Ma elan maailma kõige õnnelikumas riigis :)




Tervitus armsad sõbrad :)


Väike vahe (tegelikult päris suur) on taaskord sisse tulnud, kuid ütlen ausalt et lihtsalt ei ole olnud motivatsiooni kirjutada. Kuna mu elu möödub viimasel ajal arvutis, siis olen soovinud vaba aega veeta sellest eemal. Üle pika aja aga tuli soov taas blogitada ja eesti keeles :) Kuna mu päevad mööduvad inglise keeles suheldes, pluss LÕPUKS alustasin taas soome keele õppimist, siis mu vaene emakeel on tagaplaanile jäänud :) Ja üsna tihti, kui Eestis käin mainitakse, et mul on juba mingisugune aktsent juurde tulnud. Proovin hoida eesti keelt siiski endaga, aga lauseehitused võivad olla juba natukene omapärased :) Küll aga proovin siiski anda endast parima, et tekst on loetav ja mõistetav :)

Muide, nüüd olen ma juba 30ne aastane! Veebruaris oli au aasta võrra rikkamaks saada. Kunagi lubasin endale, et olen kui hea punane vein, mis ajaga ainult täiuslikumaks ja paremaks muutub. No ütleme nii, et püsin rajal ja kurta nagu hetkel ei saa. Huvitav ja väljakutsuv sisseelamise aeg Helsinkis ei ole samuti õnneks murdnud, kuigi pean tõdema, et puhas meelakkumine see just ei ole olnud. Eelkõige sellepärast, et esimesed kuud ma ikka tundsin end väga üksikuna. Minu jaoks on see täiesti uus koht ja mul puuduvad igasugused kontaktid, sõpradest rääkimata. Oulus olles oli mul ikka täiesti arvestatav sotsiaalelu. Siin aga tipphetked seisnesid selles, kui mu peika peale tööd koju tuli ja mina suures rõõmus ta lihtsalt piltlikult öeldes surnuks rääkisin. Minu parimaks sõbraks olid akadeemilised raamatud/artiklid ning arvuti (siiani tegelikult on) ja jõusaal, mis asub meie kodust 400m kaugusel. Ja no, kui soovisin enam inimesi näha, siis külastasin lähedal olevat (500m kaugusel) olevat kaubakeskust :D Imeline eksole! :D Ma sisendasin endale, et see on ajutine olukord, sest lõputöö peab lihtsalt kirjutatud saama ning kõik muu jõuab minuni lihtsalt natukene hiljem. Nii on ka olnud :) Küll aga vahepeal juhtmed jooksid lühisesse, oli päevi kus ma lihtsalt ei suutnud taaskord seda arvutit avada ja oma valutavaid silmi taluda. Akadeemiline maailm on lõputu ja mida enam seda avastada, seda enam jõuan mõistmiseni, et tegelikult pole sel lõppu...nii lihtsalt on. Minu elu osa. Nendel päevadel ma ei hakanudki end üldse sundima, sest ma olen väga teadlik sellest, et kui ma ei taha, siis nii on. Sundimine muudab asja vaid hullemaks. Mulle peab minu tegevus meeldima, see peab olema minu jaoks mõtestatud. Kui ma sel pointi ei näe, siis on see kui tühja jooksmine, energia kulutamine mitte millessegi. Seega nendel hetkedel ma lihtsalt võtsin digi-detox aja. Mis tähendab, et kontakteerusin päris maailmaga. Käisin jalutamas, koristasin ja arutlesin elu mõtte üle Soomes. Või läksin vanemate juurde Eesti. Ja loomulikult mu armas aju genereeris sellel ajal üsna mitmeid mõtteid ja küsimusi. Näit. Kas Soome on ikka minu jaoks see õige koht? Ehk on Eestis parem/lihtsam? (hetke olukorda arvestades). Võib-olla peaksime võtma kodulooma...kass või koer? Või ehk on hea aeg lapse saamiseks? Kas eriala mille olen valinud on ikka minu jaoks? Kuidas elustada oma sotsiaalelu? Kuidas edasi? Need on vaid mõned näited, mis minuga kaasas käisid ja vastuseid vajasid. Ühel hetkel ei saanud ma enam aru, mis on põhjus, mis on tagajärg. Nagu te teate, siis inimesed üsna tihti kannavad endaga kaasas erinevaid mustreid (käitumismustrid). Olen aastate jooksul teadlikult väga palju oma mustreid muutnud, kuid nüüd soovis valjult häält tõsta põgenemine, kes on aastaid peidus olnud ja kellele pole ma tähelepanu pööranud. Pean tunnistama, et olen päris hea põgenemises...see tugev alateadlik tung minus on mind viinud erinevatesse riikidesse, linnadesse ja kogemustesse. Ei mingit hirmu, lihtsalt minek. Kaotada pole ju olnud midagi, võita alati rohkem. Kui ma Soome tulin (muideks see kandideerimise protsess oli mul salaja läbi viidud, ainult ema teadis sellest), siis ei olnud mul plaani jääda. Soov oli vaid õpingud lõpetada ja siis edasi vaadata, kuhu tuuled viivad. AGA nagu ikka on elu täis üllatusi :) Ja minu elutee juhatas mind mu peikaga kokku. Olen ütlemata õnnelik inimene tegelikult, sest mu peika on päris hea mees ja armastusest puudust ei tule. Peale selle tunnen tunnet, mida pole aastaid tundnud - turvatunne. See mõnus kodune tunne, et minuga on inimene, kellele saan toetuda nii heas kui halvas. Ei mingeid rumalaiad mänge. Kõik on aus ja siiras. Küll aga sain aru, et minu mõtted segavad mind nii tugevalt, et see mõjutab meie suhet. Oli aeg teha STOP ja leida lahendus. Need ei olnud enam edasiviivad mõtted ja küsimused, pigem pidurdavad. Seega otsustasin Eestis proovida holistilist regressiooniteraapiat (rohkem saab selle kohta lugeda siit), Tiina Tripti Pedak juhendamisel. Ma ei hakka siia kirjutama detailselt teraapia käiku kui ka tulemusi (kui soovite lähemalt teada, olge paid kirjutage mulle). Küll aga võin öelda, et sain nii mõnelegi oma küsimusele vastuse...põhjus ja tagajärg seos selginesid ning mingisugune sõnuseletamatu raskus minus lahtus. Ütlemata hea tunne! Peale seda visiiti kodumaal, võtsin vastu mõningad otsused. Eelkõige muutmaks põgenemise mustrit, mis mind nii tugevalt saatis ja ahistas. Südamemeditatsioon on olnud hetkel minu peamiseks tehnikaks, et taas liikuda sisemise harmoonia suunas. Selle tulemusena on kasvanud taas enesearmastus ja olen tasapisi üle saanud hirmust ebaõnnestuda. Muideks, just need karvased hirmud ongi viinud põgenemiseni...lootuses, et ehk on kuskil lihtsam ja parem. Reaalsus on, et hea on just siin ja praegu. Ehk siis Soomes. Raskused on igalpool, kuskil ei ole lihtne...aga on just nii lihtne, kui me oma armsas peas mõtleme. Peika on mind väga palju toetanud kogu selle protsessi jooksul ja õnneks on ta arusaaja tüüp ja saame asjadest rääkida nii nagu nad on. Seega on mul tõesti vedanud.

Ühesõnaga on olukord kordades parem nüüdseks. Ja tore on see, et õpin taas soome keelt. Alustasin aprilli alguses soome keele intensiivkursusega. See kursus on mingis mõttes kui elupäästja, ühest küljest saan ma taas sotsialiseeruda ja teisest küljest keele õppimine annab enam kindlust ja kuuluvuse tunde. Mulle väga meeldib :) Samuti alustasin ma joogatundide andmisega jaanuari algusest, mis samuti toetavad mu tegutsemise ja jagamise soovi :) Ja lisaks siis kirjutan oma lõputööd - bakalauruse sain märtsis esitatud, nüüd jätkan taas magistritöö kirjutamisega. Soomes teen mõlemad kraadid korraga :) See on pikem jutt, et kuidas kogu see kompott on tegelikult välja näinud ja mis päriselt on toimunud, aga kui see kõik on tehtud, siis kirjutan sellest pikemalt. Seega pean ikka ja jälle endale meelde tuletama sellist sõna nagu kannatlikkus. Reaalsus on see, et olla immigrant võõras riigis ei ole alati lust ja lillepidu :) Mõnel inimesel läheb kogu protsess lihtsamalt, teistel jälle natukene keerulisemalt. Ja sisseelamine võtab (minu kogemuste kohaselt) kuskil aasta aega. Seega on minul isiklikult veel vaja jääd murda :) Minult on tihti küsitud, kas ma olen õnnelik Soomes? Õnnelikum kui Eestis? Viimaste uuringute kohaselt, peaksin ma elama maailma kõige õnnelikumas riigis :) (Saate lugeda siit.)

Tulles minu juurde, siis olen küll õnnelik. Eelkõige on õnn eluviis ja oskus näha ka kõige keerulisemates hetkedes, siiski head. Kui kunagi arvasin, et õnn ei ole minu jaoks, siis tänasel päeval on see arusaam muutunud. Ja olen õnnelik mõlemas riigis (külastades Eestit, kui elades Soomes).

Mis mulle siis siin Soomes meeldib?

Kõige olulisem, ma olen õnnelik olles koos oma peikaga (hetkel siis Soomes) :) Ma ei ole kaugsuhte spetsialist ja tunnen (ka kogemuste põhjal), et see pole päris minu teema. Veelgi enam, ma ei soovi peremudelit, kus on külalisvanemad. Ma tean, et on inimesi kellele see sobib, kes saavad suurepäraselt hakkama. Mina kahjuks ilmselt ei kuulu sellesse gruppi. Mulle on okei, kui mu peika on vahel kuus nädala/kaks ära (tema tööst tulenevalt), kuid erinevates riikides elades oleks see minu jaoks keeruline. Oleme peikaga ka rääkinud, et omamoodi oleme me multi-kulti paar ja me peaksime kasutama ära mõlema riigi tugevaid külgi. Ja kui aus olla, siis seda me oleme ka teinud :) Mõlemas riigis on oma tugevused ja ka nõrkused, meie asi on pigem tugevustele toetuda :) 


Veel mulle meeldib Soomes rahulikkus. Inimesed ei torma ja võtavad aega elamiseks. Kõige suurem näide on vast Eesti ja Soome sõidukultuuris (kus see tormamine väga hästi peegeldub). Soomes sõidetakse rahulikult, arvestatakse kaasliiklejatega ja peamine on jõuda turvaliselt sihtkohta. Igakord kui me Eestis oleme, on tunne et oleme võidusõidu võistlustel. Ja minu ainus küsimus on, et kuhu on Teil nii kiire? Reaalsus on see, et eestlastel on väga head autod (vanasid romusid näeb teedel vähe), küll aga kallid kaasmaalased, kodumaa teed ei ole just nagu Saksamaal (ilmselgelt kõik seda teavad). Isegi parima fantaasiaga ei suuda neid üherealisi teid kahe-või neljarealisteks muuta. Seega rahu ja pigem turvalist sõitu! Oma vägevaid autosid võite testida selleks ettenähtud kohtades. Lihtsalt kummaline...ja kurb, sest nii palju hukkunuid on teedel.

Siis mulle meeldib Soomes igasuguste teenuste kättesaadavus (v.a tervishoiuteenused, need on kordades paremad Eestis ja samuti on odavamad iluteenused, v.a meestejuuksur), lihtsalt peab teadma kuhu pöörduda. Inimesed on enamasti toetavad ja sõbralikud, kui tekib väljakutseid :) Samuti on Soome riigis enam tugiteenuseid (kuigi ka siin on tegelikult ajaga muudatusi olnud), mis lähtuvad inimeste vajadustest. Inimene on oluline.

Töökultuur. Vähem ussitamist ja rohkem koostööd. Ma ei ole kunagi aru saanud (ja siiani ei saa), miks Eestis on kõik viidud isiklikule tasandile. Saan siin rääkida enda kui ka lähedaste kogmustest. Kunagi kui Eestis töötasin öeldi mulle..."Jane sära, sära...varsti kustud nagunii ära". Selline armas motiveeriv lause, mis loomulikult annab jõudu ja positiivsust :D Kuna olen Eestist juba peaagu 4 aastat eemal olnud, siis loodan et asjad on nüüdseks siiski kordades paremad. Küll aga kui oma tuttavate käest kuulen erinevaid seikasid töökohtades, võtan kahe käega peast kinni ja minu ainus küsimus on, et kuidas on see üldse võimalik? Ussitamine, valetamine, ähvardamine...hirmuvalitsemise all töötamine (piits + präänik metoodika on niivõrd tugevalt juurdunud, et sellest on keeruline siiani lahti saada). Loomulikult on inimesi, kes on rahul, rõõmsad ning motiveeritud! See on super! Ja tööandjaid, kes on empaatilised, avatud maailmavaatega, inimlikud ja mõistvad. Neid võiks lihtsalt veelgi rohkem olla :) Soomes ei ole ma sellise negatiivse suhtumisega õnneks kokku puutunud...võib olla on kadedust vähem? või empaatiat rohkem? Ei oska öelda, aga inimesed enamasti võtavad sind sellisena nagu sa oled ja eelkõige toetuvad tugevustele, mitte ei näri nõrkuste kallal. Olulisel kohal on positiivne,avatud ja toetav töökultuur.

Kõik, mis on uus ei pruugi alati hea olla. Teadlikkus. Soomes ei joosta tormi kõige peale, mis on uus ja huvitav. Mulle on see alati sümpaatne olnud. Olulisel kohal on usaldus, jätkusuutlikkus ja teaduslik tõestus, millega iganes tegemist. Inimesed tarbivad, kuid ei ole haiglaselt kinni asjades ja teenustes. Sellekoha pealt on Eesti turg ideaalne läbi viimaks inimkatsetusi erinevate toodete ja teenuste pakkumisel. Eestlasele meeldib tarbida ja osta :) Soomlane on vaoshoitud, ja ei kipu kõike hooga omaks võtma :) Aga siinkohal kehtib vast kuldne reegel- igaühele oma :)

Ja palun ärge saage minust valesti aru...Soome ei ole riik, kus kõik on ideaalne ja kasvavad pudrumäed ja voolavad piimajõed. Rohi ei ole rohelisem ja päike ei ole kollasem. Küll aga ei anna mulle palju juurde negatiivsele keskendumine, sest see lihtsalt ei vii edasi (järgi proovitud).

Ühesõnaga armsad lugejad (pole kindel, kas mul veel lugejaid on), AGA oli tore taas kirjutada ja oma mõtteid jagada :) Proovin olla aktiivsem (ehk kuus korra siia jõuda), kuid ei saa anda lubadusi, sest minu blogi on tõesti eelkõige päevik, mida mulle meeldib täita siis, kui selleks on tunne. Muide, ma pole kunagi teiste blogisid lugenud, kuid vahepeal kui siin akadeemilise maailma vahel soovisin lihtsat lugemist, avastasin ka Eesti blogimaastikku. Johhaidiii! :) Neid on ju seal päris palju :) Ja igaüks on tark isemoodi :) Kui keeruline võib olla tänapäeva inimese elu, kui igaüks kuskil õpetab, mida osta, tarbida, süüa ja kuidas reisida ning üldse elada. Social Media Influencer amet on kogunud üllatavalt palju populaarsust. Tegelikult tore, sest kirjutamine või vlogimine on üks eneseväljenduse viise ja aitab mõtteid korrastada. Küll, aga tekkis mitmeid blogisid lugedes tunne, et kui palju sellest kõigest on päris? Aga kes olen mina, et kellegi üle kohut mõista. Peaasi, et inimesed teevad seda, mis neile meeldib :)

Ja veel... soovime võtta endale suve lõpus kiisu. Kui kellelgi heal inimesel on üks armas karvakera sellel ajal üle, siis ole armas kirjuta. Omaltpoolt pakume kiisule elu maailma kõige õnnelikumas riigis ja armastavas perekonnas :)


Seega hoidke endid ja nautige kevadet :)
Mina püüan siin oma haigusepisikust lahti saada, mis minust vägivaldselt kinni hoiab :)


Päikest ja ikka häid mõtteid :) Kuna teen suurpuhastust telefonis, siis lisan siia lõppu ka mõningaid pilte. Endalgi tore meenutada :)

Jane


Eestis. Siis kui isa õpetab tütart keeglit mängima, aga Jane pole parim kuulaja.




Soomes. Käisime peikaga kalal. Kala ei saanud, aga ilusa pildi küll :D

Kevad Oulus. Jumal tänatud, et ma seal enam ei ela.




Kevad Helsingis. No kordades parem :D

Comments