Miks kõik on nii keeruline?

Sail away from the safe harbour. Catch the trade winds in your sails. Explore. Dream. Discover. - Mark Twain


Oktoobrikuu on pühendatud kirjutamisele.  Tunnen, et soovin enam jagada ja sedasi mõtteid korrastada. Ega ilmselt niisama seda kuud ei nimetata ka hingekuuks. Minu jaoks on sügis alati omamoodi keeruline aeg, sest kiirelt muutlik ilmastik mõjutab tugevalt. Teiselt poolt on see aeg, mis annab võimaluse enam kodus olla ja hinnata seda, mis on juba olemas. Nagu eelnevates postitustes olen maininud (kuid pikemalt peatumata), siis hetkel rabelen siin mitmel rindel. Pole ju mingi üllatus. Üsna minulik lähenemine. AGA eriliseks muudab asjaolu, et alustasin tööga, mis on minu lühikeste aastate jooksul üks kõige raskemaid kogemusi. Esimesel kahel nädalal sulgesin ma pea iga päev pisarates ukse, kui töölt lahkusin. Töötan endast kordades nooremate inimestega, kuigi ma ei ole ju vana. Keskealine, vist? Aga tihtipeale tekkis/tekib tunne, et mu keha ja vaim on aeglasemad, kui nendel tulihingelistel noortel, kes on alles alguses. Lubasin endal neid erinevaid tundeid ja mõtteid kogeda. Isegi kui need olid ebameeldivad. Ja võtsin end kokku. Sain isegi komplimendi osaliseks, et olen kiire õppija. Ise tundes, et olen kui tigu, kes on võidujooksul, aga koda on nii raske, et üldse ei liigu paigalt... Ma hetkel veel ei saa detailselt kirjutada sellest, mis tööd ma teen, kuid minu erialaga see seotud ei ole. Kaugel sellest. Ja see on ka üks teguritest, mis muudab kogu situatsiooni veelgi keerulisemaks. Tunnen esimest korda elus, et mulle ei meeldi see, mida ma teen. See on minu jaoks üsna uudne kogemus. Ma austan ja hindan väga inimesi, kellega koos töötan, kes on armsad, abivalmid ja stressivabad. Samuti olen end nüüdseks tõestanud ja meeskond on mind hästi vastu võtnud. Aga see töö kui selline pikemas perspektiivis pole ilmselgelt minu jaoks.  Miks ma otsustasin selle pakkumise vastu võtta? Eelkõige sellepärast, et olla tegevuses ja omada sissetulekut, et omaltpoolt samuti toetada meie plaane ametliku osa elluviimisel. Eelmine aasta oli sisseelamise aasta Helsingis ja peamiselt kirjutasin ma oma lõptutööd, õpetasin joogat, käisin trennis, õppisin keelt ja püüdsin üldiselt aru saada, mis võimalused mul siinkandis üldse on (ja kas on). Aastaga on palju muutunud. Just paar päeva tagasi peikaga arutasime, et edusammud ju on toimunud. Pisikesed veel, kuid liikumine on olemas. Aasta tagasi ei olnud mul praktiliselt mitte midagi peale mu armsa peika ja eluaseme. Praegu olen kohas, kus olen ehitanud sotsiaalvõrgustiku (mul on isegi sõbrad tekkinud), õpin keelt, tunnen tänavaid (suudan liigelda nii, et ei eksi enam pidevalt ära), lõpetatud on ka esimene kraad, töötan, viin läbi jooga/mindfulness töötubasid (ja hetkel on läbirääkimised ka uue spordiklubiga, kes soovivad mind õpetajaks) ja selle kõige juures otsin erialast püsivat tööd. Või vähemalt sellele midagigi lähedast. Ajutise töö võtsin vastu, sest kuskilt tuleb ju alustada...pannes end proovile ja samal ajal püüdes olla üle väljakutsetest. Not easy at all. Aus on see, et ma pingutan iseenda ja ka oma armastuse nimel. Ma ilmselgelt ei oleks siin riigis, kui elu poleks mind kokku viinud peikaga. Olen siin armastusest, millesse siiralt usun. Kuigi on päevi, kus nutan oma peika õlal küsides küsimuse, et miks kõik on nii keeruline? Siis taas kogun end ja liigun edasi. Olen õnnistatud, et minu kõrval on toetav inimene, kes on minuga nii heas kui halvas. Lihtne see teekond ei ole olnud, kuid hinnates pisikesi edusamme, siis peab tõdema, et läbi raskuste (ehk) tähtede poole! Isegi kui vahel on soov alla anda ja ennast kuhugi kaugele ära peita. Noh, siis võtan teki üle pea ja kujutan ette, et olen peidus :D Kogu maailma eest. Ja tekikott on kui kaitsekilp, mis hoiab eemale kõik halva :D Fantaasiast pole mul kunagi puudust olnud.

Eile, aga juhtus nii, et olles taas tööl sain ma e-maili, kus olen kutsutud töövestlusele. Seekord on see seotud minu valdkonnaga...ehk siis lastega. Peab mainima veel fakti, et Soomes üsna tihti ei ole kombeks e-mailidele vastata (isegi kui kandideerid tööle). Ei tea, kas on soovijaid niivõrd palju, et kõigini ei jõua või on ressursi puudus inimestest, kes suudaks klaviatuuril trükkida valmis sõnumi, mis annaks teada, et kiri on kohale jõudnud ja ka valiku tulemus(t)est. See on midagi, millele ma pole päris hästi veel pihta saanud...See ei tähenda, et ma ei oleks siin erinevates kohtades valituks osutunud. Küll aga erinevatel põhjustel pole need pakkumised mulle sobinud. Samas, võttes arvesse kui palju ma olen kandideerinud ja vastuste suhet, siis tühjust on märksa enam, kui vastuseid. Nüüdseks olen võtnud seisukoha, et ju see siis ei olnud mõeldud minule. Ja mind on ees ootamas midagi, milleni ma pole veel jõudnud :) Igatahes, antud pakkumine, kuhu olen kutsutud kohtumisele on midagi, mis tundub olevat just see, mis mulle sobib. Seega palun hoidke häid mõtteid ja soove minuga 🙏 Kohtumine leiab aset nädala lõpus. Hetkel olen tänulik juba selle eest, et inimene suvatses mulle vastata...kõik järgnev on boonus :) Seega, pöidlad pihku!


NB: Fotod on tehtud minu kodukoha lähedal. Selline vaade ümbritseb mind alati, kui jalutamas käin. Nagu Te teate, siis veel on erakordselt rahustav ja tasakaalustav toime...Mul on väga vedanud, et olen sellele ilule nii lähedal ja saan seda igapäevaselt kogeda💙

Varsti jälle!

A ship whitout a harbour is lost at sea.


Comments