Peatun - oi, kui palju mõtteid! :)



Tere armsad lugejad,


võtan taas hetke, et anda endast märku :) Seljataga on selle aasta esimene suvel toimuv lastelaager, mis läks ütlemata vahvalt korda. Küll pisikeste viperdustega, kuid see käib asjaga kaasas. Laagri muudab eriliseks eelkõige see, et sihtgrupiks olid/on pisikesed neiud. Viiel päeval külastasime erinevaid riike: Jaapan, Rootsi, Itaalia, Egiptus ja Kuuba. Kolmes esimeses on mul isiklikud kogemused ja oli ütlemata tore neid taas meelde tuletada ja jagada. Egiptus ja Kuuba on veel avastamata, küll aga protsessi käigus õppisin nii mõndagi huvitavat ka nende riikide kohta. Võib mainida, et Kuuba on alati minu jaoks olnud sihtkoht, mida ühel ilusal päeval sooviks enam tundma õppida. Muide ühe huvitava faktina võib välja ka tuua, et Kuuba investeerib kõige enam SKP-st (ehk siis 13% sisemajanduse kogutoodangust) haridusse võrreldes teiste riikidega maailmas (http://www.nnoc.info/world-bank-cuba-has-the-highest-investment-in-education-worldwide/). Seega minu jaoks müstiline riik, millest palju just siinkandis kuulda ei ole. Kui siit nüüd edasi liikuda, siis need viis päeva olid ütlemata tegusad, kus oli oma koht seiklustel, rõõmul ja õppimisel. Ja loomulikult viisin läbi ka joogatunni teemal "Reis Egiptusesse", mis preilidele väga meeldis ja mulle isiklikult palju rõõmu valmistas. Siin ka jagamiseks Teiega mõned üksikud ilusad hetked :)







Mul on siinkohal ütlemata hea meel, et saan neid hetki jagada superägeda Mairitiga, kes on sellesse maailma kui loodud. Ta on alati särav, loov ja täis krutskeid, mis on üsna erakordne :) Üheskoos toome lapsed välja nende mugavustsoonist ja toetame nende avastamise - ja õppimisprotsessi. Kuna eelmisel aastal oli au esimest korda läbi viia ühine lastelaager, siis sellel aastal on juba tunne kordades kindlam ning teame üksteise tugevusi enam. Oleme kooslus, kus on oma koht üksteise toetamisel ja täiendamisel :) Mida rohkem hing veel tahta oskab! 




Seekord mõtlesin, et lisan oma üldisele jutule ka paar enesele kohast võtet, kui sellist (mida näiteks kasutasin ka lastelaagris) :

1) Suunata leidma lahendusi. Näiteks: kui tehtud töö ei ole sobiv, küsin küsimusi a la : Mis sa arvad kuidas saaks teisiti? Milline lahendus meeldiks sulle enam? Kuidas saaks tehtud tööd muuta? (viimane on juhul, kui laps ise ei ole lõpptulemusega rahul). Ise ma üldiselt lahendusi ei anna, vaid suunan last neid leidma ise. Kui laps ei leia lahendust (mida tuleb samuti ette), siis jagan mitmeid erinevaid lahendusi, kus lapsel on võimalus leida endale sobivaim ja suunan seda vastavalt iseendale muutma. 

2) Luua olukordi, kus on vaja tulla välja oma mugavustsoonist, seeläbi enam avastama oma tugevusi. 
Näiteks: viisin nad laulma keset Raekoja Platsi. Uskuge mind, nad tõesti kartsid. Samamoodi ma ise, kuid sellest hoolimata motiveerisin neid ennast ületama. Ja no milline energia ja eneseületamine! :) 



3) Suunata analüüsima. Erinevate küsimustega. Näiteks: Miks sa nii arvad? Miks sa nii tunned? "Miks" küsimus on tegelikult üks kõige ebameeldivamaid küsimusi üldse, kuid samas ka üks põnevamaid. Sellest on võimalik arendada välja vägevaid diskussioone ja samas võimaldab avada lapse sisemaailma enam. 

3) Võtta iga last kui indiviidi, samas sobitades teda meeskonda. Luua postiivne keskkond, kus igaüks tunneb end kuuluvat ja omab osa. See on kui puzzle kokku panemine. Tuleb näha suuremat pilti, kui osakesi, mis omavahel kokku sobivad. Märgata tugevusi!

4) Milline olen mina, sellised on minu õpilased. Ülioluline! Oi, kui palju olen oma lühikese eluea jooksul näinud "õpetajaid", kes a la kui vihma sajab, hakkavad jonnima...lapsed peegeldavad meie mõtteid ja ka üsna tihti emotsioone. 

5) Toetada protsessi lõpptulemuseni. Motiveerida, märgata, suunata, avastada ning hinnata tehtut. Siinkohal on ka huumoril suur osa.  Teisiti mõtlemine on väga okei, ütleks et lausa super! Näiteks: Kass ei ole ainult "ilus". Minu kodukass oskab olla ka üsna kurva näoga ja üldse on ta meil väga mitmekülgne isiksus :)

6) Olla mina ise. Ma ei ole superinimene, ja olen nõus seda tunnistama. Teen vigu ja koguaeg ei jõua särada. Tunnistan. Sealhulgas vahel tõesti teavadki lapsed enam, kui mina. Olen valmis õppima ja avatud uuele :) 

7) Kuulata ja kaasata. Üks olulisemaid võtmesõnu ma ütleks. Lapsed soovivad jagada, nad soovivad et neid kuulda võetaks ja et nendega arvestataks. Seda tuleb neile ka reaalselt võimaldada.

8) Julgus katsetada. Luban asjadel kulgeda, teades, mida soovin edasi anda. Küll aga soovin katsetada ja proovida, et üheskoos leida parim. Loomulikult on ka ebaõnnestumisi, kuid ka nendest saab õppida ja üheskoos jõuda lahenduseni, kuidas teha järgmine kord paremini. Samas olen oma peakeses valmis mitmeks erinevaks varuvariandiks. 

9) Nautida ja võtta rõõmuga! Mida iganes ma teen, siis peab minul endal samuti fun olema. Mis mõte sellel kõigel muidu üldse on? Rõõm ja töö saavad siiski ka käsikäes käia :) Loomulikult ei ole kõik päevad vennad ja ka see on täiesti normaalne, kuid see pisikene rõõmupisik oleks siiski tore endas iga päev leida. Ja kui ei jõua, tuleb end laadida! Lõppude lõpuks oleme ju kõigest lihtsalt inimesed, samuti mina.

10) Hoolida. Ja seda südamest! Uskuge mind, laps tunnetab palju enam, kui me endale ette kujutame ning tihtipeale ei ole sõnu selleks vaja. 

11) Luua ühised väärtused, mis on mõtestatud, arusaadavad ja selged :)

Siinkohal on vast hea koht ka tähendada, et ma ei saa ega soovi päästa lapsi, soovin neile/nendega jagada rõõmsaid kui ka kurvemaid hetki ning tuua neis esile parima, samas arendades ka nõrgemaid külgi. Sealjuures tõesti hoolides :) Nii lihtne siis ongi! Samas seda kõike teha, nõuab pühendumist, tahet, lõputut enesearendamist, ausust iseenda suhtes ning energiat. Need on vaid mõned mõtted, mis välja tõin, tulenevalt minu isiksusest ja see mõtete rida ei ole lõplik ega ka ainuõige. Oluline on vastata iseenda küsimustele: Milles olen mina tugev? Mida suudan mina toetada ja märgata? Kuidas suudan seda edasi anda? Jagamise juures on ülioluline olla enda vastu aus, sest me tõesti oleme kõik erinevad, kuid me kõik oleme erilised omamoodi. Tähtis on end ka selle kõige juures hoida ja mitte end kulutada seal, kus sellele ei ole kohta ega ka vajadust. Väga lihtne on sukelduda pead pidi sellesse maailma (tegelikult ükskõik millisesse), ilma hapnikuballoonita. Üsna kiiresti võib lihtsalt pilt eest ära minna ning ega siis ei ole enam võimalik näha sukeldumise ilu ja võlu :) Been there, done that! :) Ja aus on tunnistada, et ma ilmselt olen suurim hirmude kuninganna kodumaa pinnal :) Olen seda üsna osavalt varjanud, lausa nii et see üldiselt kunagi välja ei paista :) Paraku, kes on olnud protsessi juures, teavad, et vajan väga toetust ja tõuget :)

Olen püüdnud järgida Südameloogika viit seadust, et olla teadlikum :

1) Alateadlikud tunded mõjutavad mind rohkem kui teadlikud tunded;

2) Iga meeleolu tekitab täiendava meeleolu;

3) Tundeid täiendades lähtun tasakaalustamise printsiibist;

4) Vähest jõudu saab asendada järjepidevuse ja rütmilisusega;

5) Oleviku tundeid võib korrastada minevikus. 

Näiteks: kasvab akna taga puu, mis varjab tuppa tuleva päikesevalguse, kuid mul ei ole võimalik minna olevikku, mil puu oli väike seeme, ja see seeme akna alt mullast kõrvaldada. Et akent valgusele vabaks saada, tuleb siiski tegeleda oleviku puuga, kas võtta see maha või lõigata oksi. See näide illustreerib seda, et kui soovime füüsilises maailmas teha midagi tuleviku jaoks, siis tuleb meil tegeleda olevikuga, sest ajas on võimatu tagasi liikuda :) Me võime vaadelda neid tundeid, millest kunagi said alguse meie hirmud, ehk tegeleda oma hirmude "seemnetega". Mineviku meeleolud on nõrgemad kui oleviku omad - seeme on väiksem kui suur puu, mistõttu teda on kergem kõrvaldada :)
(Samas palun ma nende seemnete kõrvaldamisel, teadlikult liikuda ikka olevikus ja mitte ära kaduda minevikku ega ka tulevikku :))

Hirmudest või muudest segavatest tunnetest ülesaamine on jõukohane igale inimesele, kes suudab eesmärgi saavutamisel olla piisavalt järjepidev. Ja siinkohal on oluline mainida, et tunnete korrastamine ei tähenda tundetuks muutumist, või suvaliste tunnete tekitamist või kõrvaldamist: see tähendab tunnete tasakaalustamist, mis toetab enam kontakti "Minaga". Sellises seisundis on mul võimalik adekvaatselt tunnetada nii iseennast kui teisi. Mängin oma karvaste hirmudega erinevaid mänge ja aktsepteerin neid just sellisel kujul nagu nad mind külastada ikka soovivad, et mitte neil lubada juhtida mind, vaid et mina juhin siiski neid :)
Samas üsna tihti kasutan ka ratsionaalset loogikat, kus on hirmude vastandiks julgus. Tõmban oma hinge põhjas asuva tagavara poole, tõmban sealt järele jäänud julguseraasukese ja kulutan selle lihtsalt ära. Paraku ei neutraliseeri see konkreetset hirmu, küll aga tekitab lühikeseks ajaks eufooriatunde, nagu oleks hirm tõesti kadunud. Paraku pikemas plaanis muudab see mind hirmude ees täiesti kaitsetuks. Seega ikka püüdlen enam ja enam mõtete ja tunnete tasakaalu poole. Vahel õnnestub paremini, mõnikord kohe üldse mitte :) 
Ma ei soovi anda Teile mingeid kindlaid võtteid, sest usun, et otsides ja katsetades leiab igaüks endale just selle, mis on temale sobivaim :) See, mis sobib mulle, ei pruugi sobida sulle :) Samas olen alati nõus jagama, kui selleks on soovi või enam huvi :) 

Liigume nüüd taas edasi ja loodan, et panin Teid pisut mõtlema. Palun õppige minu kogemustest ja tehke palju paremini! See on alati minu kõige suurem soov, sest ma tõesti alati ei saa suurepäraselt hakkama ja mingi "imeline" eeskuju ma samuti ei soovi olla. Idealistina võin ka julgelt öelda, et ideaali kui sellist ei eksisteeri :) Samas on hea teada, mis on täiuslikkus ja kuhu poole on võimalus liikuda, kuid see ei saa olla kinnisideeks. Pigem põnev ja avastusterohke protsess, kus kukkumistel on oma osa :) 

Mul on südamest hea meel, et mu suvi on juba kujunenud ja üldiselt ka täidetud jagamise tähe all. On suur rõõm töötada lastega ja samas liikuda ka täiskasvanute maailmas, kus tegemist on ju lihtsalt suureks kasvanud lastega :) Olen püüdnud liikuda väga mitmete valdkondade vahel: põllumajandusest ettevõtluseni. Saada aru, milline on see päris maailm oma ilu ja valuga. Missugused on vajadused ja mida saan mina omaltpoolt pakkuda. Nendest avastustest kirjutan Teile samuti üsna pea. Selle kõige juures olen püüdnud leida aega ka iseendale ja ka inimestele, kes hoolivad. Paraku viimane osa ei tule mul just kõige paremini alati välja, kuid ma tõesti olen lubanud iseendale, et annan endast parima selle aja jooksul, kui olen kodumaal. Natukene on juba ka õnnestunud. Palun vaid kannatust...

Kalli Emmaga!

Imelise Kristiga! On hea tõdeda, et on inimesi, kellega distantsi ja aja definitsioon ei kehti. 
Väätsal! Keskkonnasõbraliku lägalaotamise infopäeval koos Eesti Agritehnika OÜ tegusa meeskonnaga.

Viimane pilt on muidugi fantastiline ja ajaloolise väärtusega ning ei saanud seda jagamata jätta. See päev oli tõeline huumor ja seda absoluutselt igas mõttes. Alates teoreetilisest osast ja lõpetades praktilisega, kus preili Jane tutvus jägalaotamise seadmete kui masinatega :D Ei saa öelda, et tunnen tugevat kuuluvust selle valdkonnaga, küll aga oli põnev end kurssi viia uue tehnoloogiaga. Oma roosast mullist on vahel täitsa tervendav välja hüpata ja siis otse sita sisse :D Seda täiesti otseses mõttes! :D Siiamaani tuleb naer peale! No mis sa teed... elu lihtsalt selline juba on :) Nonii, ongi aeg otsad selleks korraks kokku tõmmata. Omaltpoolt soovin Teile imeilusat Jaanipäeva nädalat ning püüdke sukelduda ikka nii, et päris pildituks ei võta ja ilusad hetked siiski püsivad! :) Järgmise korrani!

Smile :) Let everyone know that today you're a lot stronger than you were yesterday :)


Armastusega,

Teie Jane :)














Comments

  1. Kallis laps! Ka saame ikka kunagi kokku! Tahan näha ja kallistada!

    ReplyDelete

Post a Comment