On aeg teha paus :)



Tere taas head lugejad,


Olen taas tegemas vahekokkuvõtet ja seda nüüd juba kodumaalt. Selleks aastaks on õppeaasta läbi ning otsustasin suve veeta Eestis. Ütlesin ära pakkumisest Oulus, mis puudutas joogaõpetaja kohta, sest mulle tundus, et pikas plaanis ei ole see mulle siiski suvel kasulik ja olen avatud koostööks sügisest :) Nii siis ongi, et oli aeg tulla tagasi Eestisse. Kus siis suvel töötan enamasti lastega ning keskendun oma lõputööle. Sealjuures püüan olla avatud kodumaal toimuva osas ning ühtlasi analüüsida, kas ehk kunagi... millele ma ilmselt saan kolme kuu jooksul ka vastuse. See etapp on ju läbi proovitud, kus suure hurraaga oli soov jagada kõike seda, mida hing on maailmas kogenud ja mõistes, et veel ei ole selleks õige aeg. See tundub ehk kõrvaltvaatajale kummaline, et milleks küll üldse omada mingeid hirme kodumaa osas? Vastus on väga lihtne: ma ei tunne hetkel end siia kuuluvat. Olen kui mitmete dimensioonide vahel, ajamasinas ja enamasti külaline. Välisvaatleja, kes teab, kus on tema kodu, kuid ei tunne kuuluvust, vaid loob kodutunde kohtades, kus on peatumas. Teades, et jään alati välisvaatleja rolli kandma, mis ühtlasi kaitseb mind ja loob turvalise/ma keskkonna. Samas teavdustades, et see on üks ütlemata keeruline teekond, sest seda teavad ka teised, et olen "külaline. " Siinkohal ma siiralt palun ka teid- lugejaid, et mitte kunagi anda hinnangut inimestele, kes on otsustanud lahkuda... senikaua, kui me ei tea nende inimeste lugusid. Olen kohanud oma ajamasinas oldud aja jooksul väga palju erinevaid inimesi, võtnud aja nende lugudele ja võin käsi südamel öelda, et need inimesed, kes on kaugel oma kodudest hoiavad endaga väga palju erinevaid tundeid kui ka kogemusi. Samuti kannavad nad alati endaga igatsust ning mitmesuguseid küsimusi, mis on seotud enamasti kuuluvusega. See on ellujäämine/olelusvõitlus ning väga mitmel erineval tasemel. See ei ole kunagi lihtne valik :) 
Kui nüüd siit edasi liikuda, siis loomulikult ootas mind taaskord ees hüvastijättude virr-varr. Avastasin, et see on muutunud isegi täiesti normaalseks. Ei saa öelda, et ma seda protsessi siiski naudin ja tegelikult isegi proovin enamasti vältida :) Kuid vahel pole see alati võimalik ja seega olen proovinud hüvastijätud muuta, kui peatuseks, millel siiski puudub kindel lõpp. Jätan nad siiski avatuks ning olen tänulik olnud võimaluse eest olla osaks ühises protsessis :) 

Oulu Vallutajatega õppeaasta lõpetamine :)
Jututoalistega hooaja lõpetamine :)
Saadan noored maailma :)
Relaxing Sunday hooaja lõpp :)
Tervitused Saksamaale :)
Armsa Svetlanaga :)
Loodetavasti kohtume Iidaga suvel juba Eestis :)
Kui siis juba värviliselt :)
Kookoskook, mis oli tõeline hitt ja võitis südameid :)
Siniga koogitamas :)
Pavile maitses samuti väga :)
Kui eelmisel aastal samal ajal olin teadmatuses, et mis saab edasi, sest pidin tegema otsuse oma õpingute osas, siis sellel aastal on tunne kordades rahulikum ning stabiilsem. Püstitatud eesmärgid on täidetud ning sain õppeaastaga üsna kenasti hakkama, kus taaskord liikusin erinevate dimensioonide vahel. Mäletan selgesti hirmu, et kas saan hakkama ning kuidas mind võetakse vastu erinevates juba funktsioneerivates seltskondades. Samas alustades täiesti uue koosseisuga. Analüüsides tagantjärgi võib öelda, et kõk läks paremini, kui olin isegi soovinud. Esmakursuslastega koos õppides sain kogeda alustaja motivatsiooni, kirge ja hirmu teadmatuse ees. Olin kõrvaltvaatajana osaks grupi protsessi kujunemisel, kus oli huvitav kogeda, kuidas minuga käitutakse ja kuidas ma ise vastavalt olukorrale suudan tegutseda, kui oman kogemusi, kuhu paljud alles astuvad. Ma avastasin endas palju uusi külgi ja ka seda, et õppida on igaltühelt, sest igaüks kannab endaga kaasas seda miskit, mis minus on ehk puudu ja omakorda täiustab. Noored inimesed, kellel on suured soovid ja üsna reaalne maailmapilt. Tugev analüüsivõime ning kriitiline meel. Vägev eksole! :) Minule kandus toetav roll, sest igas grupiprotsessis on konfliktid edasiviiv jõud ja vahel on hea, kui on neutraalne isik, kes ei kuulugi täielikult gruppi. On kui toetaja, kes suunab ja annab erinevaid lähenemisi lahendustele ja on vajadusel lihtsalt olemas. Sealt edasi liikudes õppisin koos inimestega, kellele olin eelnevalt loenguid andnud, mis oli taaskord uus kogemus. Kuidas suhtuvad nemad minusse? Kas saan osaks või olen külaline? Minu üllatuseks sain osaks. Üllatav oli see eelkõige sellepärast, et need olid juba kujunenud grupid, kes olid siiski hoidnud endas avatust ja uudishimu. Kogu protsessi käigus avastasin ühe ühise teguri kõikide gruppide juures ja selleks oli hirm muutuste osas, mis on leidnud või leiavad aset majanduslangusest tulenevalt. Näiteks: 1) meie osakonnast on paljud väga head õppejõud lahkunud või kohe lahkumas (mis tähendab ka automaatset töökoormuse suurenemist alles jäänutele), 2) programmi avatus rahvusvaheliste õpilaste osas on muutunud enam kohaliku õpilaste kasuks, 3) õppetoetuste kärpimine (lisaks siis õppemaksu tulek EU-st väljaspoolt õppida soovijatele), 4) üldine olukord haridusmaatikul (http://www.euroscientist.com/research-and-education-budgets-in-shambles-in-denmark-and-finland/
Küll aga on nii, et minu jaoks on sellel omakorda eriline tähendus, kogeda ja näha, kuidas suudetakse keerulises olukorras hoida ja toetada süsteemi, mis on globaalselt hinnatud ning paljudele olnud siiski eeskujuks. Seega elame ja näeme :) Hetkel tuleb loota vaid parimat, et siiski tullakse olukorrast parimal võimalikul viisil välja ja on taaskord au olnud olla selle osaks :) Nii heas kui halvas :) Ka looduses on nii, et pilve tagant ikka lõpuks paistab siiski päike :)





Ühesõnaga olen kolm kuud kodumaal ning võtnud ülesandeks saada mõned vastused oma küsimustele. Sealjuures eelkõige puhata natukene oma Raplamaa metsade vahel, laadida end ja siis ikka edasi! :) Puhkamisega on muidugi nii, et ei saa öelda, et ma selles just kõige osavam tegelane olen! Küll aga suudan luua hetki, mis annavad energiat ning on toetava mõjuga ehk :) Muidugi taasavastan ka kodumaa ilu ja võlu, sest seda olen ma alati väga kõrgelt hinnanud ja teen seda jätkuvalt! :) Sellega kohe pean kohaseks meelde tuletada Lydia Koidula luuletust Kodu:

Meil aia-äärna tänavas,
kui armas oli see!
Kus kasteheinas põlvini,
me lapsed jooksime.
Kus ehani ma mängisin,
küll lille, rohuga,
kust vanataat käe kõrval mind
tõi tuppa magama.
Küll üle aia tahtsin siis
ta kombel vaadata:
"Laps, oota," kostis ta, "see aeg
on kiir' küll tulema!"
Aeg tuli. Maa ja mere peal
silm mõnda seletas - 
ei pool nii armas polnud seal 
kui külatänavas!


Lõppu lisan Teile veel enda kodukootud emadepäeva video Oulu Vallutajatega :) Samas tehes endale pai, et sain antud õppeaastaga päris kenasti hakkama :) :) Küll aga tuleb vapralt edasi tegutseda!


Soovin Teile imeilusat kevadet, palju väärtuslikke hetki ja rõõmu südametesse!
Lihtsuses tõesti peitub võlu! :)

Alati Teie Jane :)
(Kindlasti annan endast suve jooksul ka märku!)


Comments