Armastust ei ole kunagi liiga palju đź’•


"Be like a tree and let dead leaves drop" - Rumi


Tervitused taas :)

Pealkiri on inspireeritud minu ema sõnadest (lugeda saab siit), millesse ka ise siiralt usun. Armastust tõesti ei ole kunagi liiga palju. Oma hetkelise kaootlise elutempo juures oleme tegelikult tähistanud ka kahte olulist tähtpäeva. Esiteks minu ja peika tutvumise aeg jääb sĂĽgisesse ning samuti sai meil aasta Helsingisse kolimisest. Siinkohal on aus mainida, et mulle väga meeldib erinevaid tähtpäevi tähistada, olgu need siis suured või väikesed. Meie tutvumisest on nĂĽĂĽd juba paar aastat möödas, kuid mul ei lähe kunagi meelest see tunne, kui esimest korda peikaga kohtusime. Tundsin, et ta jõudis pikalt reisilt koju ja ma olen teda väga kaua oodanud. Imeline tunne! Meie kooskasvamine ja liikumine on olnud erakordselt armas teekond. Ta on minu parim sõber ja "elu" armastus ning seda ei väsi ma väljendamast iga päev. Armastust avaldame vaid inglise keeles...mulle lihtsalt meeldib niimodi enam. Soome keeles tundub "Mina rakastan Sinua" kuidagi väga pahasti ja "Ma armastan Sind" pole ka päris see (kuigi see fraas eesti keeles kõlab kaunilt). Seega oleme valinud inglise keelse lähenemise, mis on meie suhtluskeeleks. Reaalsuses on see vaid sõnademäng. Tähtsamal kohal on teod sõnade taga. Tunne. Ja selle väljendamine nii sõnades kui kui ka tegudes. Olen õnnelik inimene, sest olen leidnud enda kõrvale inimese, kes võtab mind sellisena nagu ma olen. Kes armastab, hoolib ja toetab. Seda tunnet on tegelikult raske sõnadesse panna...kuid ilmselt mõistate, mida mõtlen. Kes on mind pikemalt lugenud teavad, et me alustasime kaugsuhtest. Distants oli peaaegu et 500-700km. Kuid igal vabal nädalavahetusel ta sõitis minu juurde, kasvõi päevaks, et olla koos.  Ma siiani imestan seda tahet ja jõudu, sest talved olid veel eriti keerulised sõitmiseks. Ei mingeid vabandusi, vaid lihtsalt soov ĂĽhiselt aega veeta. Ja kui mul oli võimalik, siis sõitsin sinna (sellel ajal ma enamustel laupäevadel töötasin), sellepärast oli ta ka nõus enam ise liikuma. Ja nĂĽĂĽd tuleb ta mulle alati vastu, kui mul on õhtused vahetused. Oma une arvelt, et ma jõuaksin turvaliselt koju. Ise ta ĂĽtleb, et see on vähim, mida ta teha saab. Ja mina vaid imestan ja tänan elu kingituse eest, et olen leidnud enda kõrvale inimese, kes päriselt ka hoolib. Need on vaid mõned näited. KĂĽsimusele, kas me ka tĂĽlitseme? On vastus muidugi jaatav, kuid mitte päris selle nimega. Mina olen kordades emotsionaalsem ja tema rahulikum. Seega olen mina tavaliselt see, kes suudab väikeseid väljakutseid tekitada. Kuid ise naerame, et see on vaid edasiviiv jõud :)  Igapäevaselt me ei nääkle, kraakle või miskit muud. Mõlemad oleme seda meelt, et draama vaid võtab, ega anna midagi juurde. Seega oleme pigem hoidnud keskkonna positiivse ja ennetanud konflikte läbi suhtlemise.  Minult on tihti ka kĂĽsitud, et kas armastuse pärast olen jäänud Soome? Nii on. Kuid see on olnud minu valik, teadlikult. Eelmisel aastal arutasime ka võimalust, et töötan väljaspool Soomet ning sellega seonduvaid plusse kui miinuseid. See oli aeg, kus tõsiselt kalkuleerisin selle ĂĽle, et kas see on reaalselt võimalik. Tööalaselt jah. Aus on ka see, et minu taustast tulenevalt on mul lihtsam leida erialast tööd Soomest väljas. Isiklikus mõttes ei saaks ma sellega ilmselt pikas plaanis hakkama. Nii lihtsalt on. Olen palju oma elus kohanud peremudeleid, mis toimivad distantsilt. Austan neid. Samas olen näinud ka varjukĂĽlgi. Teades iseennast ja oma läheduse vajadust, siis selline mudel saaks toimida minu jaoks vaid ajutiselt. Peika teab seda samuti. Seega tegin otsuse, et ehitan oma elu siin ja ei hĂĽppa mõtetes kaugemale. Teekond, mille olen valinud ei ole lihtne, kuid seekord ei ole ma selles ĂĽksi. Ja see on minu jaoks juba väga suur asi. Koos on siiski lihtsam ja parem :) Lõbusam samuti :)

Tulles teise tähtpäeva juurde, siis on uskumatu mõelda, et oleme siin juba aasta elanud. Meie kooselu on olnud kuidagi nii normaalne ja mõnus. Kui paljud sõbrannad on ehmatanud oma partnerite mingite koduste harjumuste peale, siis minul seda ette pole tulnud. Ehk on kasuks ka tulnud see, et olen oma elus VÄGA paljude erinevate inimestega koos elanud (kannatanud kui ka rõõmu tundnud). Ja mind on raske üllatada mingite ebamugavustega. Hiinlannadega kooselamine Lõuna-Koreas andis kogemused terveks eluks (ja seda mitte just kõige positiivsemas mõttes). Peikaga kooselu on siiras rõõm olnud. Peale selle ta kokkab, koristab ja remondib. Mina ka! Ja majapidamistöödes aitame üksteist. Kurtmiseks põhjust absoluutselt ei ole. Naljakas oligi üks kohtumine sõbrannadega, kus teemaks tulid muidugi ka partnerid (abikaasad, kihlatud, silmarõõmud jne). Kui kõik tõid välja erinevaid asju, mis neile nende partneri juures närvidele käib, siis ma ei osanud midagi konkreetset välja tuua. Tõesti ei oska. Ütlesin vaid, et mul on vedanud. Kõik on hästi ja meie kooselu on tõesti mõnus kulgemine. Mõne jaoks üllatav, teise jaoks normaalne... Võib-olla olen armastusest niivõrd pimestatud, et ei pane selliseid asju tähele. Vot ei tea :) Kuid loodan, et see seisund on siis minuga igavesti! Armastusest meil õnneks tõesti puudust ei ole 💕

Küll aga on see pannud mind aeg-ajalt mõtlema inimestele, kes ei ole kunagi oma elus armastust tundnud. Olen palju kohanud oma teekonnal inimesi, kes on maininud, et nad ei tea mis on armastus...ütlevad , et nad pole seda kunagi kogenud. Nagu te ilmselt teate, siis igalühel meist on ka oma definitsioon sellele tundele/sõnale. Mina usun, et see on midagi, mida tõesti on sõnadega raske kirjeldada...tunne, mis annab elujõudu ja mille jagamisel ja kogemisel hing laulab ja vahel nutab. Siin ei ole õigeid ega valesid vastuseid. See on tingimusteta. Mina isiklikult usun, et igaüks on meist seda kogenud, aga isemoodi. Kas suuremal või vähemal määral. Iseasi on seda märgata, hinnata ja vastu võtta. On ka neid, kes erinevate väljakutsete tulemusel (eriti suure tähendusega on lapsepõlv) kannavad endaga kaasas väga palju "prügi" ja see armas süda on sellesse prügikasti kinni jäänud. Nendel inimestel on väljakutsed nii iseenda armastamisel kui ka rääkimata teistest. Siis on vaja teha suurpuhastus, kõik mitte vajalik ära saata... sorteerida, likvideerida ja anda ruumi taas südamele. Selleks on vaja aega ja tahet, ei miskit muud :)

Lisan Teile vahelduseks siia ka ühe video. Mulle see väga meeldib! Loodetavasti Teile ka :)




Ma siiralt soovin, et inimesed julgeksid enam armastada ja hoolida. Ja seda ka jagada. Hoida ja toita. Nagu taim vajab vett ja mineraalaineid, muidu ta lihtsalt närtsib ära. Oma väljavalitut tuleb tunnustada, teda hoida ja märgata tema soove kui ka muresid. Jagada rõõme. Olla olemas, kui vaja. See on vastastikkune. Ma ei ole suhteekspert, kuid olen mõistnud ĂĽht. Täiskasvanud on vaid suureks kasvanud lapsed. Ei muud. Hea suhe on terve ja edasiviiv jõud. Jätkusuutlik ning mõnus kulgemine ja koosloomine, kus ollakse meeskond. Nautides protsessi. Ja see on päriselt ka olemas. Mitte ainult muinasjuttudes. Või seebikates. Peale selle on oluline armastada iseennast. Tingimusteta. Kuid mitte jääda kinni "mina pilti" (mis väga paljudega juhtub). Hoida pigem tasakaalu. Kuid proovida tasub, sest see on seda väärt! Olen elav tõestus :) Meil on siin käsil ka taas ĂĽks "mäng". No mulle lihtsalt meeldib igasugu asju välja mõelda :D Tegime mõlemad panused, millal esimene lumi saabub. Peika arvas et 15.11 ja mina 21.11. Kaotaja viib võitja deidile. Eelmisel aastal olin võitjaks mina. "Auhinnaks" kaotajale oli sellel korral enda kuldsete kätega valmistada romantiline õhtusöök koos magustoiduga võitjale. Päris vahvalt tuli välja ja äge oli, et peika võttis kaotust tõsiselt :D Eks näis kuidas seekord läheb! Mul juba kohtingu ĂĽllatus valmis mõeldud (no nii igaksjuhuks) :D Tegelikult lubas juba järgmisel nädalal siin lund, kuid noh, siis ikka peika võidab, sest tema kuupäev lähemal. Aga pole hullu, siis on teda ootamas äge ĂĽllatus! :D Võitmisest rääkides, siis nädalavahetusel võitsin suurel hulgal Dumle komme. Käisime peikaga valgusfestivalil Linnanmäkil ja mängisin mängu, kus oli loosiratas numbritega. Need, kes pileti ostsid pidid valima koha, kus oli kolm erinevat numbrit. Loosiratas siis peatus ĂĽhel numbril. Juhuslikult olin ma valinud just õige koha, kus asetses ka võidunumber 18. Jepikajeeei! Olgugi, et ma Dumle kommide suur austaja tegelikult ei ole, siis võita oli siiski tore :) Ma pole tegelikult nii suurt kommikarpi varem näinudki! 3€ (pileti hind loosimiseks) kommi kĂĽll!


Minu suurim võit :) Kommi terveks aastaks :D

Selle laheda sündmusega ja võidujoovastusega ongi aeg otsad kokku tõmmata. Lõpetuseks lisan siia mõned pildid peikaga. Olen siiralt tänulik elule, et ta viis meid kokku. Hoiame, mis meil on 💕Armastust ei ole kunagi liiga palju 💕

Siinkohal on vast õige ka mainida, et oma blogis jään ma teda alati kutsuma "peikaks" (võib-olla kasutan kunagi ka sõna "abikaasa", aga eelistan esimest), sest oleme kokku leppinud, et tema nime ma siin ei maini. Loodan, et austate seda ning võtate/olete võtnud sõna "peika" positiivselt siiski omaks :)

Seega soovin Teile vaid palju armastust ning ilusaid ja romantilisi hetki sĂĽgisesse!đź’•

Varsti jälle!






Comments