Kurjad ja kibestunud Eestlased - kellele seda vaja on?

Aga ehk on parem, kui kõik on privaatne ja eraldatud?

Mulle väga meeldib tsiteerida Elisabeth Kübler-Ross´i "People are like stained-glass windows. They sparkle and shine when the sun is out, but when the darkness sets in, their true beauty is revealed only if there is a light from within." Eelkõige sellepärast, et pimedal ajal nagu seda on sügis ja talv, inimesed muutuvad. Ja mitte alati paremuse poole. Vaid esile kerkivad pisikeste sarvedega kratid, kes pahatihti võimust võtavad. Nõustute või mitte, aga iga aasta isiklikult kogen seda ikka ja jälle. Mitte enda isiklikus elus, vaid kaasliiklejaid jälgides ja nendega kokku puutudes. Ma tegelikult ei naudi selliste postituste kirjutatamist, kus tunnen, et näen ja kogen rohkem, kui mitmed minu ümber...ja seeläbi end väljendan. Mis võib jätta mulje, et olen kuskil kõrgemal, paremal positsioonil. Reaalsuses see loomulikult nii ei ole, kuid oma elus olen selleni küll jõudnud ja ka vastavad muudatused sisse viinud, et negatiivsuses kümblemine ei ole minu mõnuvann. Kogu mu postituse "lumepall" ehk mõtete kogum sai alguse tegelikult ühest väga lihtsast videost, milleni kogemata minu Youtube´i kanal mind juhatas ja siin see on :

 

Ilmselgelt see härrasmees on paljudele tuttav ja soovitan tema motivatsioonikõnet kuulata/vaadata. Ta räägib seal hirmudest, aja planeerimisest, eesmärkide püstitamisest ja varuplaani mitte vajalikkusest.  Olen kahe käega kõige poolt ja olen Arnoldit alati imetlenud, sest ta on mees, kes mitte ainult ei räägi, vaid ta teeb ka tegusid ning on oma kätt proovinud mitmetes eri valdkondades. Iseaasi on nüüd see, kui hästi...aga olulisemal kohal on pigem, et ta pole alla andnud, vaid edasi liikunud. Teemad, millest ta ei kõnelenud ja mis mind kummitama hakkasid olid perekond, lähedased, armastus, hoolimine. Teades tema isikliku elu telgitaguseid, nii palju kui ta ise on sellest kõnelenud ja ka meedias on juttu olnud, siis nagu eelnevalt mainisin on ta tegude mees...ja seda ka isiklikus elus. Mis kahjuks lõppes tema jaoks kaotusega, kui naine tema juurest lahkus. Võib olla sellepärast ta nii tugevalt ka oma kõnes rõhutab isiklikku lähenemist, vahendeid valimata. Mis tähendab ränka tööd eesmärgi nimel. Inimesed on erinevad, mõnele selline lähenemine sobib...teisele mitte. Ja mina ilmselgelt kuulun sellesse viimasesse gruppi. Vaatasime/kuulasime seda videot peikaga koos ja tõstatasin küsimuse, "mis sa arvad, kas Arnold on üksildane mees?" Ta vastas, et "kogu oma karjääri jooksul ei ole osanud ta hoida seda tuge, mida pakkus talle ta perekond. Mees, kellel puudub tugi on alati üksildane." Nõustun. Ja sealt see lumepall ka veerema hakkas...Siin maailmas on nii palju inimesi, kes on eesmärgile suunatud,vahendeid valimata ja protsessi nautimata. Kes tegelikult on üksildased. Ise seda mitte tunnistades, vaid elades enda loodud illusioonides, kus kõik on lubatud. Siinkohal ärge palun saage valesti aru, tema kõne tegelikult mind väga puudutas...teemad, millest ta räägib on olulised ja vajalikud. Kuid kõige olulisemat teemat ta siiski ei katsunud, isegi mitte korraks. Ja selleks on armastus... siit ongi teemakohane edasi liikuda. 

Sellel õhtul nagu ikka mõtlesin, et vaatan üle Eesti meediaväljaanded. Ja pidin saama shoki. Üks autoõnnetus ajas teist taga, poliitilised skandaalid ning lisaks sellele Henri Karpov´i (Hensugusta) avalik praadimine. Ja see viimane taas puudutas mind. Miks? Sest mul hakkas südamest kahju. Peale selle oli mul häbi lugeda neid kommentaare ja artikleid, kus noorele inimesele pannakse tuld alla enne kui teda on reaalselt saadet tegemas nähtud. Teda mitte ei toetata vaid teda reaalselt hävitatakse sõnadega. Ja see on nii kirglik taplus, et sõnavabaduse eetikakoodeks on unustusse vajunud. See puudutus sai alguse artiklite lugemisest, mis tegelikult viisid mind tagasi selle põhjuseni miks ma Eestist soovisin lahkuda. Milleks oli (ja võib ka öelda, et siiani on) väikekodanlus. Selle sõnapaari üheks alusepanijaks on Dostojevski, kelle raamatuid olen oma eluteel palju lugenud ning kelle kirjutised on olnud "teistugused" - sügavamad ja tähenduslikumad.  See on siis nähtus, mis lähedalt seotud muretu eluviisiga inimesega. Väikekodanlane on inimene, kes hindab kõrgelt muretut ja mugavat elu, on skeptiline muutuste ja uudsuse suhtes ning piirab oma elu üsna konkreetselt ning turvaliselt. Väikekodanlus, mis seisneb tähenduste tarbimises, on muganduv nähtus - kõik ebameeldiv peidetakse ja unustatakse. Eelmine aasta oli tähenduslik aasta, sest tegelesin küsimusega, kas jääda Soome või naasta Eestisse. Valisin esimese variandi ja pean tõdema, et tegin õigesti. Näilised muutused kahjuks ei peegeldu inimestes. Siinkohal ei ole aus üldistada, sest õnneks on enam ja enam inimesi, kelle maailmapilt on suurem ja laiem, sügavam ja avatum. Noori, kes väikekodanliku olemise murdmiseks oma panuse annavad. AGA muutused võtavad aega ja nagu kirjutanud olen, on tihti võrreldavad kaotusega. Kuid see konkreetne näide, kus noort inimest puretakse avalikult on ehe näide sellest, et me ei ole muutunud. Kus on toetus ja konstruktiivne tagasiside? Selle juhtumi kõige kurvem külg on vast see, et inimene on lükatud rongi alla enne kui tegelikult on tema esimest saadet nähtud. Talle pole isegi antud võimalust arenguks, kui inimesed on JUBA oma arvamuse avaldanud, 10 minutilise klipi vaatlemisel. Ja see on uskumatu...ning mitte positiivses mõttes. See peegeldab ühiskonda ja selle väärtusi. Väikekodanlikku mõtlemist ja virisemist. Peale selle leidsin ma end mõtlemast nendele inimestele, kes kodudes neid kommentaare välja mõtlevad ja ennast ilma piirideta jagavad. Millest on neil puudus? Armastusest? Hoolimisest? Toetusest? Elamise jõust? On nad üksikud? Ma tõesti ei tea, sest ma ise ei ole mitte kunagi niimodi kommentaare kirjutanud ja ilmselgelt ka tulevikus seda ei tee... Samal ajal on mul kahju neist, kes sedasi oma mõtteid jagavad. Kui tegelikult on kordades lihtsam telesaadet mitte vaadata...Valikute küsimus. 

Veelgi enam, samal õhtul sain kätte ka oma tellitud raamatu "The 5 Love Languages: The Secret to Love That Lasts" (eesti keeles siis "Armastuse Viis Keelt") mille on kirjutanud Dr. Gary Chapman. Raamat on nüüdseks läbi loetud. Ja see pani ilusa punkti teemadele/mõtetele, mis minu peas keerlesid. Selles polnud midagi uut, kuid võti peitub raamatu lihtsuses. Minus on tihti pead tõstnud küsimus, et miks inimesed ei ole/ei oska olla armastusväärsed? Elame ju ajastul, kus pole sõdasid, meil on reaalselt kõik olemas, mida eluks tarvis ja peale selle on meil vabadus teha, mida me soovime. Aga ikkagi paljud ei saa oma eludega hakkama ja jooksevad omadega kokku...on depressioonis, kibestunud, vihased, pettunud jne. Ühesõnaga, negatiivsete emotsioonide ja tunnete keerises. Ja neile käib närvidele, kui kuskil on keegi, kes elab paremini, on rõõmsam, õnnelikum või omab midagi enamat, mida tal ei ole. Nagu armastus on valik, siis Sinu elu on seda samamoodi. SEE ON SINU ENDA VABA VALIK, KUIDAS SA SEDA SOOVID ELADA. Kas vingud, virised ja kirjutad sapiseid kommenaatre või näed ja märkad pigem positiivset ja head enda ümber. Ilmselgelt on üks enamus valinud väikekodanliku lähenemise, kus mugavusel on oma koht. Aga saab ka teistmoodi. Ja raamatust inspireerituna, armsad interneti Trollid, siin Teile paar soovitust, et ka Teie elus on natukene enam armastust, hoolimist, märkamist ja head. Sõnadel on suur jõud ja siit tulebki alustada. Ennast väljendada saab mitut moodi, aga järgmine kord kui arvuti ekraani jõllitad ja näed midagi, mis Sulle ei meeldi ja juba näpud trükivad negatiivseid mõtteid Sinu peas, siis ütle endale STOP! ja pea meeles ka neid punkte lause ülesehitusel.

- Tee komplimente;

- Ole oma sõnadega toetav;

- Vali ka "lahkeid" sõnu oma lausetesse;

- Ole oma väljaütlemistes konstruktiivne, mis tähendab paku edasiviivaid lahendusi.

- Kui tuleb taas tung, midagi negatiivset kirjutada, siis parem võta vihik ja kirjuta sinna.  Saad ju siis täitsa enda negatiivsete kommentaaride kogumiku. Ja mitte ükski mõte ei lähe kaduma!

- Andesta inimestele, kes soovivad end proovile panna, oma elus kuhugi jõuda, AGA millegipärast ei ole see neil õnnestunud.  Et nad on kuidagimoodi Sinu ootusi ja lootusi alt vedanud;

- Ja anna inimestele võimalusi, kes on alles oma teekonna alguses... 


Peale selle, limiteeri oma kommentaaride arvu tunnis/päevas/nädalas/kuus/aastas. Proovi kas saad hakkama! Ja pigem keskendu kvaliteetajale, mis hõlmab endas:

- Verbaalset suhtlemist, arutlemist;

- Erinevaid ettevõtmisi, väljaspool internetiavarusi;

- Kvaliteetaega oma kaaslasega. Kui Sul kaaslane puudub, siis on hea aeg teda otsima hakata- päris elust :)

- Kvaliteetaega iseendaga - ole enda vastu hea.

Sellest peaks alguseks piisama, et natukenegi enam oma ellu tuua positiivsust. Tegelikult on neid soovitusi veel, AGA kõike korraga ei tasu kunagi ette sööta. Tasa ja targu...

Minu seekordne mõtetemäng võib tunduda segane, ühelt teemalt teisele hüppamine. Kuid tegelikult on nad kõik omavahel seotud. Kaasa arvatud Arnold, kes on oma elus väga palju saavutanud nii läbikukkumiste kui ka õnnestumistega. Kes on tegelikult ju Terminaatorist arenenud päris inimeseks. Inimlikuks inimeseks. Väga loodan, et suutsin seda kõike Teieni tuua. Kahjuks ei ole mul oskusi sõrmenipsuga inimesi muuta, et nad suudaksid näha natukene enam enda ümber headust ja suuremat pilti. Arendades empaatiat, hoolivust, tänulikkust ja armastust. Sellest on tihtipeale väga puudus...Ja nagu looma- ja taimeriik on rikkalik ning mitmekesine, siis ilmselt on see ka vajalik kahejalgsete isendite seas, nagu seda on inimesed.

Üks kahejalgne tabatud mere äärest.

Selle postitusega ei soovi ma liiga teha inimestele, kes on ennast väikekodanlikkusest vabastanud või alles sellel teekonnal. Soovin vaid, et me toetaks ka neid inimesi, kes proovivad... Ja mitte ainult Jõulude ajal, vaid aastaringselt. Lihtne on anda hinnanguid, kritiseerida ja sõnadega inimesi murda...kuid mida see tegevus iseenesest annab? Pigem võtab, kui annab...Tegelikult Sa mitte ei hävita teisi enda ümber, vaid tasapisi ka iseennast. Seega, rohkem positiivsust, headust ja toetust! 💙


Comments