Meie "neljajalgne" lapsendatud pereliige - konfliktid on õhus.


Pilt on ilmselgelt illustratiivne :D
 
Nonii, aeg on Teiega jagada VÄGA tõsist teemat. See on mul olnud südamel pikemat aega ja sellel talvel olen kaotanud viimsegi usalduse meie perekonnaliikme vastu. Alustame siis taaskord algusest...Vaadake, kui ma peikaga kohtusin, siis ma ei teadnud, et ta on lapsendanud Saksamaalt (tegelikult lausa ostnud) sõbra. See sõber on kuldne, neljarattaline ja nimeks on tal Mercedez-Benz. Täpsemat mudeli nimetust ei oska Teile hetkel öelda. Meie esimesed kohtumised olid päris sõbralikud ja saime hästi läbi. Eriti head suhted on meil kevadel ja suvel. Teistel aasta-aegadel me kahjuks nii hästi läbi ei saa. Siinkohal on vast aus mainida, et olen olnud pigem kõrvalistme soojendaja, sest endal mul load puuduvad. Nii ja teeme siis veel ühe ülestunnistuse. Ma ei ole Bemmi ega Mersu beib...no absoluutselt ei kõneta! Aga sellega seoses pean kohe ka jagama ühte naljakat seika minevikust. See ei lähe mul kunagi meelest :D Ühesõnaga oli mul ühel eluperioodil üks peika kandidaat (tema enda arvates), kes oli armas noormees Oulust, aga teadsin juba esimesest päevast, et minusugusega ta väga hakkama ei saa ja ta lõpetab lihtsalt kiilaka, närvilise ja depressiivsena :D Ja seda ma talle ka ütlesin. Kahjuks see ei jõudnud temani. Ja ta proovis igasugu imenippidega mind võluda. Iseenesest oli see kõik tore, huvitav ja sain palju tähelepanu, AGA ainus murekoht selle juures oli, et need imenipid polnud absoluutselt minu teema. Ja üks nipp või viimne appihüüe, millega ta püüdis mind võluda oli siis see kui ma peale joogatundi kodu poole jalutasin ja ta sõitis minu kõrvale kõige uuema Mersuga, mis sellel ajal turul saadaval oli. Akent lahti kerides tundsin kohe tegelase ära ja tema esimene küsimus oli: "noh Jane, kas soovid autoga sõitu teha?" Merlin tervitused siinkohal Sulle, kes sellel hetkel minu kõrval oli. Mul oli nii piinlik, häbi ja naljakas samal ajal, et ma ei osanud absoluutselt olla. Sa päriselt ka arvad, et mingisugune Mersu paneb nüüd mul liblikad kõhus lendama ja ila jooksma? :D Oli mu ainus mõte, mis ajudevahele veeres. Ja ma lihtsalt vastasin, et "kallis K. see pole ju üldse Sinu autogi." :D Mille peale K. vastas, et "jah, ma laenasin selle sõbralt, et Sulle meeldida." Mammmamia...kus mina küll selliseid armsaid tegelasi siin maamunal leian? :D Ise ka imestan! Kiitsin siis autot ja lasin tal ära sõita, ise jalutades koju :D No ilmselgelt saate nüüd enam aru, et mingi autoga mu südant just ära ei võlu :D Kas päriselt ka on naisi, kes sellise teguviisi tulemusel sulavad? Oeh jah, ma loodan, et mitte väga palju. Igatahes, tulles tagasi teema juurde (peale väikest kõrvale hüpet), siis meie neljaliikmeline perekonnaliige on kaheveoline ja sellel talvel läksime me tülli. Tegelikult see tüli sai alguse juba sügisel, kui ühel väga vihmasel õhtul sõitsime maanteel ja see kuldne elukas lihtsalt otsustas mingeid kummalisi manöövreid tegema hakata, sest tee oli nii libe. Teate, ma surusin sellel hetkel jalad nii tugevalt vastu põrandat ja lihtsalt soovisin, et saaksin need üldse sealt läbi suruda nagu Ränirahnudes. Mul oli täielik paanika, mille peale peika lihtsalt naeris ja lohutavalt mainis, et "Jane ära muretse!" Uskuge mind, see lause ei aidanud! :D Sellel õhtul ma siiski andestasin meie perekonnaliikmele ja püüdsin sõbralikult jätkata. Kuni saabus selle aasta talv. Nüüd on asjalood juba nii halvad, et ma püüan seda liiget meie perekonnas vajadusel vältida :D Ûhesõnaga, see kaheveoline ei suuda isegi libedal ajal mingist künkast ennast üles kerida :D Libiseb nagu tal oleks uisud all :D Ja see pole kõik! Eelmisel kaunil pühapäeval, kui oli au oksendada, siis hommikul kui peika mind tööle sõidutada soovis, otsustas see imemasin, et ta ei viitsi parkimisplatsilt välja sõita, SEST lund oli nii palju ja libe oli! :D Nii me seal siis olime, ja arvake ära, kes siis seda kuldset elukat lükkama pidi? Ikka mina :D Kes iga jumalama hetk oksele tahtis hakata :D Tugev Eesti naine ma olen, ausõna! Ja ma lükkasingi ta sealt parkimise platsilt välja, jäin 1h aega tööle hiljaks ja kaotasin täieliku usalduse meie kaheveolise masina vastu. See on ju täiesti mõtetu elukas! :D Terve tee, kui peika mind tööle sõidutas ma ketrasin vaid ühte lauset - "palun, kas me võiksime selle auto maha müüa?" :D Käsi südamel võin Teile öelda, et ma ei ole MITTE KUNAGI end üheski autos nii ebaturvaliselt tundnud, kui selles. No põhjuseks on muidugi ka see, et ma olen ära hellitatud neljaveoliste autodega ja mulle meeldivad suured autod. Ja traktorid! :D Igatahes, palusin ma peikat, et olgu ta nii armas ja vaadaku üle erinevate autode müügikuulutused ja ehk on aeg viia sisse meie peres uuendused=muudatused :D Ma pole just kõige parem "kasuema" selles teemas olnud. Aga ma ausalt olen püüdnud! :D Ja teate mis juhtus peale mu tööpäeva lõppu, 8h tundi hiljem, kui jõudsin koju. Peika tuli minu juurde ja ütles, et ta pooldab seda, et me auto maha müüme. Oh Sa pühamüristus, kui õnnelik ma olin! Oooo happy day! AGA siis tuli ta lagedale mõttega, mis autot ta soovib. JA SELLEKS ON SPORTAUTO! Saatsin sellel hetkel kõikidele suurematele vägedele abipalved teele! Mina, sportauto ja talv...no way! Ja nüüd ma palun ka Teid mu armsad lugejad, palvetage mu eest! Loodan, et see on vaid uitmõte, unistus...kauge unistus, mis jääbki selleks. Kõik Teie, kes Te omate kodudes neljaveolisi masinaid, minge ja kallistage neid! :D Päriselt ka :D Mina püüan siin kodurahu huvides taastada mingigi usalduse meie perekonnaliikme vastu. Lootes, et kevad saabub peagi. Senikaua kasutan oma jalgade väledust ja tugevust enam :D Seega, varsti jälle! :))

Comments

  1. Kui mu ameeriklasest boyfriend otsustas, et meil on ka siin Eestis vaja ilmtingimata osta neliveoline jeep, mõtlesin ma esimese hooga silmi pööritades, et võid ju inimese Ameerikast välja võtta, aga Ameerikat ilmselgelt inimesest välja ei võta. Aga nüüd oleme pea aasta aega käinud sellega nii metsas koera jalutamas kui ka erinevatel ronimisreisidel kuskil Eesti ja Soome pärapõrgus kui ka sõitnud lund täis tuisanud külavaheteedele, ja ma iga kord tahaks suudelda teda selle eest, et ta meile nii usaldusväärse auto valis. :D

    ReplyDelete
    Replies
    1. Sul väga veab! Sellise autoga on lausa lust mööda ilma ringi sõita, aasta-aegadest hoolimata! Ma hetkel veel ootan seda aega, et ka meie peres võetakse vastu otsus vahetada kaheveoline neljaveolise vastu 😀 Kuid väikesed lootuskiired siiski paistavad siinpool lahte! Täna pidi ta taas parklas kurja vaeva nägema, aga seekord polnud tugevat Eesti naist abiks 😀 See pani teda korralikult elu kui ka auto üle järele mõtlema 😀 Ehk siiski otsus langeb neljaveolise masina kasuks! Pöidlad on igatahes pihus 😀

      Delete

Post a Comment