Tasa ja targu...liigume lõpptulemuse suunas :)

Vaade Oleviste kiriku platvormilt :)

Tervitused vihmasest Helsingist!


Alustan selgitusega ühe vahepealse postituse osas, mis oli üleval vaid paar tundi. See oli pisikene test...ja võib öelda, et täitis oma eesmärki. Kogu tekst oli kirjutatud võimendatult, et näha kui palju eririikide "huvilisi" mul silma peal hoiab. Neid ikka leidub ja jätkuvalt soovin Teile mõnusat lugemist :)

Asume, aga asja kallale :) Täna on päev, kus saab taas natukene endast märku anda. Eelkõige teavitada meie edusammudest meditsiinimaailmas. Viimane kohtumine leidis aset, siis eelmisel esmaspäeval kodumaal. Selleks sõitsime juba pühapäeval Eestisse, et natukene leida aega ka lihtsalt olemiseks. Kuna kahe nädala jooksul, mil olin unevalvuri rollis ma just väga magada ei saanud. Oli vaja ju videosid teha. Soovisin ju, et minupoolne kodutöö on tehtud maksimum punktidele. Võtsin oma ülesannet väga tõsiselt, vahepeal tundus et isegi tõsisemalt kui peika ise. Kuna CPAP maski test oli nagunii läbikukkunud, siis minu kätetööl oli oluline tähendus. No vähemalt nii ma arvasin. Igatahes, pühapäeval ööbides Viru hotellis (ehk siis kesklinnas) oli soov mõtteid natukene tuulutada ja selleks otsustasime venna ja ta prutaga bowlingut mängima minna. Väga äge oli! Ja peab mainima, et õnneks ma selles valdkonnas kõige kobam ei ole. Päris hästi tuli välja! Ja peamine eesmärk sai samuti täidetud, milleks siis oli mõtete tuulutamine. Ma ei tea ühtegi inimest, kes näpud püsti arsti juurde jookseb ja sisimas ootab igat uut kohtumist :D Nii ka meie jaoks on olnud see teekond selline huvitav (nagu ka eelnevalt kirjutanud olen) ja omamoodi ka stressirohke, sest oleme elanud üsna teadmatuses. Lubasime endile, et ükskõik mis meid ees ootab, oma päeva me sellel rikkuda ei lase ja lähme lihtsalt vooluga kaasa. Aus on tunnisatada, et eks me mõlemad natukene ikka mures ju olime ja oleme olnud...AGA õnneks põhjuseta. Karistust ei järgnenud...minu huumor päästis päeva läbi videode ja järgmine samm on siis oktoobris, kus peika pannakse magama ja hakatakse asja sisemiselt uurima. Uuringu nimetust ma kahjuks ei suutnud meelde jätta...kuid olulise tähendusega see igatahes on. Siis peaks PÄRISELT teada saama, kuidas edasi. Muide sain ka komplimendi, et olen väga hea pruta! Võtan asja südame ja täie tõsidusega ning hoian positiivsust! :D Seega, voilaa ikka võite mind unevalvuriks palgata! Olen juba tunnustatud tegelane selles maailmas :D Igatahes lahkusime sellelt kohtumiselt hea tundega ja otsustasime, et arsti ei hakka vahetama hetkel ning vaatame, mis edasi saab...tundub, et nüüdseks on ka jää sulanud kommunikatsiooni tasandil. Noh, sest enamasti räägib arst minuga eesti keeles (vahepeal inglise keeles) ja peika on nagu inim-katsejänes, kes püüab aru saada millest jutt on ja siis jaatavalt vastab igale katsetusele, mida läbi soovitakse viia :D Hetkel ootame/ootan (sest mulle helistatakse) telefonikõnet, mis pakub uuringu aja oktoobrisse.  Tasa ja targu...tark ei torma :D Kuigi jubedalt tahaks juba, et asjad oleksid selle teemaga ühelpool...

Esmaspäeval, peale arsti visiiti jäi meil aega laevani ja otsustasime ka Tallinna vaatamisväärsustega tutvuda. Meil väga vedas ilmaga, mis oli päikeseline ja päris soe. Seadsime siis sammud KGB vangikongidesse. Hea valik eksole! Kuid see oli üks vähestest kohtadest kesklinnas, kus me veel käinud ei olnud. KGB vangikongide püsinäitus heidab pilgu okupatsiooniaja inimvastase kuritegevuse pessa. Tegemist on siis omamoodi vaikiva ja vahetu tunnistajaga, mis kõneleb iga seinapooriga seal aset leidnud inimõiguste ränkadest rikkumistest ja inimvaenulike režiimide kuritegudest. Pilet oli/on 5€. Rohkem infot leiab siit. Huvitav, intrigeeriv, kuid kindlasti mitte sellist piletihinda väärt. Reaalselt Sa tegelikult seal midagi suurt ei näe peale vangikongide endi, kus tegevus siis tollel ajal käis. Kuid kuidas? Missuguste vahendite/meetoditega? On küsimused, millele pead ise vastama. Seega on see asi seal selline poolik...ja ei mingit vau efekti tekitav. Välja arvatud ajalugu ise, mis räägib juba iseenda eest. Seega jah, kellel huvi mingi vaadake ise järele ja tehke omad järeldused. Peale maaalust külastust otsustasin peika viia vähe kõrgemale. Ehk siis Oleviste kiriku torni vaateplatvormile, mis asub 60m kõrgusel ja hõlmab endas "kõigest" 258 trepiastet. Olen ammu soovinud sinna minna, aga kahjuks oleme olnud Tallinnas enamasti ajal, kus ilm on olnud kehva ja torn suletud. Seekord läks aga õnneks! Minu jaoks isiklikult on sealt ülevalt kõige ilusam vaade Tallinnale ja olen alati oma tuttavaid välismaalasi sinna viinud. Sealjuures muidugi ka torni treppidest alla libisedes.  Kes on sinna üles jalutanud teab, et alla tulek ei ole just kõige mugavam, kuna trepp on väga kitsas ja liikumist üles alla on palju. Selle ilusal esmaspäeval suutsin ma trepist alla tulla ennast vigastamata, suur saavutus! Kord enne libisesingi seal viimastel astmetel tagumikku pidi alla...nagu ikka mulle kombeks! Andes endast märku, et Jane oli siin! :D Õnneks pääsesin suuremate vigastusteta ja ei teinud ka kellelegi teisele liiga, lihtsalt sabakont pisut hiljem tuikas. Igatahes, on see ilusama vaatega platvorm Tallinnas ja kukkumised/komistamised on alati seda maagiat väärt. Tuleb lihtsalt ettevaatlik olla nagu vanem naisterahvas mulle seekord sõnad peale luges...ja hoida nöörist kinni. Taaskord tasa ja targu...Ja ärge pange pahaks, kui jääte üleval selfi tegijate lõksu...ka nemad on inimesed! Tuleb kannatlikult kannatada, sest ka nemad ühel hetkel väsivad :D No nii juhtus meiega ka seekord, sest kaks Saksa neiut otsustasid ikka palju aega võtta, et poseerida ja pilte teha. Korealanna meie selja taga ühel hetkel lausus inglise keeles valjemalt ja valjemalt "Move, move, move", aga kuhu sa movid kui edasi ei saa ja alla hüpata ka ei taha :D Seega naeratasin talle sõbralikult ja ütlesin, et "no can do" :D Millega ta lihtsalt leppis ja otsustas teistpidi tagasi minna... good luck with that! Sest see on seal üleval üsna mission impossible :D Meil polnud probleemi, sest aega meil oli rohkem kui veel...ja ootasime lihtsalt kannatlikult (nagu ikka õigele eestlasele ja soomlasele kombeks) kuna selfitajad mõistavad, et nad on kogu tee ära blokeerinud ning aeg on edasi liikuda. Kaua see ei võtnud, sest mina kahjuks või õnneks oma olemisega ilmselgelt olin juba nende selfidele jäämas, mis ei sobinud kogu üldise miljööga kokku. Ja neil ei jäänud muud üle, kui lihtsalt parem koht leida, ilma lisadeta...ning me jõudsimegi kenasti ukseni, mis juhatas taas maapinnale.

Rohkem infot: https://oleviste.ee/kirikuhoone/vaateplatvorm/

Olgugi, et maaalune külastus ei vastanud päris oodatule, siis tegelikult oli ütlemata vahva päev! Super ilm, positiivne arstilkäik, aeg vanalinnas ja lihtsalt olemiseks. Nii mõnus! Ja Soome naastes ootas meid ees hirmus padukas, mille eest lihtsalt tuli peitu pugeda :D Seega sügis on lõpuks siin! Aeg, kus saan kõik oma küünlad taas välja võtta ja romantilisi õhtuid veeta...I like it! 💕Teate, pärast seda külastust on mu sisetunne kordades rahulikum ning tunne hea, sest tundub, et jõuame aina lähemale lõpptulemuseni. Küll väga aeglaselt liikudes, aga siiski pisikeste edusammudega. Nüüd saab taas vahepeal muude teemadega tegeleda ja normaalset elu elada (ilma öiste videode filmimisteta). Ja taas õpin siin soome keelt (alustasime eelmisel nädalal), tegelen kirjutamisega ning alustan ka tööga. Tegemist on ja tasapisi "ehitustööd" edenevad siinmail :) Peale selle otsime siin uut kodu (ostmise eesmärgil) ja lisaks võtan osa siin ühest huvitavast projektist Together4Sports, millest kirjutan tulevikus :)



Seniks päikest südametesse!🙏

Comments