Kogukonna peod - Kellele neid vaja on?


Uhke tütar empsiga Raplamaa laulu-ja tantsupeol :)
 Tere taas 💕

Alustasin postituse kirjutamist tagasiteel Soome. Hea aeg kirjutamiseks, kuid lõpptulemus valmis alles paar päeva hiljem :) See suvi ilmselt saab siin korralikult edasi-tagasi liikuda ja vahelduseks on see päris tore, kuid peab tunnistama, et ka omamoodi väsitav. Broneerisin viide päeva  palju kohtumisi ja olemisi, mis kõik olid omamoodi erilised ja intensiivsed. Ja eelmisel pühapäeval oli au osaks olla ka Raplamaa laulu-ja tantsupeost, mis kõnetas mind ja tekitas soovi mõtteid jagada. Siinkohal on aus mainida, et laulnud ma olen, tantsinud samuti...kuid tantsu-ja laulupidudest ma osa ei ole väga võtnud. Viimane esinemine maakonnas leidis aset algklassides ja sellest on möödas enam kui 20 aastat. Eelmise aasta XII noorte laulu- ja tantsupidu oli esimene sellelaadne üritus, kuhu otsustasin vabatahtlikult minna  ja ka peikale meie traditsioone tutvustada ning samal ajal mõista, mis üritus see selline siis on, külastajana. Ma ei ole kunagi olnud suur rahvamasside ürituste fänn. Siinkohal võib vist isegi tõstatada küsimuse, kas olen ikka päris Eestlane? Sest õige Eestlane on kohal, kui viis kopikat, kodumaa lipp käes lehvimas. Või siis vähemalt valmis kodus televiisorist suursündmust jälgima. Mind see niimodi kahjuks ei ole kõnetanud. Seega võib mind pidada mingis mõttes võhikuks, olles siiski Eesti kodakondsusega isik, kuid kellel puudub reaalne kogemus protsessi osast ja kes näeb vaid lõpptulemust. 

Mis seos on mul Raplaga? Rapla on minu kodulinn, kust lahkusin juba olles 16 aastane, aga kuhu alati olen pöördunud tagasi, kuna siin on minu juured - vanemad. Täpsemalt asuvad nad külas, mida kutsutakse Vana-Uuskülaks. Huvitav nimetus eksole (kaks vastandsõna ühes nimetuses). See on koht, mis on minu jaoks olnud ruum lihtsalt olemiseks, tuttavas keskkonnas. Soe ja kodune. Suures maailmas ringi liikudes ja kohates ka Teisi "rändajaid"  oleme tihti peatunud küsimustel - kus on kodukoht? Mis on üldse kodu? Ja kuhu me kuulume? Mis üldse tekitab kuuluvust? Huvitavad arutelud ja mõtlemapanevad jagamised. Pikka aega ei osanud ma vastata küsimusele, kuhu ma kuulun? Teadsin vaid, et olen Eestlane (nii on passis kirjas), räägin emakeelena eesti keelt, olen sündinud Eestis ja enamus oma lapsepõlvest veetnud Raplamaal. Küll aga pole ma kunagi tundnud kodumaal kuuluvust. Kaasmaalased olid sarnased, kuid samas väga erinevad. Teadsin vaid, et oma liikumise juures võib juhtuda, et kodumaale ma niipea ei naase, kuid vastust kuhu lõplikult peatuma jään mul mingitel eluetappidel ei olnud. Siiski teadsin alati, kus on minu juured...juurteks pean oma vanemaid, kes on mind loonud ja mind minu kasvamise protsessis toetanud. See on side/kontakt, mis on jätkusuutlik ja reaalne ning mis toob pidevalt tagasi "juurte" juurde, erinevates eluetappides.  Mitte kohustus, vaid vabatahlik soov....tunne ja vajadus.

Tahes-tahtmata liikudes maailmas ringi tuleb end kohandada vastavalt erinevatele kultuuridele ja traditsioonidele, mis vahetevahel on kaugel sellest, millega ollakse harjunud. See on õppimise protsess, mis mingis mõttes kujundab väärtuseid, vaateid ja inimest tervikuna ning nii mõnigi kord murrab illusioone ja arusaamu. Nii on ka juhtunud minuga ning millest olen ka eelnevalt kirjutanud. Ja soovitan kõigile minna ja olla, avastada ja murda väljaspool kodumaad :) Inimesena Sa kasvad ja arened. Leiad oma väärtused, missiooni ja mõtte. Ma olen oma elus soovinud olla osaks "vähem" arenenud ja "rohkem" arenenud riikidest, et näha reaalset elu ning mõista erinevusi. Ise avastades ja kogedes. Nähes suuremat pilti ja samas mõistes väiksemat ruumi. Tulles nüüd globaalselt mõtlemiselt kohalikule, siis oli erakordselt tore, et sattusin kodumaale ajal, kui toimus Raplamaa laulu-ja tantsupidu. Miks? Sest üle pika aja tundsin taas kuulumise tunnet. Tegelikult on see seotud alateadvusega, mis reageeris tuttavale kogemusele, mis hõlmas endas mitmekülgseid tundeid...kuna noorena sai palju tantsitud kohalikel kogukonna üritustel Raplas, mis olid üle Eestimaa tuntud (ja ilmselt siiani on). Soomes ei ole traditsioonilised seda sorti üritused. Vahel harva erinevad üritused toimuvad, kuid see on ka kõik. No näiteks Oulus toimub iga-aastane õhukitarri võistlus. Pole kunagi aru saanud miks ja milleks, kuid inimestele läheb see peale ja seetõttu on Oulu tuntud. Või Kankaanpää, kus samuti elasin ja suve suurim sündmus oli seal Streetrace. Kuna see oli ainus suurim ettevõtmine terve suve vältel, siis inimesed võtsid aktiivselt osa. Eestis olles pole üritustest puudust ja kui rahakott vähegi lubab, siis võib suve lihtsalt sisustada ja iga nädalavahetus külastada erinevaid üritusi. Siinkohal on vast aus mainida, et hinnapoliitikas ei tehta järelandmisi ja aina kallimaks need ettevõtmised lähevad. Kuid positiivne on, et valikuvõimalusi jagub. Igaüks leiab oma. Küsisin ka peikalt, et kas Soomes üldse on selliseid üritusi, kuhu on kaasatud kogu kogukond? Vastus oli ei. Igaüks toimetab omaette. Mõnes mõttes arusaadav, sest tänapäeva inimene on üsna arukas tegelane, kes suudab iseseisvalt leida tegevuse/ürituse, mis teda kõnetab. Ja pole tekitatud kunstlikku kuulumise tunnet, mida reaalselt tegelikult ei eksisteeri. Ma ei soovi olla kuidagi negatiivne, aga laulu-ja tantsupeo moto on siiski, et seal on vaid "parimad" ja "valitud" tantsijad ja lauljad. Okei, see on see nõukaaja arusaam, mis on nii sügavuti juurdunud, et imerohtu selle jaoks hetkel veel väljastatud ei ole. Pole hullu. Võrdsus siinkohal ei eksisteeri. Pole ka hullu. Kuid tulles minu kodukoha tantsu-ja laulupeo juurde, siis valdasid mind mitmed tunded ja tähelepanekud. Reegel nr. 1, kui on soe/palav ilm, siis PEAB olema tagatud igale osavõtjale joogipudel! Kõige olulisemal kohal peaks siiski olema osavõtjad (ja nende heaolu) ning teisel kohal külalised. Reegel nr. 2, kui soovitakse teha mingisugust kompositsiooni, siis selles peaks olema nähtav terviklik lahendus. Inimeste fookus on limiteeritud, kui on vaja tähelepanu juhtida väga erinevatele tegevustele samal ajal. Abivahendiks on siinkohal suured ekraanid, mis toetavad terviklikku pilti. Reegel nr. 3 (vabatahtlikkusel põhinev) kiitke teineteist! :) On armas olla üritusel, kuhu on kaasatud väga palju tantsijad ja lauljad, see on tõepoolest erakordne ja muljetavaldav! AGA, pole nii ilus vaadata peale üritust kollektiive, kes isekeskis sõimlevad ja süüdistavad, kuna kellelgi läks midagi sassi või lihtsalt viskas kopa ette pikk päev, mis lõpuks jõudis lõpule.

Miks midagi tehakse? Ja kellele? Kuidas? Ühtepidi on see armas ja kodukootud, kuid teisest küljest näen ma igal sammul, et tegemist on säästupeoga. Veelgi enam, vabandage väga, aga miks on vaja ikka ja jälle meelde tuletada, et Eestlane on igipõline ori ja vabastamise protsess oli ütlemata valus. Siinkohal seda IKKA JA JÄLLE MEELDETULETADES, ning lootes et 20nda sajandi põlvkonnad valaksid jätkuvalt pisaraid esivanemate läbielamiste eest. Kullakesed, ajad on muutunud! ME ELAME ÜSNA "VABAS" MAAILMAS! Uskumatu, aga tõsi! See, et me oma esivanematega koos ei nuta, ei tähenda et me ei mõista. Küll aga ei pea seda igal sammul seda meile meelde tuletama. Ehk on pigem aeg tähistada, et oleme vabad ja rõõmsad hinged maailmas, kus me paikneme? Ausalt, ma pole sellest kunagi aru saanud...sellepärast on väga palju üritusi, mida ma teadlikult väldin. Mulle meeldib rõõm ja energia, mitte pisarad ja hala! Oma teekonnal olen mõistnud, et see on mingisugune Põhjamaade ühine muster, kus nutt ja hala käivad käsikäes, et ikka ja jälle meelde tuletada inimestele, et kui raske kõik oli minevikus. Austamata olevikku, kus tegelikult on kõik päris hästi! Me elame ajastul (üle pika aja), kus reaalselt meie maal pole sõda ja inimesi, kes meid püüavad sunniviisiliselt allutada millelegi, mis ei ole meie.  Ehk on aeg rõõmustada? Ja seda julgelt ka väljendada oma mõtetes ja tegevustes (k.a. lauludes ja tantsudes). Lasta minna minevikul ja olla osaks olevikul, samal ajal luues tulevikku. Nautides ka päriselt hetki ja elu. Minu mõttekäik ei tähenda, et ma ei austaks protsessi ja inimesi lõpptulemuse  taga. Tean omadest kogemustest, et iga asja organiseerimine võtab aega ja energiat. Veelgi enam, kaasab inimeste südameid ja hingi. Kuid miks me midagi teeme? Kellele? Ja kuidas? on küsimused, mis vajavad vastuseid. Sealjuures on minu arvates imeline, et sellised kogukonna ettevõtmised eksisteerivad, sest see loob kuuluvuse tunnet. Olles oluline ja vajalik. Peale selle, täidab see tähelepanu ja kiituse tühimikkku, mis on paljude inimeste jaoks tähtis. Inimesed ei ole loodud üksikuteks, meil on vaja kuuluda kuhugi...ja kui kogukonna üritused suudavad täita selle tühimiku või vajaduse, siis see on lihtsalt suurepärane! Mina igatahes olin väga uhke oma ema üle, kes on 60ndate alguses ja tantsis kui 30ndates neitsik. Nii äge! Toetan kahe käega erinevaid ettevõtmisi, kuid mitte nii väga "parimate" selekteerimist, mis on lõpptulemus suurimal Eesti laulu - ja tantsupeol. Minu arvamus ei muuda maailma, veelgi vähem Eestimaad või minu kodupaika. Kuid, kui soovitakse luua kogukonna tunnet või ühtekuuluvust, siis pealtvaataja vaatest on imeline, kui hoolitakse osavõtjatest ja pealtvaatajatest. Sõnumiga, mis on pigem olevikus, kui minevikus. Toetades osavõtjaid, külastajaid kui ka visionääre (kes on palju panustanud lõpptulemuse teostamisele). Minu siiras kummardus ja niks kõikidele osavõtjatele! Ja korraldajatele :) Oli tore, kuid väga pikk ettevõtmine niivõrd limiteeritud võimalustega "võtteplatsil".



Olles täiesti kõrvaline isik nagu eelpool mainitud ja lisaks vaid lõpptulemuse vaatleja, siis võib öelda, et kõige suurema ja imelisema tunde tekitas siiski isiklik kontakt tantsijaga, kelleks oli minu ema. Samamoodi võis olla paljude teistega, kelle üks/või mitu pereliige(t) oli seotud üritusega ja lõppkokkuvõttes tekitas uhkus- ja kuuluvustunnet. See on vajalik ja tänuväärne ettevõtmine! Kuid imeline oleks, kui me suudaks luua ühiskonna, kus mitte vaid laulukaare all (või lauluväljakutel) me suudame tolereerida mingi teatud aja kaasmaalasi, vaid me tõesti oleme kohal ja naudime hetki, olevikus, siin ja praegu, kogu aeg. Hoides traditsioone ja kohandades neid olevikus, samal ajal luues jätkusuutlikku kodumaad, kus inimeste parim toit ei ole teine kaasmaalane. Ja suutes olla üle minevikust, mis oli valus, kuid mõistes, et olevik on tegelikult palju parem! :) Sellistel ettevõtmistel on suur väärtus, kuid see ei tohiks olla sunniviisiline või tehis...pigem toetav, vabatahtlik ja rõõmus. Nii tore on näha erinevate generatsioonide koostööd ja ühistegevust. See on suure tähendusega! Sisimas loodan, et traditsioon säilub, kuid lootes, et tulevikus on need kordades rõõmsamad ja helgemad (ning natukene lühemad ja terviklikumad)! :) Igatahes, oli rõõm olla osaks ja aitäh ürituse korraldajatele ning lauljatele ja tantsijatele! :) Äge on, et Raplamaal on nii palju vahvaid inimesi, kes tantsivad ja laulavad!



Venna on puudu :)


Aitäh💕
Varsti jälle 💕

Jane

Comments