ja saavutusi. Ja seda, kes ta on just nüüd ja praegu, olles minu kõrval. Peale selle, olen teda suunanud ka enam rääkima oma isa lapsepõlvest, ehk siis vanavanematest, et ta saaks aru, et põhjus ei ole olnud tegelikult ei temas, ega ka ta vendades. Vaid tema isa enda lapsepõlves kui ka mingi osa võib laskuda õe (tütre) ootamatus lahkumises, sest inimesed kogevad valu ja kaotust isemoodi. Nende jutuajamiste käigus ongi tulnud välja see, et peika vanaisa ei olnud samuti hea inimene. Ning armastust nende peres just palju ei olnud. Lisaks siis kasvatusmeetodid, mis sellel ajal olidki jäigad, karmid ja piits/prääniku süsteemil üles loodud. Ehk siis, olen toetanud teda nägema suuremat pilti, mis ühtlasi on viinud teda enam arusaamisele, et sellel kõigel on sügavam põhjus. Ja see, mida tema oma elus on kogenud, oli juba tagajärg. Millest on nii ütlemata kahju, aga paraku ei ole seda võimalik olematuks muuta.  Ma ei ole püüdnud kedagi päästa, absoluutselt mitte, sest antud loos keegi päästmist ei vaja. Aga olen lihtsalt näidanud suuremat pilti, mis on andnud võimaluse ravida veel viimased hingehaavad, mis veritsevad. See on toiminud ainult selletõttu, et peika on mind usaldanud, minuga oma lugu jaganud ning on olnud nõus minuga nendel teemadel rääkima. Peamiseks võtmeks on olnud siin omavaheline kommunikatsioon! Oleme nutnud kui ka naernud koos ja see protsess on olnud ütlemata õpetlik mõlemale poolele. Mitte kerge, aga seda kõike väärt. Ja andestamise protsess on nüüd juba toimunud ja seekord südamest. Peale selle oleme jaganud teineteisele üksteise taustsüsteeme, nii positiivset kui vähem positiivset ning arutanud omavahel erinevatel teemadel, mis hõlmavad endas ka sorteerimist vajaliku ja mitte vajaliku vahel. Peale selle oleme jõudnud ka selleni, miks me teineteise valisime. Ka partnerite valikul on alateadvusel suur mõju :) Minus on väga palju tingimusteta armastust ja positiivset energiat, mida tema just vajab. Sellega kohe meenub ka üks meie esimesi jutuajamisi, kui me veel mõtlesime, mis meist edasi saab. Ma küsisin talt otse: "Mida Sa minult soovid?" Ja ta vastas: "Ma soovin vaid, et Sa mind siiralt armastad:" Ja ma olengi seda teinud, kogu südamest ja tingimusteta. Mina jälle vajan tema tugevust, kaitset, mõistmist ja sihikindlust, mida ta mulle ka pakub. Loomulikult on armastusel juba siin oma koht olemas. Armastusel on väga suur jõud. Veelgi enam, tänan jätkuvalt elu, et ta meid peikaga üksteisele tutvustas. Üllatusmunade avamine on olnud igati huvitav kogemus, vastastikku :) Kui kunagi raamatu kirjutan, siis pealkirjaks võiks olla "Hüpiku ja Piinatud Geeniuse Seiklused" :))

Ma kogu südamest loodan, et sain Teieni tuua selle keerulise, kuid omamoodi õpetliku loo, mida olen pikemat aega soovinud Teiega jagada. Peamiselt just seetõttu, et näidata Teile, et meie elu on meie endi kätes. Ja meil on vabadus elada seda sellisena nagu me seda soovime. Olenevalt või tulenevalt meie taustsüsteemidest, mis on meid meie arenemise protsessil mõjutanud. Veelgi enam, tänan siiralt peikat usalduse eest antud teemast kirjutamisel, sest kahjuks ta ise lõpptulemust lugeda ei saa, kuna tema eesti keele oskus ei ole veel nii kõrgel tasemel. Ilmselt nüüd ongi aeg taas kirjutise lõpetamiseks. Enne aga siiski soovitan Teil mõista ja vastata küsimustele, mida eelnevalt palusin Teil iseendilt küsida. Mida olen mina oma eluteele kaasa võtnud lapsepõlvest? Mida endaga jätkuvalt kaasas kanda ja millest loobuda? Veelgi enam, kas olen päriselt ka andestanud inimes(t)ele, kes on teinud haiget? Saadan Teile ikka ja jälle väga palju armastust💕Hoidke jätkuvalt endis headust, optimismi ja tingimusteta armastust 💕Ja nagu ikka - varsti jälle! :)

Comments

  1. Väga huvitav lugu Jane! Imestama paneb see, et oma enda laste suhtes suudetakse olla halb ja jätta negatiivne jälg nende lapsepõlve! Arvan ja usun, et need lapsed kes on kogenud sellist lapsepõlve nendest tulevad tugevamad inimesed kes tahavad oma lastele pakkuda just teistpidi ilusat ja rõõmsat lapsepõlve!

    ReplyDelete
    Replies
    1. Aitäh 💖 See maailm on üks huvitav koht, mis sisaldab endas väga mitmesuguseid inimesi. Usun samuti, et lapsed, kes kahjuks on pidanud kogema oma elus negatiivsust omavad endas tegelikult väga palju tugevust. Nüüd on vaid valikute küsimus, kuidas oma potensiaali elus ära kasutada niimodi, et see viib eluteel edasi, mitte ei tõmba tagasi 💖






      Delete

Post a Comment