Miks ma oma Instagrami konto ära kustutasin?

Lillepott ja mina, Helsingis :D


Tervitused Helsinkist 💖


Ma ei hakka lobisema sellel teemal, kui tore siin taas olla on, vaid pigem asun kohe asja kallale :) 

Nädalavahetusel taaskord oli au sõita laevaga Soome ning üsna tihti olen olukorras, kus vean endaga üsna palju asju kaasa ning kui istekoha leian, siis istutan end toolile kuni reisi lõpuni. Liikuda väga ei saa. Mõnikord kirjutan blogi, loen raamatut, erinevaid artikleid või lihtsalt jälgin inimesi. Ühesõnaga ajan oma asja... seekord oli mul au istuda täpselt ühe noorema poisi seljataha (ehk 11-13), kes jagas lauda oma vanaisaga.  Terve sõidu vältel kutt scrollis oma sotsiaalmeedia kanaleid. Vaene vanaisa proovis mitmeid kordi dialoogi alustada, kuid see oli üsna tihti ühepoolne ja noormees just väga huvitatud suhtlemisest ei olnud. Sellel hetkel ma mõtlesin endamisi, et läheks ja raputaks seda kutti, et ta "üles ärkaks"! (Ilmselt kui ma oleks selle sammu ette võtnud, siis oleksin langenud Õhtulehe esilehele ahistamisskandaaliga :D) Mul oli ausalt kurb... kurb, sest see poiss ei mõistnud hetke väärtust. Tema kõrval istub elav isiksus (mõnes mõttes ka legend), kes on päriselt palju kogenud, näinud ja teinud ja lastelast huvitab vaid digimaailm, kus tihtipeale tekib küsimus, kas see on üldse päris? Sest inimesed enamasti siiski valivad hoolega, mida ja kuidas postitada...kuigi ka selles olen viimasel ajal hakanud kahtlema...Ühesõnaga, see situatsioon tekitas minus palju erinevaid emotsioone..sest lapselaps lihtsalt polnud kontaktivõimeline ega ka huvitatud oma vanaisaga suhtlemisest, sest telefon näppude vahel oli kordades olulisem. Tänapäeval üsna tavaline situatsioon...


Teate tänane mõttemäng on tegelikult juba pikemat aega minu sees elu võtnud ja see seik andis sellele lihtsalt tugevama hoobi...Sotsiaalmeedia ja selle võlud...vajalik, kuid kas alati? Õnneks olen mina üles kasvanud ajal, kus arvutid nii popid ei olnud. Seega pidin olema loov, et erinevaid tegevusi välja mõelda...ja enamasti polnud probleemi! Esimene suhtluskanal, kuhu postitasin pilte oli loomulikult Rate...kuid siis olin vast 13-14. Miks? Sest soovisin ka endale cool´i väljavalitud :D Siis tuli Orkut...ka tore platvorm, kus sai ringi kolatud. Eriti meeldis see osa, kui inimesed said Sind iseloomustada. Peale seda kolisin Facebooki....mis on andnud võimaluse hoida oma kontakte üle maailma. Mingi hetkeni see toimis, kuid siis hakkas umbroht vohama (loe: reklaam)... siis loodi veelgi enam kohti, kuhu end üles riputada...nt. Instagram, Snapchat, Twitter jne. Valisin nende seast Instagrami, sest see tundus sellel ajal uus ja huvitav ning oli/on võimalus ka "liikuvat" pilti näidata. Kuid ühel hetkel väsisin ära...teate, mind päriselt ka enam ei huvita kui palju keegi trenni teeb, mida sööb, missuguseid ilutooteid kasutab, kellega suhtes, kuidas vaba aega või puhkust veedab, kus abiellub või mida lastega ette võtab, ja seda igapäevaselt. Ma näen ainult ühte külge Su elust...seda, mida Sa mulle näidata soovid. Enamasti "parimat" versiooni Sinu elust, mis on filtriga kaetud. Ma tean, et Sa oled tubli, ilus, tark ja osav ning Sul on parimad sõbrad, kõige vingem peika/pruta, maailma armsam/ad laps/ed, super töö, oled tubli trennitegija ja üldse elu on lill. Mul on siiralt südamest hea meel, kui Sul läheb hästi :) Kuid kui ma Sinuga päris elus kohtun, miks Sa siis ei naerata ja ei kiirga armastust ning soojust nagu päikesekiired päise päeva ajal?

 


Ja veel üks väike meeldetuletus, kodumaalt :)




Kas see kõik on ikka siiras ja päris? Viimane küsimus on tegelikult ju kaua aega õhus olnud ja eks igaüks ise teab, mis on ja mis mitte... aga mina isiklikult olen vastu võtnud otsuse tõmmata koomale oma sotsiaalmeedia kanaleid...mitte et neid just väga palju on :D Ja alles jätta vaid näoraamat (neil nagunii läheb hetkel halvasti ja tuleb toetada nõrgemaid...), sest sinna on kogunenud läbi aastate palju kontakte üle maailma, kellega on vahel päris armas suhelda. Mu peika on tihti minult ka küsinud, et miks ma kirjutan blogi? Sellele on mul vastus alati olemas olnud ja üsna aus. Peamine blogi eesmärk oli/on motiveerida inimesi vastu võtma erinevaid väljakutseid/pakkumisi ja mingis mõttes riske, et enda mugavustsoonist välja tulla ning sedasi end proovile panna. Peale selle on see olnud koht, kuhu jäädvustada oma elutee...mis on tihtipeale üsna kaootiline, kuid päris põnev. Veelgi enam on mul alatine soov olnud, et inimesed, kes mind loevad õpiksid minu "vigadest" ja teeksid ise palju paremini! Ja paar aastat on see olnud ka platvorm, mis toetab mu emakeele oskust (eelkõige kirjakeele hoidmist). Kuigi ilmselt kui keegi Eesti keele filoloog peaks seda lugema, siis võib tal vahel päris valus olla mu teksti lugeda (komadega pole ma kunagi suur sõber olnud :D). Ja oli ka eluetappe, kus ma kirjutasin selleks, et mitte olla üksi...seega üksindusest. Ja ma ei häbene seda, sest see on siiras põhjus. Mul lihtsalt ei olnud kellegagi jagada oma hetki, emotsioone, mõtteid, läbielamisi ja saavutusi. Kas otsisin sellega kiitust? Ei! See pole kunagi olnud eesmärk omaette...pigem olen soovinud olla sedaviisi olemas inimestele, kes päriselt ka on huvitatud minu elust. Seepärast ei tee ma ka mingeid "give away" mänge või muud jama...et kunstlikult tõsta oma lugejaskonda. Kes soovib, see loeb... Nii lihtsalt on :) :)

Oma mõttekäiguga ei soovi ma öelda, et sotsiaalmeedia on halb...AGA võib olla on olulisel kohal rohkem (ja sügavamalt) mõelda, mida ja miks postitada. Veelgi enam, kriitiliselt (see ei tähenda negatiivsust) suhtuda social media influencer´ite tegevustesse, sest kõik ei ole kuld, mis hiilgab. Ja enam pöörata tähelepanu päris elule! Hoida tasakaalu. Lihtne on minna vooluga kaasa ja kaotada iseseisev mõtlemine...ja, armsad emad/isad, kes Te juba õige varakult olete koolitanud oma lapsed professionaalseteks "modellideks" ja keda Te uhkelt eksponeerite oma kontodel. Kas te olete üldse kunagi küsinud oma lapselt/lastelt, kas see talle/neile sobib? Ehk oleks aus oma Ego´l lasta natukene puhata ja oodata ajani, kui laps sellele küsimusele vastab. 

Usun, et mu võõrandumine ei too kaasa suuri muutusi maailmas :D Kuid enda elukvaliteet kindlasti paraneb. Seega, vähem scrollimist digimaailmas ja enam keskendumist päris elule...#iamdonewithinstagram "reallifeisbetter (viimased hastag´id on jäädvustatud :D)


Varsti jälle💖

J.

Comments