Jane kus Sa oled kadunud? - Ausalt ja avameelselt :)

Tere taas armsad lugejad,




pean tunnistama, et olen Teid väga igatsenud! Ütlemata pikk vahe on tulnud sisse, mis näitab, et elu on mind endasse tõmmanud. Küll aga otsustasin täna end murda vabaks ja võtsin hetke, et reflekteerida ja endast märku anda :) Nüüd vaid mõtlen, kust küll alustada! :) Jõulu - ja uusaasta soove on vast pisut hilja kirja panna :) Sellest hoolimata loodan, et Teil oli imeilus aeg armsamatega!
Nagu arvata ka oli, siis minu viimane õppeaasta Oulus eeldas head vaimu ja füüsise koostööd. Kuna tegemist oli lisa aastaga, sest otsustasin vahetada programmi, siis motivatsiooni leidmine oli nii mõnigi kord keeruline. Olen alati öelnud, et kui pean vastu aja Oulus (Põhja-Soomes), siis saan igalpool maailmas hakkama. Tegemist on üsna omapärase kohaga, mida teadsin juba siis kui olin vahetusüliõpilane ja kui tegin teadliku soovi oma õpinguid hiljem seal jätkata. Teadsin, et mind on ootamas üsna ekstreemne asukoht, sealjuures ilmastikuolud ja lisaks teadmine, et selles kohas on väga keeruline integreeruda. Samas kogu selle miinuste pagasi külvas üle teadmine, et professionaalne areng on garanteeritud. Ja nii täpselt ka oligi! Kuid teadmine on alati üks ja selle kogemine teine.  Et oma teekonda reflekteerida ja mõnes mõttes ka seda jäädvustada, soovin mõned punktid kirja panna (mida hiljem on ehk huvitav lugeda). 

Väljakutsed:

- Oulu kui peatuskoht, mis tähendab, et inimesed, kes sinna tulevad, enamasti sinna ei jää. Selleks on mitmeid erinevaid põhjuseid (enamasti töökohtade puudus inglise keelt kõnelevatele inimestele, samuti lühiajalised tähtajalised töölepingud, kogukonda mitte kuulumise tunne jne). Mis omaltpoolt tähendas mulle endale, et olin kui läbikäigu hoov: tutvus+sõprus+lahkumine (olen sellest palju ka eelnevalt kirjutanud).

Üsna tavaline kombinatsioon, mis ühel hetkel emotsionaalselt osutus üsna keeruliseks ja otsustasin, et keskendun vaid iseendale ja oma tegemistele (ja inimestele, kes veel on alles). Isolatsiooni tulemusena ma loomulikult tundsin end üsna tihti üksikuna, kuid pikas perspektiivis ma usun, et see kõik oli millekski ka hea. Samas on see esimest korda koht, kus minu arvates puudub hing. Ise nad ütlevad, et peale NOKIA langemist on kõik allapoole liikunud ja elu muutunud. Teiseltpoolt vähese päikese olemus muudab inimesed depressiivseks. Pean siinkohal aus olema, ma pole kunagi uskunud seda teooriat, et kliima muudab inimesi nii äärmuslikult. Küll aga nende aastate jooksul kogesin ma seda üsna tugevalt. Talvel näeb õnnetuid inimhingi, ning suvel toimub totaalne muutumine. Samas ma usun, et asukohal on küll osakaal, kuid sisemist päikest kui sellist saab hoida igalpool :)

- Sa oled eestlane, aga ei räägi soome keelt! Hoia ja keela, kui palju olen ma seda imelist lauset oma teekonnal kuulnud. Paraku on tõesti nii, et minu soome keele oskused on piiratud, kuna kolme aasta jooksul oli minu fookus kogu eelnev pagas üle kanda inglise keelde. Lisaks ITE programm on ingliskeelne programm ja suurimaks kurvastuseks meie haridusevaldkonna osakond ei pakkunud soome keele kursuseid inimestele, kes on väljastpoolt Soomet. Küll aga püüdsin ma oma õpingute juures nii palju kui võimalik keelt õppida, kuid ühel hetkel avastasin, et soome keele õppimine läbi inglise keele on minu jaoks hetkel liiga suur töö ja panin keele õppimise ootele. 

- Mentori langemine/professori surm. 

Vahetusüliõpilasena tutvusin ma ühe kõige lahedama õppejõuga oma karjääri jooksul. Inimesega, kes inspireeris nii palju erinevaid üliõpilasi oma olemuse ja mõttemaailmaga. Ta oli inimene, kes suutis absoluutselt igas inimeses leida midagi erilist. Tema maailm mõjutas ka mind ja tegelikult oli tema just see inimene, kes andis mulle tõuke teha valik ja tulla õppima Oulu ja jätkata professionaalset arengut siin. Ta teadis, millega seisin silmitsi Eestis, ta oli sellel ajal üks ainsaid inimesi, kes nägi minu tugevusi, kogemusi ja kirge haridusevaldkonnas. Mulle on alati meeldinud inimesed, kes peale teoreetiliste teadmiste pagasi, suudavad tuua ka lavale oma isiksuse. Olen üsna otsekohene oma ütlemistes, aga ausõna elutuid inimesi jagamas oma teadmisi ei ole väga põnev kuulata. Kui päris aus olla, siis üsna tihti ma isegi isiklikult ei suuda omastada informatsiooni, kui minu ees on inimene, kes on igav. Nii lihtsalt on. Aga jah tegemist on vähe teisest puust inimesega! Küll aga juhtus nii, et minu teise õppeaasta alguses lahkus ta ülikoolist. Peamiseks põhjuseks läbi viidavate muutuste mitte toetamine. Kes on kursis, siis Soome haridusmaastik on silmitsi paljude erinevate muutustega ja otse loomulikult toob see kaasa erinevaid erimeelsusi, nii ka sellel juhul. Samuti samale ajale sattus ühe armastatud ja andeka professori ootamatu surm. Mäletan selgesti oma õppeaasta esimest päeva, kogemata me sattusime kokku, sest ta tuli oma asju ülikoolist ära viima. Ja minu armsad pisarad voolasid kui joogivee kraanist, mida pole kinni keeratud. Ta kallistas mind nii tugevasti ja ütles, et "anna palun andeks, et ma Sind ja kõiki teisi alt vedasin". Sellel hetkel ma ei suutnud mitte midagi vastu öelda, sest pisarad ei lubanud. Hiljem aga kirjutasin talle kirja, kus tänasin teda ja palusin kõigele vaatamata leida tee tagasi haridusse, sest selliseid inimesi on vaja! Kahjuks on aga reaalsus olnud pisut teistugune, kaks aastat hiljem ta ei ole naasnud tagasi haridusevaldkonda, ja emotsionaalselt ja vaimselt elab ta läbi keerulisi aegu (oleme ikka aeg-ajalt kohtunud). Seda kõike kõrvalt näha on olnud ütlemata valus...sest ta on võtnud seda kui lüüasaamist, sest kogu karjääri jooksul oli ta panustanud kogu viimase kui keharaku üliõpilastesse ja peale seda kukkumist, nagu ta ise on öelnud - otsib ta taas elu mõtet.

See kõik raputas ka mind ja tegelikult siiani on raputus olemas. Samas olen võtnud seda kui õppetundi, sest oma lühikese eluea ajal olen näinud üsna mitmeid kukkumisi ja ka ise mõningaid läbi elanud. Õppetunni peamine sõnum on, et kõige olulisem siin elus on siiski perekond ja kõik muu on teisejärguline. 

- Majanduslik iseseisvus? 

Minult on tihti küsitud, et Jane, kuidas sa Soomes majanduslikult hakkama saad? Tihtipeale on arvatud, et mul on üliõpilasena KELA toetused, mis paraku ei vasta tõele. Minu õpingute aeg on olnud ka "ellujäämine" majanduslikult. Teadsin, et lihtne see kõik ei saa olema, aga samas ei uskunud, et see kõik ka nii keeruline on. Paraku ei ole Eestis ega Soomes loodud õppetoetuste süsteemi õppimaks Soomes (ainult soome keele õppijatele on loodud mingisugused võimalused). Ma arvan, et ei ole olnud asutust kuhu ma ei ole kirjutanud. Positiivne uudis on, et mulle on öeldud, et õppetoetuste fondi Soomes õppimiseks luuakse, kus maal see hetkel on, kahjuks ei tea... Paraku minu õpingute ajal see ei toiminud. Ainus fond, kust sain toetust õppimaks Soomes oli Eesti Üliõpilaste Toetusfond USA-s. Muidu olen võtnud õppelaenu, loonud ise ja otsinud endale töökohti Oulus ja rasketel aegadel on olnud perekond toeks. See on olnud üsna keeruline teekond, sest tihti leidsin end staatusest, kus olin ainus üliõpilane, kelle õpinguid kodumaa mitte mingilgi määralgi ei toetanud. Alguses oli see mulle päris raske ja paljudele ka arusaamatu, et kuidas on nii, et Eestis ei ole õppetoetusi õppimaks väljaspool kodumaad ja eriti veel hariduse valdkonnas. Tegelikult on aegadega olukord siiski paranenud, kuid millegipärast on siiski Soome välja jäetud stipendiumide loetelust. Oli nagu oli, hakkama ma kuidagi sain... samas majanduslikku iseseisvust ma veel tunda saanud ei ole. Küll aga tasapisi selle poole liigun.

Nüüd aga positiivse juurde! :)

- Jane on abiellunud?! 

Nagu ikka on mu elu täis üllatusi ja see on ka üks positiivsemaid läbi aastate. Võin julgelt väita, et kaheksa peaaegu üheksa aastat oma elust olen pühendanud õpingutele ja professionaalsele arengule, mis loomulikult koosneb paljudest teguritest. Teekonnal olen ma kohanud väga erinevaid vastassoo esindajaid. Loetelu on pikk ja üsna kirju ning sisaldab endas mitmeid kultuure. Siinkohal on päris tore mainida, et mul polegi kunagi puhast tõugu eestlasest peikat olnud :) Ilmselt on elul muud plaanid minuga olnud. Ja nüüd tuleb koht, kus söön iseenda sõnu ja mõnuga! :) Ma ei ole kunagi Soome mehi väga atraktiivseks pidanud ja Oulus kohtasin ma enamasti mehi, kes absoluutselt minust aru ei saanud ja arvasid, et olen lihtsalt rahutu hing, kes ei püsi paigal. Ja enamasti minu jaoks olid nad üsna igavad tegelased...kurb öelda, aga nii oli. Ja ma ei ole kunagi soovinud lahti lasta sellest, mida olen maailmas kogenud. Nähes suurt pilti ja samas ujudes väikeses pildis. Küll aga paljud seda millegipärast on soovinud - mind kodustada. Kuna ma ei ole ennast kunagi pidanud toakassiga sarnaseks, siis paraku see ei ole töötanud ja aus on, et ega vist kunagi ka päriselt ei tööta.
Küll aga olen ma sisimas unistanud võrdsest ja vaimselt tugevast partnerist, kellele toetuda ja kes võtab mind täpselt sellisena nagu ma olen. Olles palju aastaid ringi rännanud maailmas ja enamasti üksi, siis kandsin endaga kaasas lootust, et ehk ühel päeval kõnnib mu ellu inimene, kellega saan oma maailma jagada, sest tegelikult on kahekesti lihtsam. Ja nii siis juhtuski! Leidsin enda kõrvale päris ägeda partneri, kes on täitsa soomlane (ja mina, kes ma suure suuga olen ikka rääkinud, et soomlasest meest kohe kindlasti mulle ei tule, siis võta näpust ja siin ma nüüd olen :)) Pean aga oluliseks mainida, et ma ei ole vahepeal abiellunud, küll aga olen kihlatud :) Seega on see minu jaoks üsna uudne etapp ja õpin iga päev. Küll aga on vahva see, et olen aktsepteeritud täpselt sellisena nagu ma olen, pisut omamoodi erilisena :)

- Jooga. Mul on rõõm teatada, et kui ma kunagi iseendale lubasin, et kannan jooga teadmisi endaga ja arendan neid edasi, siis täpselt nii olen ka teinud. Oulus õpetasin ma laste joogat, individuaaljoogat, partner joogat ja viisin läbi erinevaid töötubasid. Lisaks sellele olen spetsialiseerunud Mindfulness tehnikatele ja kombineerinud kõiki omavahel. Veelgi enam on see kõik mind innustanud minema veelgi sügavamale ja minu lõputöö teemad on seotud Mindfulness tehnikate kasutamisega haridusevaldkonnas. Pean ka tõdema, et need teadmised on mind vaimselt väga palju toetanud. Ja veelgi enam teeb rõõmu see, et paljud inimesed on samuti leidnud toetust erinevatest tehnikatest oma radadel. Mäletan super hästi oma esimest joogatundi Soomes (millest olen ka eelnevalt kirjutanud). Ma tundsin, et olen kivi meres ja täitsa üksi. Mida aeg edasi, seda enam inimesed end avasid ja andsid ka tagasisidet, mis on mulle isiklikult ütlemata oluline. See on ilus maailm! Ja soovitan soojalt seda avastada...

- Kogukonna toetamine. Olen alati endaga kaasas kandnud mõtet, et ükskõik kus ma olen, siis on minu ülesanne ennast jagada kohaliku kogukonnaga ja teha midagi ära. Oulus olles panin ma aluse eesti keele õpetamisele kooliealistele lastele, juhtisin "Jututuba", mis andis inimestele võimaluse kasutada eesti keelt, osalesin "Oulu Tuglase Seltsi" tegemistes, viisime läbi kursuse "Ring Ûmber Eesti" ja andsin ülikoolis loenguid Eesti kultuurist ja haridusest. Seega sai päris palju tehtud! Ma ei oleks kunagi uskunud, et minust saab Oulus Eesti patrioot, kuid mingil määral just nii juhtus. Nagu üks Tuglase Seltsi liige ütles: "Jane, Sa vist oled kõige kuulsam eestlane Oulus." Seda staatust ma kunagi ei ole otsinud ja endalegi üllatuseks ma seda endaga kandsin. See kõik oli ajakulukas ning nõudis tööd, eriti õpingute kõrvalt, kuid see kõik oli seda väärt ja rohkemgi veel! Sest inimesed, kellega kohtusin, olid lihtsalt nii südamlikud ja armsad.

- Ôpingute ilu ja valu - professionaalne ja individuaalne areng.

Tore on see, et tõesti minu ootused erialase täiendamise osas osutusid reaalseks. Olen siiani seisukohal, et olgugi erinevate väljakutsete rohkusest, siis sellist haridust ma Eestis ei oleks kunagi saanud. Selles osas ma pole kunagi oma valikutes kahelnud. Oma õpingute kõrvalt olen ma väga palju õppinud ka inimestelt, kellega on olnud au kohtuda ja koos töötada. Palju erinevaid maailmavaateid, nägemusi ja kogemusi. Lisaks sellele on olnud olla au TEIST korda osaks süsteemist, mis viib läbi muudatusi ja need ei ole alati just positiivsed. Olen püüdnud aru saada, miks ma seda taaskord pidin läbi tegema, kuid olen mõistnud, et ilmselt kõik see kokku on tõeliselt toetanud minu arusaamu muutuste läbiviimisel süsteemi tasandil, kus üsna tihti inimene kui selline on teisejärguline. Kogu see kompott ja elamuste kogemus (nii mulle meeldib seda nimetada) ongi ju tegelikult andnud tõuke toetamaks muutuste läbiviimist. Seega on see kõik millekski lõppkokkuvõttes hea olnud. Lisaks sellele olen ma muutunud inimesena (siinkohal ei pea ma silmas välimust) vaid just sisemist mina, kes on nüüdseks tasakaalukam, enesekindlam ning teadlikum. Veelgi enam on mul võime ja oskus mõelda kohalikul kui ka rahvusvahelisel tasandil, mida ma pean suureks tugevuseks. Ja mis kõige olulisem, sellel teekonnal olen olnud mina ise - ei mingeid maske, rumalaid mänge...vaid lihtsalt Jane. Olen suutnud hoida naeratust ja positiivset maailmavaadet. Ma tean, mis on reaalsus ja aktsepteerin seda sellisena nagu see on, kuid mulle meeldib siiski enam näha head, kui halba enda ümber. Ja kui miski ei meeldi, siis tuleb sisse viia muudatused.

Siinkohal on oluline ka mainida, et mu õpingud ei ole veel lõppenud, sest kirjutan hetkel lõputööd. Seega päris lõpetanuks seda eluetappi pidada veel ei saa. Veelgi enam olen valinud elukutse, kus õppimine on elukestev ja lõputu teekond :)

- Tulevik? 

See on küsimus, mida minult on palju küsitud. Aus vastus on, et ma tõesti ei tea. Kui ma oma õpinguid alustasin ja võtsin vastu otsuse Eestist lahkuda, siis samal ajal otsustasin ka mitte naasta. See kõik oli lihtsalt liialt valus sellel ajal...Samas andsin endale aru, et aeg näitab. Olin alati mõelnud, et võib olla lähen taas tagasi Aasiasse, sest seal on nii palju avastada ja tegelikult ka palju arendada. Paraku oli elul taaskord teistsugused plaanid ning oleme otsustanud elukaaslasega, et Soome on hetkel hea koht olemiseks. Reaalsus on paraku, et minu jaoks see kõik ei ole lihtne. Ükskõik, kuhu ma hetkel ka ei lähe, siis pean taas oma elu ehitama...teiseks, haridusevaldkond Soomes on hetkel läbi viimas muudatusi, millega seoses hetkeline olukord siin ei ole roosiline. Kolmandaks, pean endale tunnistama, et jään alati siinses ühiskonnas "eestlaseks Soomes". Eelmisel nädalavahetusel kolisin ma oma elukaaslase juurde linna nimega Kankanpää (Oulus mul enam õppetööd kui sellist ei ole, kõik on tehtud). See on suurem, kui minu kodukoht Rapla, kuid Soome mastaabis üsna pisikene. Nagu ikka väikestele kohtadele kombeks, siis olen ka mina juba huviorbiidis, sest nägu on ju uus :) Koht on minu jaoks veel tutvumise faasis ja sotsialiseerumise tipphetkedeks pean kassapidajatele viisakalt raha ulatades ja "kiitos" öeldes. Seega jah, kohanemine võtab hetkel veel aega :) Meil on tegelikult plaan kolida peagi Helsinki kanti, kuid ootame hetkel mõningaid vastuseid. See annaks ka mulle enim võimalusi enda jagamiseks ja oma mõtete teostamiseks kahe riigi vahel. Olen mõelnud ideaalis, et tore oleks oma kogemusi ja teadmisi jagada kodumaal ja ka samal ajal siin. Minu valdkond on üsna huvitav ja kogemustepagas päris rikkalik. Nüüd tasapisi olengi vastavalt ka tegutsenud, kuid midagi kindlat veel öelda ei oska, sest põhirõhk on lõpetada õpingud. Seega vaatame, mis elul on pakkuda :)

NB: Ma siiski soovin oma blogi hoida, küll aga ei taha ma minna detailselt eraeluliseks...Eestis on nii palju blogijaid, kes on avanud oma uksed absoluutselt kõigele. Mul on alati olnud põhimõte, et eraelu ma väga ei soovi eksponeerida, sellepärast see on olnud ka üsna vaikuses. Olen mõelnud, et pigem hoida seda joont, kus ehk saan mingitki pidi olla kasulik oma teadmiste ja kogemustega haridusevaldkonnas ja ka hinge,vaimu ja füüsise toetamises ning samas jagades Teiega oma teekonda Soomes, kuid pisut uues võtmes.



Armastusega,

Jane







Comments