Märkamatult ongi käes kevad :)



Tervitused Teile kallid lugejad :)

Pean vabandama, et nii suur vahe on tulnud sisse minu viimasest postitusest. Aeg on uskumatult kiiresti lennanud ja nagu mulle ikka kombeks, siis olen pidevas liikumises. Küll aga peale oma sünnipäeva, märtsi alguses, väsisin väga ära ja sõitsin nädalaks ajaks Eestisse (õnneks oli meil samal ajal ka vaba nädal koolist), et ennast natukene laadida. Praktika aeg oli üsna ajamahukas ja see omakorda meeletult väsitas, kuigi pean ütlema, et see oli super tore kogemus. Minu jaoks eelkõige oli alguses keeruline võtta õpilase rolli, sest seal olemine tuletas mulle meelde minu enda õpetamist ja oma õpilasi. Küll aga paari päevaga suutsin oma rolliga kohaneda ning õpilased võtsid meid hästi vastu. Mul oli au anda ka kaks tundi, esimene oli seotud Eestiga, kus lapsed tantsisid ka Kaera-Jaani ja teisel tunnil soovisin katsetada Mindfulness'ga seotud tehnikaid ning täiendades seda joogaga. Sain täitsa hästi hakkama ja sain oma tunnid siduda juba eelnevalt õpituga. Pean mainima, et ma siiani hindan sügavalt Soome haridussüsteemis tegutsemist vastavalt lapse vajadustele ja seda tõesti igas mõttes. Kui Eestis olles kogesin, et see on veel teoorias nii, siis siin seda tõepoolest 100% ka rakendatakse. Iga laps on indiviid ja professionaalne lähenemne ning toetuspõhisus on omal kohal ja olemas, vastavalt lapse vajadustele. Õpe on mitmekülgne ja huvitav ning õpetajad teevad koostööd, kartmata et keegi ehk kasutab nende ideid või materjale. Koostöö kui selline ongi kõige alus. Kõik see, mida olen kõrgelt hinnanud. Ja see, et Soomes ei ole teste, ei vasta tõele. On ikka, küll aga ei toimu see suures hirmus läbi kukkuda, vaid toetavalt. Õpetaja on autoriteet kui ka sõber, kelle roll on luua õppimiseks sobiv keskkond, kus iga laps tunneb end turvalise ja ka erilisena. Ja loomulikult oli ka suur erinevus õpetajapraktika läbiviimisel, kuna olen ka kõik vajaminevad praktikad Eestis läbinud, siis sain ka seda poolt võrrelda. Ka see oli toetav, koostööpõhine ja professionaalne. Ütleks isegi, et muljetavaldav. Lisan siia juurde ka uurimuspõhine, sest oluline oli kogu oma töö ja vaatlused teaduspõhiseks viia ja proovida leida vastavaid teooriaid ning allikaid, mis kogu protsessi toetavad. Ja mis kõige olulisem, õpitav on tõesti seotud igapäeva elu toimingutega ning selle kõige juures toetatakse ka lapse emotsionaalset arengut. Ühesõnaga oli tore kogemus, mis mitte sugugi mööda külge maha ei jooksnud :)



Eestis olles ma aga tõesti lihtsalt puhkasin ja esimesed päevad magasin ning putitasin end erinevate vitamiini smoothidega, sest tundsin et olen tõesti üsna tühi. Nii vahva oli katsetada ja tulemus oli tõesti rohkem energiat ning erksam olek. Vahel lihtsalt on vaja korraks aeg maha võtta :)

Nautisin tõesti igat hetke oma metsade vahel, isegi porilompides jalutamist. 
Nii vähe on õnneks vaja :)


Õnneks viimastel päevadel sain ka kohtuda armsate inimestega. See ei ole kunagi lihtne, sest kui minul on vaheaeg, siis teised siiski töötavad ja elavad oma igapäevast elu. Ühendada neid on vahel üsna keeruline, küll aga siis alati lohutan end mõttega, et suvel olen kauem Eestis ja siis on aega kohtuda ja jutustada :) Siiski on alati nii südant soojendav, et olgugi vahemaa pikk, siis tegelikult kohtudes on alati tunne, et ma ei olegi ära olnud :) See on hästi armas :)

Imearmsa Emmaga :)
Tuulega Eesti poole liikumas :)
Oulusse tagasi tulles oli mind ootamas juba erinevate tööde tähtajad, mis oli vaja kiiresti ära teha. Uskuge või mitte, siis sain oma käsitöö asjadega lõppude lõpuks siiski hakkama! Ületasin end ilmselt mitme kordselt ja siinkohal pean tänama imelist ja andekat Dianat, kes oli nõus mind kogu protsessi juures toetama :) Sain valmis nii oma pluusi kui ka kaltsukast leitud riietest kokku pandud uue riideeseme. Kui õppimine on motiveeriv ja toetav, siis on kõik võimalik. Mina olen selleks ehe näide :) 






Tagasi tulles püstitasin endale ka uue eesmärgi - ületada veel üks oma hirmudest, milleks on jooksmine. Kuna loodus on mind õnnistanud suhteliselt suure rinnapartiiga, siis ei ole see tegevus kunagi olnud minu lemmikute valdkonnast. Kehalise kasvatuse tundidest mäletan hästi, et kui mina jooksin, siis poisid olid raja ääres jõllitamas, sest sellel ajal ju sportlikke rinnahoidjaid veel ei olnud, mis kehakumerusi hoiaksid :D Ühesõnaga, pole see kunagi mulle meeldinud ja olen seda nii kuidas võimalik vältinud. Isegi kui nägin, et buss sõidab eest ära, siis printsess Jane ei jooksnud, et bussile jõuda, pigem otsustas sellest maha jääda ja järgmist oodata :D Pean tunnistama, et algus ei olnud sugugi kerge, sest see oli tõesti minu jaoks midagi uut, kuid ma ütlesin endale, et kui teised jaksavad seda teha, siis saan ka mina hakkama :) Ja vahel ma peatun, et jäädvustada ilusaid hetki ning loomulikult olen mitmeid kordi ka ära eksinud :):) Ma olen veel jooksmises nii öelda algaja, kuid pean nentima, et ütlemata hea tunne on ületada taas oma suurimaid hirme ja olla üle sellest, et ehk ma ei jõua või ei jaksa :) Jõuan küll! Ja kui ei jõua, siis kõndimine on ju täiesti lubatud :) Lõppude lõpuks teen ma ju seda ainult iseenda heaolu nimel :)




Sportlikud tegevused on toetanud minu vaimset heaolu, sest tegelikult on palju teha ja rutiin ning stress on kerged tulema ja kui soovin jagada ennast teistele, siis pean eelkõige ise olema tugev ja terve :) Samuti olen jätkanud oma jõusaali toiminguid ning nüüdseks on mul juba toetav kamp ümber, kellega on päris tore üheskoos toimetada. Loomulikult olen ma hetkel ainus tüdruk seltskonnas, kuid mind see ei morjenda ja naudin igat hetke :) Küll aga lisan siia ka ühe n.ö naljakama seiga, mis juhtus täna. Läksin siis mina jõusaali (täna ma ei saanud liituda oma motivaatoritega ja otsustasin teisel ajal minna), tegutsen seal oma harjutustega kui ühel hetkel avastan, et olen jäänud ühe noormehe vaatevälja. Ja siinkohal paraku on fookuses minu ülemine kehaosa. Algusest arvasin, et kujutan endale ette, kuid pikema vaatluse tulemusel sain aru, et noooo ei :D Kutt lihtsalt jõllitas nii kuidas sai ning iga oma harjutuse ajal ikka pilk minu rinnapartiile ja vahepeal oli mul tunne, et lähen ja küsin, kas tahad katsuda ka :D Algusest tundsin end jube ebamugavalt ja solvatuna, kuid siis mõtlesin, et rind ette ja pepu taha ning las siis jõllab, kui nii väga tahab. Pigem ikka tema probleem, kui minu, aga jube nahaal ikka küll. Kui sellised juhtumid vahele jätta, siis on siiski rõõm olnud oma sportlikke tegevusi teha ja ma tõesti naudin ning see on mulle palju energiat andnud :))  
           Kui nüüd edasi liikuda, siis olen muidugi ikka kohtunud oma Oulu Vallutajatega ja ka Tuglase Jututoalistega. Pidasime üheskoos ka munadepühi ja koksisime mune :) Visake pilk palun peale ka meie blogile : http://ouluvallutajad.blogspot.fi/ :) 


Kevad on Oulus :)
Rõõmsad jututoalised :)

Ja peale selle oli mul suur au esimest korda esineda koos oma paarilisega, kellega töötame välja Mindfulness programme. Andsime loengu teemal "Koolivägivald". Oluline oli teada saada, kuidas me teineteist täiendame ning milline on meie üldine harmoonia. Saime päris hästi hakkama ning kokkuvõttena võib öelda, et sobime! :)

Mina ja Pavi :)

AIESEC'i praktikantidega :)
Nagu näha võib, siis olen olnud tegus ja ikka pidevas liikumises. Sealjuures endale pidevalt meelde tuletades, et kõige olulisemal kohal on minu õpingud ja mina ise ning siis kõik järgnev. Hetkel olen suutnud hoida kõike kontrolli all ja kooliasjadega vapralt hakkama saada. Kuigi viimased nädalad tunnen end kui hamster jooksurattas, sest loomulikult on kõikide tööde lõpptähtajad ühel ja samal ajal :) Samas olen ma alati nautinud seda tunnet, et asjadel on ühel hetkel konkreetne lõpp :) Ning sellel laupäeval olen ma kutsutud ka Hukka Spordikeskusesse (http://www.hukka.net/), mis on Skandinaavia suurim, andma demo joogatunni. Kes mind vähegi teavad, siis ükskõik mida ma ka teen, siis ma hirmsasti pabistan juba eos ning ka siinkohal. Sisimas ma aga loodan, et kõik läheb hästi, kasvõi isikliku arengu seisukohalt, sest tunni lõpus kõik osalejad annavad kirjaliku tagasiside, hinnates minu tundi ja mind õpetajana. Uuuh, ma väga loodan, et saan hakkama! Samuti otsustas mu armas toakaaslane korraldada kevadpeo meie juures, sama päeva õhtul. Võib olla väike vaheldus ei tee paha, sest isegi hamstrid vahel puhkavad :))

Mina ja Gregor - kaks mesilast :))
Nagu olen ka eelnevalt maininud, siis olen õppinud üha enam ja enam nautima hetki, sest elu on tõesti täis üllatusi. Paraku aga peab ise olema aktiivne, sest mitte midagi ei kuku niisama sülle. Vähemalt mitte minu elus...on see siis hea või mitte, kuid nii lihtsalt minuga on :)


Selg sirgu ja pepu taha ning ikka vapralt edasi :)


Kallistades ja palju rõõmsaid mõtteid soovides :)


Ikka Teie Jane :)



Comments