Rebides lahti vanad haavad - kogemusest "korgijoogiga".

Esiteks suur austus Sass Hennole, kes on sellel teemal aktiivselt meedias sõna võtnud. Möödas on siis 5 aastat sellest, kui juhtus minuga midagi, mida ma südamest soovin, et ei juhtuks kellegi teisega. Minul tegelikult vedas, sest seksuaalse ärakasutamiseni õnneks asi ei jõudnud. Kuid siiski on see kogemus minu elus jätnud haava, mis on nüüdseks paranenud, kuid siiski nähtav. Avaldan selle loo uuesti eelkõige kolmel põhjusel.

1) Soovin, et ka Eestis meditsiinitöötajad kui ka politsei suhtuksid asja täie tõsidusega

2) Et inimesed ei sildistaks ohvreid hinnangutega, et "see oli tema enda süü"... veelgi enam, et Sina ei süüdistaks iseennast sõnadega "et see oli minu enda süü"...

3) Usalda, aga kontrolli. Soovitan mitte võõrastelt inimestelt (kui ka tuttavatelt) jooke vastu võtta. See on igivana soovitus, kuid palun võtke seda tõsiselt!

Minu lugu juhtus siis 2013ndal aastal, kui olin vahetusüliõpilane Oulus, Soomes. Tänan siiani arstiabi, kes suhtus olukorda täie tõsidusega ning aitasid ja toetasid mind, olles eemal lähedastest. Omalajal mõtlesin, et kui see oleks juhtunud kodumaal, siis ilmselgelt ma poleks isegi julgenud selle teemaga erakorralise meditsiini osakonda minna, sest teadsin et keegi mind lihtsalt ei usuks. Loodan, et aastaid hiljem on ka Eestis antud teemale palju enam tähelepanu pööratud. Olin siis 25 aastane. Naiivne ja üsna usaldusväärne. Tagantjärgi kirjutasin ka sellest blogisse ning otsides oma vanu kirjutisi, leidsin selle taas...siin see on muutmata kujul:


Elu õpetab, hoiatab ja muudab tugevamaks...



"seekord ei saa ma alustada nii rõõmsalt, kui tavaliselt. Kuigi nüüdeks olen suutnud taas naeratuse taastada. Eelmine nädal juhtus minuga õnnetus. Õnnetus, mis pani mind mõtlema, analüüsima ja mille tagajärg oli mulle vaimselt raske. Pikalt mõtlesin, kas jagan seda või jätan selle siia - oma mälestustesse ja Soome. Otsustasin siiski esimese kasuks, pigem eelkõige selle mõttega, et Teid mu armsad lugejad hoiatada ja aidata Teil minu kogemustest õppida. Oeh, ei uskunud, et sellest on nii raske kirjutada, kuigi enda sees olen suutnud asjad korda saada. Kõik sai alguse eelmine kolmapäev, kui mina ja mu sõbranna otsustasime minna jalutama keskusesse. Mulle helistas noormees, kellega olin siin Oulus tutvunud (mitte soomlane). Kuna olime ootamas bussi, siis noormees x ütles, et ta võib meiega liituda ja tuleb meile parem ise järgi. Nii siis oligi, tuligi meile järgi, kuid soovis eelnevalt ka kodust läbi käia, et vahetada riided ja siis koos välja minna. Kõik, mis juhtus peale seda ma kahjuks lihtsalt ei mäleta. Hommikul ärgates enda kodus avastasin, et minu nägu katab veri ja peas on haav ning keha katab sinikad. Sattusin paanikasse, sest ma ei teadnud, mis juhtus... jooksin oma hiinlasest sõbra juurde abi paluma ja otsustasime üheskoos minna haiglasse. Mina läbi pisarate naeratades suutsin vaid öelda arstidele, et kõik on korras ja ma tulin lihtsalt kontrollima, kas kõik on hästi. Tulemuseks oli õmblemine... mida mu armas Dennis pealt nägi ja mind sellel hetkel nii väga toetas. Ma olen siiani südamest tänulik talle ja iga päev kordan seda, kui oluline oli tema tugi mulle sellel hetkel. Tänan ka südamest Soome arste, kes siiski keele takistusele olenevalt mulle abi osutasid ja minusse austavalt ja heatahtlikult suhtusid. Sellega paraku minu lugu ei lõppenud... kuna mul peas oli vaid üks ja ainus küsimus - miks mulle ei osutatud abi ja mind kohe haiglasse ei toimetataud tekitas see minus enam küsimusi ja sisemist hirmu... Samal päeval kohtusin sõbrannaga, kes ei teadnud, et olin ka haiglas. Ta ei olnud märganud, et minuga sellel õhtul selline õnnetus juhtus ja selgus, et ta oli samal õhtul vaid oksendanud ja paaniliselt nutnud ja paraku samamoodi ei mäleta mis juhtus. Järgnevatel päevadel oli ta enesetunne väga halb ning ta ei suutnud isegi süüa. Mina arvasin aga, et mis iganes minuga juhtus, siis selle tulemusena sain nii suure löögi, et kaotasin teadvuse... Üheskoos püüdes panna kokku killukesi õhtust ja püüdes mitte mõelda kõige halvemat, otsustasime minna taaskord haiglasse, et lasta end testida - ega keegi juhuslikult meie joogi sisse midagi ei pannud? Kirjutasin ka noormes x-le, küsides vaid ühe küsimuse - mis minuga juhtus? Tema vastus oli, et ehk ma võibolla kukkusin? Selle vastuse peale hakkasimegi tegutsema. Tegime testid - testide tulemusel öeldi meile, et see on võimalik, et meile pandi joogi sisse midagi, mida kahjuks ei suudeta tuvastada peale 5h. Kuna õnnetusest oli möödunud peaaegu 24h ei suudetud meie testidest midagi tuvastada. Öeldi vaid, et see on tõesti võimalik ning kui meil on kahtlusi ka seksuaalselt ärakasutamise osas, siis peaksime kindlasti pöörduma politseisse... siiski suhtuti meisse täie tõsidusega ja aidati kõigega ja toetati igati. Me teame, et jumalale tänu seksuaalselt ei juhtunud midagi... ja sisimas usume, et tänu sellele mis juhtus minuga hoidsime ära kõige hullema... otsustasime üheskoos, et unustame selle, mis juhtus ja püüame edasi minna, kuid lubades, et jagame oma lugu, et hoiatada teisi. Olles elanud läbi selle kogemuse on mul siiralt kahju tüdrukutest, kellega on ehk juhtunud samasuguseid juhtumeid, kuid lõpud on veelgi kurvemad... kuidas sa ennast kaitsed, kui su ainsad sõnad on, et sa ei mäleta? Kas üldse saab siin maailmas kedagi usaldada?  See oli kõige valusam mulle, sest ma alati püüan inimestes näha eelkõige head ja kui ma tunnen, et midagi on valesti, siis hoian eemale. Seekord ma kahjuks ei suutnud seda tunnetada...tegelikult on tegemist ka vilunud tegijatega ja on raske neid ära tabada. Noormees x oli veel nii vahva, et saatis mulle järgnevatel päevadel sõnumeid, kas minuga on ikka kõik hästi, et näitamaks et ta hoolib, et ma jumalapärast midagi ei kahtlusta... lõpetasin selle sellega, et saatsin talle sõnumi, et mis iganes minuga juhtus on see nüüd ka politseis. Asi on sellega nüüd lõppenud... Olen nüüdseks suutnud säilitada endas seemsise tasakaalu ja täna käisin välja võtmas ka niite. Mõtlen hetkel nii, et tänan elu, et asi lõppes nii nagu ta lõppes ja mitte hullemini. Mul on peas alatine arm, kuid jumalale tänu on see sellises kohas, mis üldist näolappi nii väga ei mõjuta. Kõigele hoolimata püüan keskenduda hetkel pisikestele positiivsetele asjadele, mis annavad mulle tuge ja jõudu. Õnneks olen need leidnud ja hoian neist hetkel nii kuis jaksan kinni, sest see aitab edasi liikuda :) Sisimas tunnen, et olen muutunud taas tugevamaks ja tänan nii väga inimesi, kes mind on siin toetanud. Palun hoidke endid ja olge ettevaatlikud ükskõik kus Te olete ja kellega Te olete. Sellele loole panen nüüd alatiseks punkti..."

Kui Sina või Su sõber on kahjuks pidanud kogema midagi sarnast, siis palun teavita sellest...ja kindlasti pöörduge kohe arsti juurde. Toeta oma sõpra, inimest, kes on pidanud midagi sellist läbi elama ja ära anna hinnanguid. Mina siiani ei tea, mis tegelikult juhtus sellel ööl...tegelesin vaid tulemustega. Ma lihtsalt ei mäleta...vahel vaatan oma armi ja proovin meenutada, kuid tulutult. Minul tegelikult vedas! Ja tänan elu, et ta mind sellel ööl hoidis! Kuid on inimesi, kes kannavad endaga teistsuguseid kogemusi...Ma lihtsalt südamest soovin, et ka Eestis kasvaks enam teadlikkus ja tõsiseltvõetavus antud teemal. Eriti meditsiinitöötajate kui ka politsei poolt. See kuidas minusse suhtuti Soomes oli parim, mis sellel antud ajahetkel loota võis. Keegi ei andnud hinnanguid, ei süüdistanud ega ka kritiseerinud. Oldi toetavad ja nagu ka eelpool mainisin, siis minuga tegeleti täie tõsidusega. Ja uskuge mind, seda hirmu, mida endaga kandsin on raske sõnadesse panna...kuid sellest hoolimata olen uhke enda üle, et võtsin julguse kokku ja läksin abi otsima!

Lõpetan ka antud postituse sõnadega, et hoidke endid ja olge ettevaatlikud ükskõik kus Te olete ja kellega Te olete...

Järgmine kord juba rõõmsamatel teemadel 💕

Comments