Kas ma olen paks?


Tere, tere armsad lugejad :)


Kõigepealt soovin TEID siiralt tänada, et olete võtnud aega minu lugemiseks💕 Ja tänan mõtete eest, mida jagasite eelmist postitust lugedes. See tähendab mulle palju 💕Aitäh, aitäh, aitäh kogu südamest 💕

Antud teema on mulle taas südamelähedane ning kuna olen kirjutamislainel, siis jagan Teiega oma mõtteid ning kogemusi. Ilmselgelt pole kellelegi võõras tunne, kui lähed toidupoodi poodlema ja avastad, et imekombel maiustused suudavad inimkeeli rääkida ja lahkelt kutsuvad end ostma :) Või kui oled külla kutsutud ja keegi on palju vaeva näinud ning terve laud on lookas ja enda tagasi hoidmine on üsna piinarikas. Ja kõige hullem on jääda külmkapiga kahekesi koju, sest isegi kui uks on kinni, siis peas on ikka teada, mida see võlumaailm endas sisaldab :)Või kui oled kurb ning Sinu parimaks lohutajaks on jäätis, kommid või shokolaad, sest nemad tõesti mõistavad. Ei kritiseeri ja on alati toetavad ning vajadusel olemas :) Ja pealekauba nad aitavad ka väsimuse vastu võidelda!  Aga siis on trobikond inimesi, kes ütlevad, et ÄRA SÖÖ MAGUSAT, ÄRA SÖÖ LIIGA PALJU, ÄRA SÖÖ ENNE MAGAMA MINEKUT...SEST MUIDU SA LÄHED PAKSUKS! Ning siis Sa lihtsalt eksid ära...eksid ära sellesse maailma, kus on nii palju "ei tohisid". Piire, reegleid ning tarku inimesi, kes igal võimalusel tuletavad Sulle neid "ei tohisid" meelde või õpetavad, kuidas tegelikult peaks elama - mida süüa, kuidas magada, mida osta, kuidas trenni teha, kellega kohtuda jne. Ja pealekauba on Sinu parimaks sõbraks sotsiaalmeedia, kogu oma ilu ja valuga, kus vastu vaatavad VAID ideaalsed naised, kes on nii täiuslikud, et ei julge ise kodust välja astudagi. Küsimus on lihtne, kuidas selle kõige sees mitte lolliks minna? Olen samamoodi oma elus nii mõndagi katsetanud ja oma keha ruunanud erinevate dieetide kui ka toitumistega. Olen tundnud aastaid, et tegelikult peaksin ma üldse kodus istuma, sest minu tagumik ei ole nii suur kui on Kardashiani perekonna naistel. Kasvasin üles teadmises, et noh Jane Sa oled meil suure kondiga :D Mis iganes see tähendab! Kooliarst võib-olla püüdis omal ajal mu enesehinnagut tõsta. Siiani on selle tähendus mõistmatu. Tahtsin ka välja näha samasugune nagu naised muusikavideodes või ajakirja esikaantel, no aga ei tulnud lihtsalt välja :D Mis omakorda tekitas kui surnud ringi...miks mina ei ole selline või selline? No mis sa teed, ühele on antud, teiselt on jälle võetud, loodus juba kord selline on :D AGA, et siiski austada meie kõrgelt hinnatud "iluideaale", mille üks olulisemaid komponente on kehakaal, siis selleks olen katsetanud samamoodi erinevaid süsteeme ja dieete. Nimekiri on võrdlemisi pikk... näiteks: Atkins, Paleo, LCHF, tatradieet, kapsasupidieet, paastudieet, detox dieet jne. Ei saa salata, tulemusi ma ju olen saavutanud...küll aga on see rõõm kui selline olnud üsna lühikene. Eelkõige minu väga liikuva eluviisi juures, mis viis mind ühest riigist teise ja nii mitmelgi korral eksisin ära. Ja seda otseses mõttes, sest kõik, mis oli enne tuttav ja turvaline, lihtsalt ühel hetkel kadus poelettidelt...pidin taas avastama, katsetama ja mõistma, mis mulle sobib ja mis mitte. On olnud ikka kukkumisi, valusaid kukkumisi... mis kõik otseloomulikult peegeldusid peeglist vaadates ka vastu. Ja on olnud ka võite. Maksimum kaalukaotus on olnud 20kg ja peale seda aega mul enam kodus kaalu ei ole, sest avastasin et see on kui ankur, mis lihtsalt tõmbab kiiremas korras põhja poole :) Ja tegelikult on selles nimekirjas ka erinevaid süsteeme, mis tõesti toimivad, igaühele oma, ütleks ma selle peale...ja selleni jõuab vaid katsetamise käigus :) Ja katsetama peab! Kuid teadlikult, et mõista, mis on just Sinu kehale parim. Kuid, ei soovita jääda "imedieetide lõksu"... mille tulemusena isemõtlemine kaob.

Kas ma olen paks?

Teate, hetkel teeb see mulle nalja, kuid noorena see nii naljakas ei tundunud. Minu lemmik lause, mida sõpradelt pidevalt küsisin oli, et "kas ma olen paks?". Ilmselgelt nii mõnigi seda mäletab :D Minu enesehinnang pole kunagi olnud väga kõrge (isegi kui välja paistab teisiti). Olen alati olnud üsna enesekriitiline oma välimuse ja kehakaalu osas. Kuna minu keha arenes kiiremini kui teistel minu ealistel + on mind õnnistatud üsna kopsaka rinnapartiiga, siis nii mõnigi kord sain endale sildi külge, et olen paks, aga ilus laps. Tänks sõbrad :D Välja ma seda ei näidanud, aga olgem ausad, enesekindlust see just ei suurendanud. No ja imelised peretuttavad, kes külla tullas suutsid esimese lausena öelda " oooo Jane, Sa oled nii SUUREKS kasvanud". Tänks again! 

Pole siis üllatav, et võtsingi endaga kaasa teadmise, et olen "suure kondiga". See oli kui vabandus, et võin süüa, mida iganes soovin, sest nagunii midagi ei muutu. Samuti kooli ajal me väga palju teadmisi tervislikust toitumisest ei omandanud. See ei olnud sellel ajal trendiks. Oli vaja olulisemaid teadmisi õppida. Ajaga on asjad muutunud ning tervislik toitumine + liikumine on koolides olulisel kohal. Vähemalt Soomes küll. Näiteks on siin liikumine Liikkuva Koulu. Nagu Te ilmselt teate, siis lapsed veedavad Soomes enamus vaheaegadest õues mängides (pole vahet mis aastaaeg parasjagu on). See on minu arvates lihtsalt nii äge ja toetab last olema aktiivne + suudab laps enam keskenduda tunnis õppetööle :) Lisaks on nendes koolides, millega mina olen Soomes kokku puutunud mitmekülgne koolilõuna. Ma võiks isegi kasutada siin sõna "tervislik".

Küll, aga lastega töötades kodumaal olen ikka kokku puutunud väga ekstreemsete juhtumitega, näiteks seitsme aastane söögilauas ütleb mulle, et "Jane, ma ei saa seda süüa, see teeb mind paksuks". Võtan kahe käega peast kinni ja saadan tänusõnad armsatele lapsevanematele, kellel kaalulangetamine on väga olulisel kohal. Olete teinud karuteene oma järglastele, et nad kindlasti juba õige varakult muretsevad (lisaks paljudele muudele muredele) ka kehakaalu pärast. Või siis järgmine näide...laps ütleb mulle "miks Sa Jane liha sööd? Minu ema alati ütleb, et liha teeb paksuks. Sellepärast mina olen vegan." Jälle, tervitused Teile armsad teadlikud lapsevanemad :) Olete tublit tööd teinud! Ma loodan, et te ikka teate, et laps on kasvav organism, kes vajab väga palju erinevaid toitaineid. See, et lapsevanem propageerib tervislikku eluviisi, selle vastu ei ole mul absoluutselt midagi. AGA, palun ärge minge ekstreemseks. Olulisel kohal on eelkõige aktiivne liikumine, mis on tänapäeval jäänud tagaplaanile, kuna nutiseadmed on võtnud võimust. Seega kainet mõistust! :) Ja siinkohal ei soovi ma öelda, et Eestis on halvem ja Soomes parem (või vastupidi)! Ei. Küll, aga võin seda öelda, et siin on palju rõhku pandud sellele, et lapsed on aktiivsed. Peale selle suunatakse lapsi teadlikult valima seda, mis on neile parim. Tulenevalt nende enda soovist (ja muidugi kultuuri eripärast).

Elu muutev õpilane...

Kolides Tartusse, alustasin ma jõusaalis käimisega + ujumisega. Ujumine on mulle alati meeldinud ja jõusaal tundus uus ja huvitav. See oli esimest korda, kui teadlikult hakkasin iseenda eest enam hoolitsema. Ja see tõi tulemusi :) -20kg. Päris äge oli näha, kuidas mu keha muutus ja enesekindlus kasvas. Küll aga käisid minuga kaasas ülesöömise momendid (juba lapseeast saati). Pikki aastaid, ei saanud ma sellele päris hästi pihta, et miks. Maailma avastamise projektis, see aina süvenes ning -20kg sai +20kg (või isegi enam/ visuaalselt öelduna). Ausalt öelda, kui minu ajal oleks jagatud nii lahke käega erinevaid diagnoose nagu tänasel päeval, siis ilmselt oleks ma need kõik endale külge saanud :D ADHD, toitumishäired, paanika-ja ärevushäired jne.

See oli 5-6 aastat tagasi, kui õpetasin ühes Eestimaa koolis (olin Aasiast just tagasi tulnud) ja töötasin sellel ajal õpetaja abina. Meil oli klassis 8 aastane tüdruk, kelle keha katsid punnid, mis veritsesid ja tegid valu. Peale selle oli see armas tüdrukuke emotsionaalne hing, kes ei osanud oma emotsioone juhtida...ükskõik, mis emotsiooni ta tundis, kohe oli tal vaja miskit suhu panna (shokolaad, batoonid, kommid). See oli kui muster, mis lihtsalt karjus abi järele! Peale selle tundsin temas ära iseenda...selle sama Jane, kes alati tähistas erinevaid emotsioone söögiga. Väikesest alates...söögiga, mis tundus turvaline, maitsev. Koguseid valimata. Toit oli kui kuulekas sõber, kellega lihtsalt tuli oma rõõme ja kurbusi jagada. Ja nii nagu see väike tüdruk nii ka mina pettusin enda truus sõbras. Ta vedas mind lihtsalt alt. Temal väljendus see allergias, mina võtsin lihtsalt juurde, sest mingil "imekummalisel" väel see pikaaegne sõprus enam ei toiminud nii nagu varasemalt. Mille tulemusena kadus igasugune usaldus. Sõprus ühesõnaga purunes...Ma soovisin teda aidata. Kuna mõistsin, et tegemist on emotsioonide ja toidu suhtega, alustasin oma isiklikku uurimustööd, et aru saada, mida ma tegema pean? Lisaks vestlesin ka lapsevanematega, et aru saada, mis toimub kodus ja kas nemad on samuti täheldanud sarnast käitumismustrit? Selgus, et vanemad on lahutamas...mille tulemusena laps suunas oma erinevad emotsioonid söömisesse. Mida emakeeli siis kutsutake emotsionaalseks söömiseks. Selline söömine on toidu kasutamine enda enesetunde parandamiseks - söömine, et rahuldada oma emotsionaalseid vajadusi ja mitte, et täita kõhtu. See oli siis esimest korda, kui reaalselt mõistsin, miks mul on "ülesöömise" momendid. Oskamatusest oma emotsioone juhtida. Tulles tagasi lapse juurde, siis tegime plaani koos õpetaja/ lapsevanemate ja õpilasega. Erilist tähelepanu suunasime lapse tunnetele ja nende jagamisele. Paljud lapsevanemad arvavad, et kui nad varjavad asju laste eest, siis sedasi nad kaitsevad. Very wrong! Väikestel lastel on väga hea tunnetuslik pool + üsna fantaasiarikas mõttemaailm. Neil ei ole sõnu vajagi üsna tihti, et genereerida oma peakeses kokku kõik maailma mured ning seeläbi iseennast selles kõiges süüdistada. Sellepärast ongi oluline ausus ja kommunikatsioon. Rääkida asjadest nii nagu need on...ning jagades sealjuures ka tundeid. Kahjuks, ei ole veel kooli õppekavades sees, et õpetada lastele, kuidas oma emotsioone juhtida, kuidas nendega toime tulla, kuidas neid ära tunda. Ning kui kodus ka seda juhendamist ei ole, siis on laps lihtsalt lõksus...inglise keeles kutsutakse seda EQ (emotional intelligence). Ja see on sama oluline, kui IQ. Peale selle, palusime teha ka toiduallergia testi, ja tuli välja et laps ei saa süüa shokolaadi. Seega algas selle õpilase jaoks uus elu, ilma veritsevate punnideta. Loomulikult, oli algus talle raske, aga edusammud olid kiired tulema. Ja seda oli nii äge kõrvalt jälgida! Samuti rääkisime shokolaadiallergiast ka kaasõpilastele ning kõik olid mõistvad ning väga toetavad. Isegi pakkusime üheskoos välja variante, mis maitsevad sama hästi, kui shokolaad, et sedasi näidata, et me hoolime ning shokolaad ei ole ainus magustoit, mis on maitsev :) Seega lõpp hea, kõik hea :) Kõik õppisid midagi :) Eriti mina.

Emotsionaalse söömise vastand on teadlik söömine (mindful eating), mis on budistlikest traditsioonidest alguse saanud liikumine ja mille eesmärgiks on siis taastada sügavam seotus toiduga ja selle nautimisega. 


Tundub loogiline eksole ja üsna lihtne, kuid teate kui paljud inimesed tegelikult on kaotanud usaldusväärse suhte toiduga. Ja ikka on lihtsam ju usaldada kedagi muud, kui iseennast. Kedagi, kes ütleb Sulle kuidas ja mida süüa. Mina olen jõudnud selleni, et teadliku söömise üks aluseid on teadlikkus iseendast. See tähendab seda, et Sa tead, mis toiduained Sulle sobivad, mis mitte. Kuulates enda keha. Oled teadlik, mida Sa sööd, millal ja miks. Usaldad iseennast ja toitu. Olen jõudnud ka selleni, et piirates end rangelt tekitab see isusid, mis samuti viivad ühel hetkel "ahnitsemiseni" ja see ei ole tervislik. Keelamine ei too kunagi midagi head. Lisan siia veel ühe graafiku, mille on koostanud Dr. Christopher Willard, mis hoiab endas näpunäiteid kuidas teadlikult süüa ja mis vahe on teadlikul/ja mitte teadlikul toitumisel. Söömine on elu osa, energiaallikas, mis toetab meid meie teekonnal, kuid olen jõudnud selleni, et see ei tohiks olla ekstreemne ja peamine elu mõte. Teadlik söömine on minu elukvaliteeti väga palju muutnud. Olen terve oma elu olnud väga emotsionaalne inimene...kui olen kurb, nutan, kui olen õnnelik, siis soovin seda tervele maailmale jagada, kui mõtlen, siis armas peakene on kui tulikuum ahi, mis on liiga kuumaks köetud. Muretsemisest ma üldse ei räägi, selles olen ma olnud alati väga tubli ja tragi :) Ja siis need karvased hirmud... Kuid olen suure töö ära teinud, et toit ei oleks enam minu kinnisidee, vaid elu osa, mis aitab mul funktsioneerida täisväärtuslikult. Samuti olen pööranud enam tähelepanu liikumisele. Kuid taaskord oluline on tasakaal :)  Praegusel hetkel võin öelda, et tunnen end oma kehas hästi. Kuid tunnistan endale, et see on eluviis...mitte ühekordne projekt. Teadmised ilma praktikata, üsna tihti tulemusi ei too :)



Ja lisan siia ühe teadlikkuse tehnika rosinatega, mida tihti kasutatakse (eriti lastega), et arendada teadlikku söömist. NB: seda võib teha tegelikult ükskõik, mis toiduainega.



Olen lisakilod kaotanud ning tunnen end päris hästi. Söön enamasti puhast toitu, kuid vahetevahel ka shokolaadi (ma lihtsalt armastan seda) :D Ja no juustust ma samuti keelduda ei saa :D Kaalu mul siiani kodus ei ole ja nendest numbritest ei tea ma midagi. Kui tunnen, et mingid riided on juba üsna ümber ja hingamiseks ei ole ruumi, siis vaatan oma toitumise üle + suurendan oma liikumist. Peale selle, panen rõhku une kvaliteedile, mis tähendab et magamine ja puhkamine on väga olulisel kohal. Minu keha on selline, et kui olen suutnud end viia stressi seisundisse, siis võin mida iganes teha, kuid tulemusi sellel ei ole. Lisaks söön juurde erinevaid vitamiine, sest ma siiralt usun, et poes müüdavad puu-ja juurviljad, mis ei ole just otse enda kodu või naabri aiast, palju toitaineid endas ei sisalda. Ja joon palju vett. Naer tuleb peale selle vee joomisega, sest Soomes on see väga oluline! Muideks, vesi on siin väga puhas ja hea maitsega ning iga inimese käe-või seljakotis. Seega kraanivesi läheb alla hästi :D Oma pika postituse lõpuks soovin ma öelda, et igaühele oma...ükskõik, mida Te sööte, peaasi et Te tunnete end oma kehas hästi. Kui see juba segab Teie elu ja ainus mõte on, et kuidas hea välja näha? Kuidas alla võtta? Siis see ei ole enam tervislik. Nautige protsessi, kuulake oma keha, toituge ja liikuge teadlikult. Ja kiitke end pisikeste edusammude eest! :) See ei ole lihtne teekond, tean omast käest ja tulemused ei sünni üleöö, kuid see on seda väärt. Usaldage iseennast ja õppige oma keha kuulama. Hoiate päris palju raha kokku :)

Lisan siia ka ühe kollaazi, mille tegin aasta tagasi ja mis hoiab endas ka aegu, kus ma olin natukene kogukam.


Veelgi enam, jagan Teiega lugemist :) Need on head raamatud lugemiseks ja avardavad taas silmaringi ning toetavad teadlikkust iseenesest :)





Nüüd tehke endale pai :) Ja öelge endale, et olen ilus, täpselt sellisena nagu Ma olen, samal ajal liikudes parema Mina suunas :) Hinnake seda, mis Teil on :)


Varsti jälle💖

Comments