Mida kaheksa aastat "üksindust" mulle õpetas?



Head lugejad,

kuna mul peika on hetkel ära, siis on aega taas kirjutada :) See on teema, mida tegelikult olen ammu soovinud kirja panna. Eelkõige iseendale, sest see aeg minu elus oli ütlemata õpetlik. Kui aus olla, siis arvutama hakates, see ümmargune kaheksa lausa shokeeris. Olin arvestanud kuuega...aga noh +/- 2 siia sinna pole hullu (püüan end siin lohutada). No ja ema arvas, et parem 8 aastat üksindust, kui 100...seega on kõik päris hästi :) Ühesõnaga, peab vist kerima natukene ajas tagasi, et anda parem ülevaade. Alustame sealt, kus avastasin, et liblikad kõhus eksisteerivad ja musitamine on päris äge :)

Puberteediiga.

See oli aeg, kus ma otsustasin tutvuda Eestimaa erinevate küladega. Tagantjärgi võib seda nimetada "Õpi tundma oma kodumaad" projektiks :D Kui saared välja arvata, siis ei ole ilmselt olnud kohta (loe kõrtsi,pubi,baari,klubi), kus ma sellel ajal jalga ei keerutanud. Ma olin selline aktiivne mürsik, kellel hormoonid ikka korralikult möllasid ja elu vajas avastamist. Kuna nägin ka oma vanuse kohta vähe vanem välja, siis polnud probleemi kuhugi sisse saamisega. Ja väljakutsuvamates kohtades (kus dokumendile enam tähelepanu pöörati) sai kasutatud kellegi tuttava 18+ dokumenti. Seega oli sissepääs enam-vähem alati olemas :) Sellesse aega jäi ka minu esimene kerge armumine ja musutamine, millega kogu asi ka piirdus. Ma ei saa öelda, et olin selles ajajärgus just kõige atraktiivsem teismeline, AGA austajaid mul siiski jagus (või noh nii ma vähemalt arvasin). Lapsest saati on mulle meeldinud enam sõbrustada poistega...olen imetlenud nende konkreetsust ja oskust rääkida asjadest nii nagu need on. Seega on mul alati olnud meessoost sõpru enam. Minu jaoks olidki nad lihtsalt sõbrad...isegi kui keegi soovis enamat. Kui teised minuealised tüdrukud "käisid" juba ja omasid esimesi "päris" peikasid, siis mina ainult unistasin sellest. Sain isegi hüüdnime "pipar", mida uhkelt endaga kandsin :) Suurim õppetund sellest ajast on, et usalda oma sisetunnet ja ära kiirusta. See tähendab, et isegi kui kõik teised avastavad "käimise" (siiani ei saa aru miks selline nimetus) rõõme ja sa tunned, et mitte keegi Sind ei taha ja oled väärtusetu (kõik need "ilusad" mõtted + olen kole), siis lase neil mõtetel lihtsalt minna. Kuid sisenda endale, et oled väärt vaid parimat ja teha midagi sellepärast, et teised seda teevad...uskuge mind, sellel lihtsalt pole mõtet, sest nemad on nemad ja sina oled Sina. Eriline ja omamoodi. See on üks ütlemata valus iga, sest me oleme nii enesekriitilised ja kõik, mis on negatiivne (sõnades kui tegudes) haavab hinge. Hingehaavad on vahel vajalikud, sest need on õppetunnid. Seda tuleb võtta kui kogemust teekonnal, sellest õppida ja liikuda edasi. Muide, ma olen siiani sõber oma esimese musutajaga :) Ja see on nii ütlemata vahva :) Kuid sellel perioodil oma elus ei lubanud ma mitte kedagi väga lähedale ja trussikud/stringid (nii nunnud sõnad) hoidsin jalas. Kuigi ilmselt nii mõnigi uskus, et need kadusid minu jalast õige varakult. Aga vot Teile üllatust! :) Olen selle üle paganama uhke! :) Liigume aga edasi...

18+

Nonii, sellesse aega jäi ilmselt minu kõige valusam õppetund. Peale põhikooli (ehk peale 9ndat klassi), kolisin ma Tartusse. Täiesti tundmatusse linna ja vanematest eraldi, olles siis 16 aastane. Kuigi hakkasin elama koos vanaemaga, siis mind oli ootamas uus kool ja uued sõbrad. Sotsialieerumine läks ütlemata hästi ja leidsin endale maailma kõige toredamad sõbrad. Neli superäegdat sõbrannat, kellega ühiselt moodustasime fantastilise viisiku. No peaaegu võib paralleele tuua Kolme Musketäriga, isegi kui meid oli viis :) Oeh, nostalgia laks...see oli tõsiselt vahva aeg! Gümnaasiumi lõpuklassis oli au kohtuda oma esimese päris peikaga, kes oli minust 12 aastat vanem. Armastus vanust ei küsi :) Mäletan nii selgelt, kuidas ma põdesin oma vanuse pärast...aga see ei olnud takistuseks :) Olin kõrvuni armunud, liblikad olid suured ning värvilised ja lehvisid korralikult kõhus ringi. Tundsin end turvaliselt ja armastatuna. Kõik oli ideaalne ja oma armsas nooruse naiivsuses hakkasin kohe planeerima pulmi ja lapsi :D Olin ju alati otsinud ja oodanud seda inimest, kellega ikka lõpuni koos käia. Nüüd ma siis ta leidsin! :) Olles 18 aastane. Võite ka ilmselt järelduse teha, et tema oli inimene, kelle lubasin endale lähedale. Tunne oli lihtsalt õige ja ma usaldasin teda. See ootamine ja enesehoidmine tasus end ära (ja soovitan kõikidele noortele järgida lauset, et tark ei torma).  Minu jaoks oli see ütlemata ilus kogemus ja mingis mõttes ka kingitus iseendale ja oma peikale (mida ma siiani ei kahetse). Igatahes, kolisime üsna kiiresti kokku ja hakkasime mängima kodu. Olin äsja gümnaasiumi lõpetanud ja otsustasin võtta aasta vabaks, et aru saada mida ma edasi soovin õppida. Taaskord otsustasin mitte vooluga kaasa minna...sest tõdemus oli ikkagi see, et kohe tuleb ülikooli minna, muidu olen hukule määratud. Aga näe, ikka hingan ja isegi mingi haridus on omandatud! Igatahes soovitan kõigile, kes vähegi kahtlevad, mida edasi õppida, võtta see aasta ja jõuda tõdemusele enda sees, mis Sind päriselt huvitab. Sellel "vabal" aastal töötasin klienditeenindajana, mängisin kodu ja planeerisin tulevikku. Noh minu kodu mängimise alused olid enamasti lõunamaa seebikatest ja temal oli seljataga nii mõnigi pikaajalisem suhe. Seega olukord oli minu jaoks ütlemata uus. Draamasid oli, pisaraid samuti ning rõõmu ka. Siis tuli aeg teha otsus, mis minu õpingutest saab... ja otsustasin kandideerida Tallinna ja Tartu Ülikooli klassiõpetaja erialale. Tartusse mind vastu ei võetud. Tallinnasse sain aga sisse! Seega seadsin sammud Tallinna (taaskord tundmatusse linna). Kahjuks seebikate põhitõed mind palju mu suhtes ei aidanud ja üsna kiiresti kukkus kogu mu ilus maailm kokku. Aasta ja natukene peale saime hakkama ja siis toimus plahvatus, mis lõppes minu jaoks väga valusalt. See lõpp oli nii jube, et peale seda ei suutnud ma mitmeid aastaid mitte kedagi endale lähedale lasta + ei tõstnud ma kordagi jalga Tartusse (vot selline jäärapea olin). Mille tulemusena mingis mõttes kaotasin ka kontakti oma armsa viisikuga...Vabandan, ma lihtsalt ei suutnud (siiani on väga kahju, aga ikka hoian Teie tegemistel silma peal ja elan südames kaasa). Minu "ideaalne" maailm otseses mõttes varises kokku ja mina jäin selle varingu alla...tuli välja, et ta ei olnudki minu tulevane abikaasa, laste isa ja suur armastus! See tõdemus oli väga haiget tegev. Tundsin end nii tühise ja väärtusena...otseses mõttes madalam kui muru. Algasid lõputud enesesüüdistused. Oskamatusest end "ravida", oli ainus pääsetee põgeneda. Mattuda töösse, tegevustesse, et mitte jätta ruumi mõtlemiseks. Olin katki, väga katki...kuid peitsin selle armetu oleku ja hingehaavad naeratuse taha, kasvatades sisimas viha. Viha iseenda, maailma ja kõikide meeste vastu (sest kandsin endaga kaasas mõtet, et kõik mehed teevad haiget). Reaalsus oli aga see, et see kõik ei aidanud toime tulla valuga...see vaid lõhestas ja aeglaselt rebis mind seesmiselt tükkideks. Õppetund (tagantjärgi): igalt inimeselt on midagi õppida, võta kaasa positiivne, tee järeldused negatiivsest ja liigu edasi, olles tänulik kogemusele.

8 aastat "üksindust".

Sellest valusast kogemusest sai alguse kaheksa aastane eneseleidmise protsess. Kui paljude inimeste esmane reaktsioon on üle saada valust hüpates järgmisesse suhtesse, siis minul oli vastupidi. Minu soov oli põgeneda ja Eestist väga kaugele (ning üksi), lootuses et ehk kuskil on parem...Naiivselt arvasin, et erinev keskkond toetab automaatselt minu muutumise protsessi. Ja valu ning lõputud enesesüüdistused, mida endaga kandsin kaovad iseenesest. Sellesse aega jäid avastused Jaapanis, Lõuna-Koreas, Indias, Soomes, Araabia Ühendemiraatides ja Eestis (millest olen ka eelnevalt kirjutanud). Sellel teekonnal tundsin end kui purjekas, kes liigub ühest sadamast teise. Peatub ja liigub aina edasi...otsides sadamat, kuhu randuda jäädavalt. Teadustades endale, et võib olla sellist sadamat ei eksisteerigi. Elu saatis mu teele väga palju "torme" ja "tugevaid laineid". Uskusin ühel hetkel, et õnn ei ole minu jaoks...ning läbi kannatuste muutun ma tugevamaks, et võidelda läbi elu. Elu, mis pakkus väljakutseid ja valu. Sellesse ajajärku jäi ka depressiooni diagnoos. See diagnoos pandi mulle mu põgenemise alguses Eestis ja soovitati mitte üksi reisima minna, sest see olevat riskantne (see on olnud muideks rääkimata saladus). Jäärapäine mina, aga ei soovinud seda kuulda võtta. Otsustasin, et saan ise jagu depressioonist (mille tähendust ma tegelikult sellel ajal täielikult ei hoomanud), ilma ravimiteta. Soovisin aru saada põhjustest ja need lahendada, mitte lihtsalt süüa tablette. Seega läksin ikkagi maailma vallutama...katkisena + diagnoosiga. Kodumaalt lahkudes olin ma kaotanud enamus oma sõpradest, kes lihtsalt ei mõistnud enam, miks ja mida ma teen. Ma ei heida seda ette, sest isegi mina ei mõistnud seda sellel ajal. Tegin vaid seda, mis tundus õige. Nii hästi kui selles segases olekus oskasin ja suutsin. Seega olin üksi ja tundega, et kaotada pole enam midagi. Perekond mu ettevõtmisi toetas, sest nad on mulle alati öelnud, et tuleb teha seda, mida pean õigeks ja uskuda iseendasse. Ma tänan jätkuvalt oma ema, kes on alati minusse uskunud, toetanud nii kuidas oskab ja kuulanud mind kõige raskematel hetkedel. Kui ei oleks Sind, ei oleks ka mind (nii alguses kui ka minu teekonnal). Meil on selline side, et kui minuga midagi juhtub, siis mu ema tunnetab seda... siis võite vaid endale ette kujutada, kui palju mu ema on kogenud läbi minu...Seega algas rännak...seda igas mõttes. Avastasin haridusmaastiku võlusid (võitsin Innovaatilise Õpetaja auhinna Lõuna-Koreas, "Kõige õnnelikumad õpilased" Eestis) ja samal ajal proovisin oma puzzle tükke kokku panna. Erialaselt sain suurepäraselt hakkama, kuid isikliku eluga mitte nii väga. Kogu aeg oli tunne, et puzzle tükid ei taha omavahel hästi sobituda ja mõned tükid on täitsa kadunud. Nagu olen ka eelnevalt kirjutanud, siis India täitis selle tühimiku ning aitas mul nii mõnedki tükid omadele kohtadele asetada ning lisaks andis kaasa igavesed õpetused, kuidas ennast oma teekonnal toetada. Keegi teine ei saa Sind aidata, kui Sa ise seda ei soovi ja ei ole valmis koostööks. Enese ravimine (iseendast arusaamine) ei ole lihtne teekond, kuid see kõik on seda väärt ja rohkemgi veel. Selle kõigega oli nii lihtne hakkama saada, kui ainus ülesanne ongi iseenda mõistmine. Turvalises keskkonnas. AGA, kui oli taas aeg naasta reaalsusesse (kodumaale), eksisin ma täiesti. Kuidas kõike õpitut reaalselt kasutada igapäevaselt, kui selleks puudub rahulik ja toetav keskkond? Paar aastat liikusin taaskord püüdes otsida harmooniat iseendas ja keskkonnas, kus paiknesin. Paraku see ei õnnestunud...ühiskond, kus ma sellel ajal olin, oli tulemustele orienteeritud, vahendeid valimata. Protsessi nautimata. Mitte inimlik. Oluline oli end näidata "heast küljest", sisu oli teisejärgiline. Taaskord tööalaselt sain hakkama, kuid protsessi toetamiseks vajasin kõrvalist abi, sest selleks ajaks olin kõik oma juuksed kaotanud, mis oli selge märk, et midagi siin ei klapi. Alustasin käimist psühhoterapeudi juures, kes suutis mind veenda ka samal ajal antidepressantidega sõbraks saama (enesekaitseks, sest väga palju oli teoksil ja minu emotsionaalne loomus oli tõsiselt katki). Depressioon sellel ajal oli tabuteema...midagi millest avalikult väga ei räägitud. Ja esimest korda sain ma aru selle tähendusest. Tundsin, et mul lihtsalt ei ole aega oma puzzle tükkide kokku panemiseks, et saavutada terviklik pilt. Soovisin olla keskkonnas, kus on sarnaselt mõtlevad inimesed. Inimesed, kes väärtustavad peale välise ka sisemist arengut. Selleks otsustasin naasta taas tagasi Soome (enne olin siin olnud vahetusüliõpilane), millest olen samuti varem kirjutanud. Mulle tundus, et siin on tervem keskkond, inimesest lähtuv. Hoolivam ja sõbralikum. + saan areneda erialaselt keskkonnas, kus mind väärtustatakse. Nii ka oli/on! 

NB: kõrvalise abi otsimine ei ole kunagi häbiasi! Pigem näitab see tugevust ja tahet, kuid oluline on mõista, et mitte keegi peale Sinu enda, ei saa muuta Sinu elu paremaks või täisväärtuslikumaks. Kui leiad, et sul on vaja kõrvalist tuge, siis Eestis on hiljuti alustanud MTÜ Peaasjad, mis ühendab erinevaid inimesi, kes hoolivad Sinu vaimsest tervisest. Siit leiab rohkem infot. Ja omaltpoolt olen samuti nõus hea meelega jagama tehnikaid, mis Sind sinu teekonnal toetavad. Kogemusi on aastatega kogunenud küllaga ning mõistan, mida Sa võid tunda. Lihtsalt ole armas ja kirjuta :)

Peale väikest kõrvalpõiget tuleme tagasi teemasse. Selle küsimuse (kuidas kõiki eneseabi tehnikaid reaalselt kasutada igapäevaselt, kui selleks puudub rahulik ja toetav keskkond?) vastuseni jõudsin alles Soomes, kui praktiliselt hakkasin vastust otsima ja katsetama. Mul on olnud siin aega panna kokku kõik puzzle tükid ja leida üles puuduvad. Siinkohal on oluline mainida, et armsad sõbrad, palun mitte mind mõista valesti, isegi kui olin katki, siis suutsin nautida seda mis oli ilus, huvitav ja arendav. Ma päris vihmapilv igapäevaselt ei olnud. Läbi kogu nende tükikeste ma siiski suutsin nautida ja edasi liikuda. Lootes, et ühel ilusal päeval ma saan kõigest aru ning maailm on taas tore koht, kus eksisteerida. Mind on hoidnud teekonnal suur tahe ja usk headusesse. Indias olles kogesin sarnaseid maailmavaateid ning spirituaalseid hingi nagu mina. See andis jõudu. Olles pidevalt peatunud inimestel, kelle peamine eesmärk oli tulemus...ja mitte protsess. Väline, kuid mitte sisemus. Motiveeris see mind jätkuvalt hoidma endas headust, naiivsust ning usku inimestesse (mida tegelikult on mulle terve elu ette heidetud). Olen tihti jätnud mulje, et elan "roosas maailmas", kuid uskuge mind, tean päris hästi mis on reaalsus. Nüüd on vaid suhtumise küsimus, kas ma soovin enda kõrval näha negatiivsust või positiivsust. Olen valinud viimase variandi :)  Mulle ikka meeldib see ütlus, et mitte iga päev ei ole "hea" päev, kuid siiski on igas päevas midagi head :) See tuleb vaid üles leida :) Soome tulles tundsin, et olen valmis ka meestest enam aru saama, romantilises mõttes. Käisin kohtingutel ja loomulikult oli nii mõnigi huvitatud, kuid ega sealt midagi head ei tulnud. Põhiliselt heideti mulle ette, et olen liiga emotsionaalne, iseteadlik, liiga aktiivne, liiga kärsitu, raskesti voolitav, vanamoodne (sest usun monogaamiasse) jne. By the way, olen alati hinnanud konstruktiivset tagasisidet, kuid sellega ei saanud paljud hakkama. Samuti leidus noormehi, kes mulle huvi pakkusid, kuid mina neile kahjuks mitte. Ja siis muidugi oli selliseid tüüpe, kes soovisid vaid ühe õhtu romanssi ja ei mingit vastutust. Oli ka austajaid, kes olid toredad, kuid teadsin juba ette, et minuga nad kahjuks hakkama ei saa. Sisetunnet (intuitsiooni) tasub usaldada. Ja no Soome härrased polnud päris minu "cup of tea" (hea nali eksole :D). Ühesõnaga, andsin alla...ja tõesti tundsingi, et johhaidiii olen ajale jalgu jäänud, ise alles 20ndate lõpus. Küll, aga läbi nende huvitavate kogemuste jõudsin järeldusele missugune inimene minu kõrvale päriselt sobib. Ja siis see juhtuski! Kohtusin oma tulevase abikaasaga! Oulus :D Kes on päris Soomlane :D Kunagi ära ütle "kunagi" eksole :D Liblikad hakkasid lendama ja ei külmunudki ära jahedas Oulus. Uskumatu! Ja ma olen ütlemata õnnelik inimene! Kõige toredam on tegelikult see, et see mis on meie vahel, on see mida me oleme mõlemad otsinud. Peale selle me ühiselt tegeleme ka teadlikult üksteise nõrkuste lihvimisega samal ajal toetudes tugevustele, mis on lihtsalt nii äge! :) Kas see on igavene? Ma ei oska sellele vastata, sest kunagi ei tea, mis elul pakkuda on. Küll, aga saan ma seda öelda, et me mõlemad oleme inimesed, kes soovivad liikuda üheskoos lõpuni. Andes endast parima ja samal ajal nautides ühiselt loodud hetki :) See vast ütleb nii mõndagi :) 

Kogu selle pika jutu lõpetuseks lisan siia mõned "tarkuseterad", mida selle kaheksa aasta ajal kogesin ja õppisin. Liikudes tormisel merel, üsna üksi, kuid siiski nautides ja õppides kogemustest, mis elu mulle pakkus ja siiani pakub :) Siin nad on:

- Väärtusta ja armasta iseennast. 

- Kui soovid muutusi, siis alusta kõigepealt iseendast :)

- Usalda oma sisetunnet (intuitsiooni), aga võta mõistus ühes.

- Kuula oma keha. Meie keha on tark teejuht. 

- Kui inimene ei hinda Sind sellisena nagu Sa oled, pole ta Sinu inimene. Pole mõtet endale luua illusioone, et ehk... EI! Kõnni minema. 

- Õpi olema üksi. Minu isa kunagi ütles mulle kuldsed sõnad: "kui Sa ei armasta iseennast üksinduses, on Sul raske end armastada ka kellegagi koos olles". Nende sõnade tähendusest sain päriselt aru alles paar aastat tagasi.

-  Jaga oma valu. Kui Sa tunned, et lähedased inimesed Sind ei mõista või Sa ei soovi nendega oma muresid jagada, siis otsi kõrvalist abi. See ei ole häbiasi vaid ainult näitab Sinu tugevust!

-  Pea meeles, et mitte keegi teine ei saa Sind aidata, kui Sa ise seda ei soovi! Ole valmis koostööks.

-  Arenda end seesmiselt kui ka väliselt. Emotsionaalselt. Vaimselt. Füüsiliselt. Kuid võtmesõnaks on siin tasakaal :)

-  Võta aega, et mõista miks Sa midagi teed. Pole saladus, et meie lapsepõlv mõjutab meie täiskasvanuiga. Rohkem, kui inimesed arvata oskavad. 

-  Õpi inimestelt, kes Su ellu satuvad. Ja ole tänulik õppetundide eest (positiivsete kui negatiivsete :) Tihtipeale aitavad nad meil liikuda "parema mina" suunas :)

- Kõik juhtub elus põhjusega (leia üles oma õppetund).

-  Usu iseendasse. Kui kukud, tõuse püsti (võta tool) istu mõneks hetkeks/mõtle (õpi vigadest) ja liigu edasi...

-  Põgenemine ei ole lahendus... võta aeg, et tegeleda põhjus(t)ega :)

- Armasta rohkem kui vihkad :) Mina usun siiralt armastuse jõusse. Eriti peab paika minu elus  E. M. Remarque ütlus  "armasta oma ligimest".

-  Õpi päriselt kuulama. See oskus ei olnud minu suurim tugevus. Olen tänulik oma esimesele aastale Soomes, kus mu inglise keel ei olnud kõige tugevam ja paratamatult olin ma pidevalt kuulaja rollis. Ma olen terve oma elu olnud pigem "seletaja". Selle poole aastaga ma õppisin päriselt kuulama inimesi... ja see oli/on nii ütlemata huvitav :)

- Naudi loodust ja energiat, mida see endas kannab. Oleme looduse osa ning ei tohiks unustada kooskõla :) 

- Andesta. Ja kogu südamest. On inimesi, kes teevad haiget (teadlikult või alateadlikult) ja on sellega jätnud meie hinge haava/d. Andesta neile...ja taaskord ole tänulik kogemus(t)e eest ja liigu edasi. Saladus seisneb siin selles, et inimesed teevad enamasti haiget siis, kui nad ei saa iseendaga enam hakkama...

-  Naudi erinevaid hetki!  Hetked on mälestused kogu eluks :)

-  Hooli, austa ja hinda iseennast ning inimesi enda ümber. Ja väljenda seda ka oma sõnades ja tegudes :)

 - Lahenda väljakutsed väärikalt. Konfliktid on elu osa. Tihtipeale aitavad need meid vaid edasi.  Paraku paljud meist ei oska teineteise mõtteid lugeda, seega pole mõtet seda mängu mängida :) Võtmesõnadeks on siin kommunikatsioon, jagamine ja lahendamine. Ma ei osanud seda väga kaua, taaskord pean seda oma nõrkuseks. Olen aastatega seda oskust lihvinud ja võib öelda, et olen juba päris tubli :) 

- Käi ringi "avatud silmadega" ja avasta iga päev midagi uut (kasvõi midagi imepisikest) :) 

 - Armasta tingimusteta! Ja kogu südamest :)

Lisan siia lõppu ka mõned mõtted Indiast (2012), mis olen üles kirjutanud ja nüüd taas-avastasin :)

- "Isiksus pole midagi muud kui jõud, mis tuleneb kõrgema meele arengust ja tihedast suhtlemisest puhta teadvuse e. hingega" :)

- "Kiindumatus kehasse ja samastumine absoluudiga mis tahes oludes on tõeline teadmine, mis toob tõelist õnne"

- "Inimene on lolli mängiv Jumal" Emerson

- "Oluline on leida tasakaal, kus jõuab kaua püsida"

- "Kui Sa tahad vabadust lase asjadest lahti"

- " Eesmärgi saavutamiseks on väga oluline distsipliin"

-  "Kui Sa näed ilusat inimest, siis hinda seda ilu, mida Sa näed"

-  "Alati on inimesi, kes Sind vajavad"

-  "Ära kunagi halvusta inimest, kes otsib abi"

- "Everything is useful, we have to use it properly".

- "Our present is decided by the past, our future is decided by our present" - üks minu lemmikuid :)

- "The way how you talk truth has to be gentle"

-  "Be honest to yourself".

- " Follow what you are good at".

-  "Everyone has to give something to Universe"

- "Everything is connected"

- "Teaching is the best way to live" 

-  " You can never control mind, it is the same - to control wind. You have to channel it" :)

- " When we accept the life - life will be a beautiful game"

- "Enjoy what you are doing and be aware of what you are doing"

- " We have to live our life in the place where we are"

- "Everybody has got something"

- "What is right to someone can be wrong to somebody"

- "When it is breaking harmony - wrong. When it is not breaking  - right " 


Oh jah, pisar tuleb lausa silma siin kõike meenutades. Vaadates tagasi mu mõtetele 2012ndast aastast, mis mind sellel ajal puudutasid, siis 2018ndal aastal võin ma öelda, et järgin neid mõtteid siiani 100% ja olen mõistnud sügavamat tähendust. Igal ühel on oma teekond, omad õppetunnid, kuid ütlemata hea on vahel võtta aeg ja tagasi vaadata ning küsida endalt, mida see aeg mulle tegelikult õpetas? Millel lasta minna ja mida endaga kaasa võtta. See postitus on minu jaoks omamoodi kokkuvõte, sest ma tunnen sisimas, et mu elus on alanud uus peatükk. Olen ka teadlik, et elul on nii mõndagi pakkuda, õppetunnid mis on veel õppimata, kuid proovin ikka vapralt hakkama saada ja nendest ka siin aeg-ajalt kirjutada :) Eelkõige iseendale, sest mulle meeldib kirjutada ja nii oma mõtteid korrastada :) Lõpetuseks soovitan Teile ka ühte raamatut (mina olen nende teadmisteni jõudnud oma 8 aastasel teekonnal), kuid ehk avab see Teile midagi uut ja põnevat ning nii mõnigi küsimus saab vastuse :) Peale selle õpite iseennast ja oma partnerit enam mõistma ning saate pakkuda üksteisele tuge, mida vajate :)





Päikest südametesse ja varsti jälle :)






Comments