27 + 1 = 28 :)


Vahepeal on au taas numbri jagu vanemaks saada :) Palju õnne mulle! :) Mu sünnipäeva päev oli seekord taaskord väga "eriline". Kuna otsustasin, et see on number, mida ma suurelt tähistada ei soovi, vaid pigem omakeskis, siis ma sellele palju rõhku ei pannud. Küll aga soovis mu korterikaaslane ja tema sõber seda päeva tähistada ja mõtlesin, et mis siis ikka :) Polegi ammu väljas käinud ja end üles löönud ja olin nõus :) Aga ma ei osanud ette näha, et sünnipäevalapsest transformeerub õhtu jooksul lapsehoidja :D Otsustasime siis kohalikku öölokaali külastada, kuhu jõudes mu kaaslased olid juba üsna võlujoogi mõju all ja mina niisama oma vahetus rõõmsas olekus ( pean mainima, et ma väga ei panustanud alkoholile sellel õhtul). Kõik oli täitsa okei, inimesed klubis nagu ikka - enamasti värsket liha otsimas :D Ma alati klubis ollen tunnen end kui turul olevat, sest kauplejaid ja ostjaid on üsna palju ja igaüks on tulnud ostlema või kaupa pakkuma üsna kindla eesmärgiga. Minu õnneks olid mul kaks noormeest kaasas, kes "ostjad" eemale peletasid ja selletõttu mulle riknenud liha sildi külge kleepisid  :D Kuid nagu ikka on inimesi, kes otsivad ka "aegunud või parem enne" kaupu, seega ikka prooviti ka minuga, kuid ei läinud läbi :)) Küll aga minu kaks noormeest olid üliagarad "ostlejad" kohalikus lokaalis ja tekitasid sellega palju erinevaid konflikte, sest paraku olid nende valitul kaupadel juba ostjad olemas :D Ja mina siis olin see, kes proovis neid möödarääkimisi lahendada ja rahumeelset õhkkonda luua :)) Sain üsna hästi hakkama, kui ühel hetkel tundsin, et aeg on koju minna, sest pidin järgmisel päeval Oulu Vallutajatega kohtuma. Kujutage nüüd ette, ajasin kahte täismeest kohalikus öölokaalis kaks tundi taga ( sest meil oli kokkulepe, et lahkume kõik koos). Ja ühte tirisin lausa juustest ukse poole, sest no ajurakud enam ise ei suutnud tal korralikult funktsioneerida. Ise naeratades ja endamisi mõeldes, et ilmselt paljud ostlejad olid õnnelikud, et jumal tänatud, et selle liha letti jätsime (siinkohal pean ennast silmas) :D Taksos olles otsustas üks neist oma päevase toidumenüüga meid kurssi viia ja teine ütles, et "Jane, sa oled nii palju alla võtnud, aga ikka PAKS" :D Halleluuja eksole! :D Millised suurepärased kingitused :D Kõigest hoolimata taltsutasin nad mõlemad koju ja sain magama alles kella viie paiku. Mõlemad elus ja terved ning korterikaaslasele, kes mind paksuks tembeldas tegin hommikul korraliku peapesu :D Rahu on saavutatud nüüdseks...ja vabandused vastu võetud :) Kui nüüd see vahejuhtum kõrvale jätta, siis, kuidas ma end nüüd tunnen olles taas aasta vanem? Võtsin korraks aja, et natukene tagasi vaadata ja kõrvalt jälgida enda arengut kui ka "vananemise protsessi". Tuleb mainida, et kõikidele raskustele vaatamata tunnen end päris hästi ja et olen õigel teel. Minu jaoks tegelikult pole kunagi numbril kui sellisel suurt tähtsust olnud, pigem sellel mis toimub minu sees antud ajahetkel. Hetkel ma tunnen, et olen õigel teel, isiksusena mitmeid kordi tugevam ja arenenum ning olen suutnud kõigele vaatamata säilitada enda olemuse, mis nüüdseks ehk pisut targem ja stabiilsem. Samuti olen suutnud olla kasulik ja end rakendada antud ühiskonnas, kus hetkel paiknen, mis on minu jaoks väga tähtis. Seega tuleb vaid edasi liikuda ja nautida erinevaid hetki, mille osaliseks on mul võimalus olla :) Siinjuures soovin ka tänada kõiki õnnitlejaid, kes mind sellel päeval meeles pidasid. Hoian seda õnne ja häid soove endaga ja jagan seda kõike ka Teiega :) Loodan vaid, et suudan üsna pea peatada oma juuste langevuse, sest see on küll hetkel märk, mis peaks seotud olema tugevasti vananemisega, küll aga on mu number selleks veel üsna väike :D Kuid erinevad tehnikad on juba kasutusele võetud ja südamest loodan, et need aitavad :)

Printsessid on alati noored :)))
Kui nüüd edasi liikuda, siis hommikul ei saa öelda, et ma kõige säravama end just tundsin, kuid sellest hoolimata pidin oma kohust täitma ja lastega kohtuma :) Seekord käisime Põhjapõdrakarnevalil üheskoos ja peale seda tähistasime minu sünnipäeva ja kirjutasime jutukesi :) Kuna lastel polnud mitte kellelgi kindaid kaasas, siis me seal väga kaua peatuda ei saanud, küll aga saame öelda, et käisime ja nägime põdrad ära :) Mis on juba iseenesestki vahva :)


Peale lastega kohtumist viis mu armas sõber Rain mind lõunale India restorani, kus maitsesime erinevaid India toite. Nii tore oli ja aitäh, et leidsid minu jaoks aega :) Peale meie kohtumist vajusin oma voodisse nagu karu talveunne, sest see nädal on olnud minu jaoks ääretult kiire ja üsna emotsionaalne. 
Alustades sellest, et LÕPPUDE LÕPUKS, peale pikki vabatahtlikke tunde käsitöö õpetajatega, sain ma valmis oma pluusi. Siiani tundub üsna uskumatu! :D Te ei kujuta ette ka, kuidas õpetajad on mulle kogu protsessi ajal kaasa elanud :D Kui lõpuks sain õmblusmasinaga sõbraks, siis ma ei julgenud hingatagi :D Kuid see siiras uhkus nende silmis oli seda kõike väärt :D Nüüd pean ma õmblema midagi iseendale ja alustan järgmisest nädalast...ise aga südamest loodan, et ehk kõige hullem on möödas :) Edu mulle! :)



Teiseks oli mul au anda oma esimene "Mindfulness" töötuba doktorantidele, mis oli mulle isiklikult väga olulise tähtsusega. Sellest sõltus, kas saan viia ka läbi järgnevaid töötubasid, sest minu õpilaste seas olid ka otsuste tegijad :) Küll aga sain väga positiivse tagasiside osaliseks ja eks nüüd näis, kuidas edasi :) Igatahes asjad nüüd reaalselt liiguvad, mis on imetore ja kõige tähtsam :)



Lisan Teile ka ühe kasuliku video "One-Moment Meditation", mille Martin Boroson on teinud ja kus õpetab võtma 1min hetki iseendale, millal iganes peate seda vajalikuks.  




Veel on väga huvitav mediteerimise äpp olemas, mille nimeks on Headspace (https://www.headspace.com/headspace-meditation-app). Soovitan soojalt proovida ja avastada :)

Vahepeal andsin veel teisegi loengu ülikoolis "Estonian Culture and Education", millest Teile eelnevalt ka kirjutasin. Ka see läks väga hästi ja kuulajad olid aktiivsed küsimustega kui ka üldises arutelus. Nagu ikka, siis oleme tuntud paljustki odava alkoholi tõttu, kuid olen proovinud näidata ka teist külge :) Ja üha enam on minu juurde tulnud inimesi, kes on huvitatud Eestis õppimisest või siis praktika sooritamisest sealsetes koolides. Selle üle on vaid siiras hea meel ja mis tähendab tegelikult, et huvi inimestel on ja loodan, et kodumaa võtab nad soojalt vastu :) Mina olen siitpoolt palju selleks teinud kui ka andnud :)

Kõigele lisaks sain ka uudise, et kahjuks ma ei ostunud valituks Tansaania projekti. Sellest ei ole isiklikult hullu midagi ja nagu ma ka eelnevas postituses mainisin on mul siiras hea meel, et nii kaugelegi jõudsin ja et sellised projektid Eestis eksisteerivad, sest see annab erinevatele inimestele võimaluse olla kasulik ka väljaspool kodumaad. See on ütlemata tänuväärne. Eks mind on lihtsalt ees ootamas teised väljakutsed :) Siiski soovin palju edu väljavalitule ja kindlasti hoian ta tegemistel silma peal, kui ta on oma blogi avanud (jagan seda ka kindlasti Teiega, kui see olemas) :) 

Ühesõnaga on olnud kiire ja emotsionaalne nädal seljataga ja uus kohe algamas, kus siis veedan kaks nädalat Oulu Rahvusvahelises Koolis. Lisaks tähistame kodumaa sünnipäeva, nii mu jututoalistega kui ka eestlastega, kes siinkandis elamas ja siis võtan mõneks ajaks natukene aja maha ja tulen kodumaale :) 

Olge ikka armsad ja hoidke endid :)





Teie Jane :)


Comments