"Vanade ja käbedatega" hoidmas traditsiooni.

Lubage tutvustada minu elu peategelasi. Nimedeks on neil Ülo ja Leili💙

Kes veel ei teadnud, siis nemad on minu vanemad :) Need samad tegelased, kes minu kasvamise protsessis väga palju ajurakke kulutasid :) Sellest hoolimata on nad minu silmis ühed lahedamad inimesed, keda on au olnud kohata! Ja mitte ainult sellepärast, et tegemist on minu vanematega ja pean poliitiliselt korrektne olema. Ei. Vaid seetõttu, et nad oskavad elada! Ja selle juures ka vananemise protsessi üheskoos nautida. Imetlen neid siiralt ja kogu südamest. Ja ärge arvake, et tegemist on normaalsete inimestega. Kus Sa sellega! Nad on ikka täitsa omamoodi erilised! :D No alustame siis sellest, et nende hobiks on autoga sõitmine. Mööda maailma. Ja ka meie vennaga olime kaasatud sellesse hullumeelsusesse, mis tegelikult oli päris äge ja omamoodi! Me alustasime autoreise, kui piirid olid suletud, mis omakorda tähendab, et olime paljudes riikides unikaalsed ja lausa isemoodi vaatamisväärsused. Rändasime mitmeid aastaid igal suvel autoga erinevatesse sihtpunktidesse. Olgugi, et meie enam vennaga auto tagaistmel reisidel kaasas ei hängi, siis nemad on jätkanud traditsiooni kahekesti. Ja kui te arvate, et vanus on neid peatanud (mõlemad on +60), siis eksite rängalt. Eelmisel aastal võtsid nad ette elu ühe pikima reisi, mis sisaldas endas Venemaad, Gruusiat, Türgit ja palju teisi Euroopa riike. See pole veel kõik. Peale selle, alustasid mu armsad vanemad, kui olime üsna pisikesed, traditsiooni talvereiside näol. Enamasti kaks korda aastas - talvel ja kevadel. Oleme läbi käinud praktiliselt kõik Põhjamaade suusakeskused. Kuigi ma pisikesena võtsin seda kui iseenesest mõistetavat tegevust, siis nüüd tagasi vaadates olen ma lihtsalt nii ütlemata tänulik! Et neil on olnud tahtmist, avastamisrõõmu, motivatsiooni ja rahalisi võimalusi meile pakkuda kõike seda, millest oleme osa saanud. Seda on sõnadesse tegelikult raske panna...Veelgi enam, tänu oma isale armusin ma lumelautamisse. See sai kõik alguse enam kui 20 aastat tagasi. Meie suusareiside algusaastatel...

Mina ja lumelaud - kuidas me sõbrunesime?

Tahko 2019 :)

Et lugemist natukene lihtsustada, siis alustan täitsa uue "paragrahviga". Teeme asja huvitamaks :D Igatahes, alustasime me suusareise kõik suuskadel. Ja ma siiani ei mäleta, kuidas mu armas isa sellele geniaalsele mõttele tuli, et käis välja ka võimaluse lumelauda proovida. Siiski olin ma kohe käpp! See kõik siis juhtus +20 aastat tagasi, Soomes. Olin umbes 8-9 aastane. Minu ettekujutuses oli kõik VÄGA lihtne. Panen laua alla ja sõidan. Mis seal siis nii keerulist on? Reaalsus aga oli vähekene teine. Alustame siis sellest, et isa proovis mind õpetada, aga see ei õnnestunud väga hästi, sest nagu Te mäletate, siis ma olin üsna põikpäine mini-Jane. Veelgi enam, kui mõistsin, et mu ettekujutus ei täitugi nii kiiresti, kui lootsin, siis ma lihtsalt ulgusin mäenõlval. Oma saamatuse ja oskamatuse üle. Peale selle olin püha viha täis, sest jumala eest miks isa ei anna mulle mingeid võluvõimeid kogu protsessi kiirendamiseks :D Ühesõnaga, ta andis alla ja jättis mu sinna mäenõlvale röökima ja vanduma. Nagu ikka mulle kombeks, siis mingi hetk siiski võtsin end kokku. Ja hakkasin proovima! No kujutage nüüd mind seal ette - punapõskne, vihane ja nuttev Jane. Ma kukkusin nii palju, et lubasin MITTE KUNAGI SELLE LOLLAKA LAUAGA SÕITA! Ja no ulgusin edasi, ikka proovides ja kukkudes. Kuni mingi imevägi juhatas mind enam jälgima neid, kes päriselt ka sõita oskasid. Ja minus tekkis sõnuseletamatu soov see oskus siiski kuidagimoodi selgeks saada. Otsustasin mitte alla anda. Peale selle õppisin hirmule vastu astuma. Sest iga kord kui lasin hirmul end juhtida, ma kohe ka kukkusin. Muideks seda nippi kasutan siiani! :) Igatahes, pikkade pusimiste + kukkumiste tulemustena hakkasin ma nägema edusamme...ja peale seda ma enam mitte kunagi ei ole suuska alla pannud. Oleme lumelauaga lahutamatud kaaslased ja kuni tänase päevani elame õnnelikult koos :D Kuid sellega kogu mu lugu ei piirdu. Liigume aga edasi...

Talve võlumaa Tahkos.

💙

Nüüd on aus mainida, et kui elasin Oulus, siis mul ei olnud majanduslikult võimalik oma hobiga tegeleda. Ja mul tuli paari aastane paus sisse. Lubasin siiski, et kui finantsiline olukord muutub paremuse poole ja akadeemiline vangistus on lõppenud, siis taaselustan ka oma suure sõpruse lumelauaga. Prioriteedid olid lihtsalt teised. Samuti eluetapp, millel veeresin. Rõõm on aga teatada, et nüüd 2019ndal aastal olen oma lubaduse täitnud! Ja siin peab taaskord tänama mu armsaid vanemaid, kes kutsusid mind Tahkosse💙 Kus tegelikult oleme suusatamas ja lauatamas käinud, kuid mitmeid aastaid tagasi. Praeguseks on nad end korralikult arendanud ja mitmekülgsemaks muutnud. Kahjuks vend koos tüdruksõbraga ei saanud osa võtta ja peika samuti oli tööga hõivatud. Seega, otsustasin ise minna! Ma kahjuks ei saanud olla kohapeal pühapäevast neljapäevani, sest töökohustused vajasid täitmist. Kuid sain siiski liituda kolmeks päevaks :) Ja eile tulin Kuopiost rongiga tagasi Helsinki. 4,5 h sõitu seljataga, tänane joogatund antud ning nüüd ongi super aeg muljeid jagada. 

Reis sai ise alguse sellest, kui vanemad korjasid mind Helsinkist auto peale. 450km sõitu ja Tahkos oli meid ees ootamas krõbedad külmakraadid ja ma polnud päris kindel, kas mu varustus peab sellele kõigele vastu. Veelgi enam, polnud ma kindel, kuidas ma üldse peale aastaid laua peal püsin. Lubasin endale, et muretsen siis kui mäel olen, enne pole väga mõtet! :) Esimesel päeval ootaski meid -24 kraadi. Aga me ei lasknud sellel end väga heidutada...kuid leppisime kokku, et kuulame keha ning kui külmus hakkab naha vahele pugema, tuleb end kuhugi soojendama minna. Nii ka tegime! Esimesel ülessõidul mäkke pean tunnistama, et jalad hakkasid ikka all värisema :D Aga korrutasin endale oma vana tõdemust, et hirmul pole siin kohta! Ja noh, kuna esimese laskumisena valisime kohe ka musta mäe (mis on siis siinses mõistes kõige raskem rada), sain kohe end ka proovile panna! Mõistes, et no problemo! Kõik oskused on olemas ja kuna kehakaal on ka aastatega vähenenud, siis muutis see kogu protsessi veelgi lendlevamaks. Suurepärane tunne! Pluss mäehooldus ise oli juba super ning lumevallid ei pidurdanud hoogu. Taaskohtumine lauaga oli väga edukas! :) Vanematel polnud peale krõbedate külmakraadide mingeid muresid. No tõesõna, käbedad tegelased! :D Ja kuigi vanust on juba omajagu, siis polnud ka see takistuseks! :) Lihtsalt super ning imetlusväärne! :)

Emps siin rõõmsalt poosetamas :D

Paps imeilusa looduse rüppes.

Minul ikka tekkis väljakutseid seoses vereringlusega, sest nagu Te kõik teate, siis on see olnud mu elus suur murekoht. Kuna see on aeglasem. Selle tõttu ma ikka üsna tihti ei tundnud oma sõrmeotsi. Ûldine varustus pidas üllatavalt hästi sooja, aga kinnastega oli teine teema. Sealt ka üsna tihti külm naha vahele puges. Ja peale päeva mäel istusin saunas või kuuma dussi (palun, kas keegi õpetaks kuidas täpid ss-idele peale saada mac-iga :D) all, et enda keha ellu taas äratada. Kuid ma ei soovinud, et see mu üleüldist kogemust segama hakkab ning kõigest hoolimata, nautisin täiega!

Universum saatis sõnumi :D

Talvereisidega on võrratu see, et iga päev on erinev. Nii ka seekord. Kui esimesel päeval saime -24, siis teisel päeval ootas meid ees "soojem" temperatuur, kuid külm tuul ning udu. Oli hetki, kus me reaalselt ei näinud üksteist, sest udu kattis kogu nõlva...see omakorda tekitab ka väljakutseid mõistmaks, kus ma täpselt nüüd sõidan :D Ja nii mõnelgi juhul sattusin ma mingisugusele järsakule, sest vaade oli üsna piiratud. Aga ei see meid taas heidutanud! Lihtsalt nautisime kogemust ja olime ettevaatlikud, et kellegi teisega kokku ei põrkaks. Ise võid ju osata sõita, aga see ei tähenda, et kõik kaasliiklejad seda teha oskavad. Sellega tuleb alati arvestada...Kuid siiski mõlemal päeval otsustas ka päike meid paitada ja see oli lihtsalt imeline! Muutis kogu looduse veelgi kaunimaks ning sõitmised nauditavamaks. Võrratu talve võlumaa! Jagan Teiega ka natukene pildimaterjali, mis sai kiiruga tehtud, et oma sõrmeotsi natukenegi säästa :)
 
Lumest puudust ei olnud.

💙

Võrratud kuusemütakad.

Vahepeal saime ka murdmaad sõita ühest punktist teise liikumisel.

Ilmselgelt olin ma kõige roosam kogu keskuses :D

Mökki´sse sõites jäi meil tee peale imeline vaade!




Meie mökki :)

Täpselt peale pileti ostmist haarasin isa fotole. Selles ruumis käisime end tihti ka soojendamas :D

Selle pika postituse mõte on loomulikult talletada hetked minu blogisse, mida on kunagi nii äge lugeda/vaadata. Kuid see pole tegelikult ainus põhjus. Minu perekond on mulle kõik. On alati olnud. Raskustest ja väljakutsetest hoolimata. Ma siiralt imetlen oma vanemaid ja olen seda alati teinud. Oleme päriselt ka üksteisele andestanud, õppinud teineteiselt ja nautinud südamest ühiseid hetki, kus huumoril on alati oma koht :) Nad on loonud mu eluteele nii palju vingeid ja erilisi kogemusi, mis kõik on toetanud mind minu arenemisel inimlikuks ja mitmekülgseks inimeseks. Ma olen südamest tänulik neile! 💖 Ja ma olen niiiii uhke, et nad elavad elu täiel rinnal! Täpselt nii ebatraditsiooniliselt ja ebanormaalselt, kui neile meeldib! Eeskujuks paljudele! Kaasa arvatud minule endale...mõned hetked lihtsalt on erilisemad, kui teised 💕

Lõppu sobib suurepäraselt seinalamp meie mökki´st. Armastust ei ole kunagi liiga palju...

Comments

  1. Hoi. Tore lugemine ja äge loodus. Tervita oma vanemaid (eriti isa) Viljari poolt :).

    ReplyDelete
    Replies
    1. Tervitused edastatud 😊 Isa tänab ning lehvitab vastu! 😊

      Delete

Post a Comment