Mis järgmiseks?


Tere head lugejad,


Minu tänane öö oli kui õudusfilmis...Minu kallis korterikaaslane tuli tagasi, mille üle mul sisimas oli tegelikult ütlemata hea meel. Kuna nüüd ei ole ma enam üksi...Küll aga otsustas ta mulle teha etteruttavalt "sõbrapäeva kingituse" mis polnud just kõige meeldivam. Nad otsustasid sõbraga välja minna, selleks aga tuli muidugi eelnevalt võlujooki tarbida, et julgus suurem ja välimus parem. Mina aga sellel ajal otsustasin minna oma kepikõndi tegema, sest mis ma ikka lällavate kuttidega, kes ühel hetkel enam aru ei saa, mida nad räägivad, aega veedan. Teiseks oli mul täna hommikul ees ootamas kaks olulist kohtumist, üks kus esitlesime meie eesti keele kursust Oulu-Opistos ning teine minu Oulu Vallutajatega. Seega otsustasin reede õhtu veeta üsna rahulikult ja lihtsalt puhates. Teadsin, et kui mu korterikaaslane öösel koju peaks vaaruma, siis ilmselt mu uni on häiritud, küll aga ei osanud ma oodata järgmist... No nii oligi, kui ta ühel hetkel koju koperdas, siis muidugi ärkasin selle peale üles, et ta ei jõudnud oma keha vedada ja seinad/uksed olid tema kaaslasteks. Ok...lasin asjadel minna ja ühel hetkel sain siiski taas uinuda. Järgmisel hetkel ärkasin aga üles jubeda kärsahaisu ja meeletu sireeni peale...ma hüppasin nii kiiresti voodist välja, et ei saanud isegi aru mis kell on...vaatamata millelegi muule. Tegin oma toaukse lahti, kui mulle pahvatas vastu meeletu suitsupilv...mind ausalt valdas paanika. Läksin siis kööki, ise köhides ja hinge kinni hoides, kui nägin, et pliidil midagi põleb... püüdsin siis selle kuramuse poti sealt leekide seest välja vedada ja tule kustutada. Sain hakkama, järgmiseks läksin vaatama, mida mu korterikaaslane teeb ja see muidugi magas magusat und. Mina nii paanikas kui olla saab, karjun, tirin teda juustest ja ei midagi... avasin siis kõik aknad ja uksed, ning proovisin seda sireeni vaigistada, millega ma algselt hakkama ei saanud. Helistasin siis oma nutusel häälel sõbrale, kes mind maha rahustas ja rahulikult õpetas, kuidas ja mismoodi edasi käituda ning kuidas lõpuks see sireen vaikima saada. Ta tegelikult päästis sellel hetkel mu vaimse olemuse...ilmselt ka füüsilise. Lõpuks oli siis ka minu õnnetu "uinuv kaunitar" jalad alla saanud ja küsis, mis juhtus ja et tema pole midagi teinud...mille peale mu ainsad sõnad, mis suutsin lausuda oli "et sa oled loll". Ma olin tegelikult nii vihane, et oleksin teda sealsamas millegagi visanud, kuid teades et ta nagunii midagi aru ei saa, käskisin tal vaid oma tuppa minna ja end soojas hoida ning hingata rõdul värkset õhku, sest terve korter oli paksult suitsu täis. Ise ma olin ilmselt seda juba nii palju sisse hinganud, et silme ees oli udune ja hingata oli raske...küll aga pidin hommikul vara ärkama ja otsustasin siiski mõni tund hiljem taas magama minna. Siiamaani on korteris see ebameeldiv lõhn, ja mu riided oleksid kui kuskil suitsusaunas käinud. Korterikaaslane küll vabandas, kuid hetkel ma ei ole suuteline temaga rääkima...loomulikult on mul ju hea meel, et me kõik terved ja suuri kahjustusi ei olnud, kuid selle rumaluse tõttu olin ma täna kui suitsuräim oma kohtumistel ja lisaks pidin ära jätma meie juures toimuva õhtusöögi, mille soovisin sõpradele korraldada. Ja ma tõesti ei tea kui kaua pean elama suitsusaunas, mida me enam ammu ei küta... las ta natukene praeb ja loodan, et õpib oma lollusest ja kasvab lõpuks ometi suureks. Aga palun ärge keegi mulle mitte kunagi sellelaadset kingitust enam tehke...ühest korrast oli piisav. Tunnen end kui supernaine, kes päästis korteri ja lisaks veel täismehe, kes maast ega ilmast midagi aru ei saanud...peaks ju hea tunne olema, kuid hetkel peavalu ei luba seda õnnetunnet nautida. Tagantjärgi paneb mind muretsema see tõsiasi, et mitte ükski meie naaber ei tulnud uurima, kas meiega on ikka kõik korras...ja see on võimatu, et nad ei kuulnud alarmi, sest see huilgas üle maja. Oleme ühiskonnas, kus igaüks keskendub eelkõige iseendale ja kahjuks see, mis natukene kaugemal toimub ei tekita enam huvi... Kurb või mis? Samas minu jaoks ka üllatav... Ilmselt pean ma kõik selle ikka enda nahal läbi kogema, et ise siiski teistmoodi käituda ja olla. 
Küll aga sain olenemata suitsuräime staatusest siiski hakkama eesti keele kursuse esitlemisega koos Erjaga (kaaskolleegiga). Täna oli lahtiste uste päev Oulun - Opistus, kus kõik kursused olid esitletud (erinevatest keeltest kuni käsitööni). Suureks üllatuseks oli väga palju külalisi ja ka meie kursuse vastu tunti siirast huvi. Selleks olin juba eelnevalt Eestist kaasa toonud erinevaid infovoldikuid, kui ka Eesti mängu ning Erja pani kokku ka viktoriini, kus üks õnnelik saab meie kursusest osa võtta tasuta :) Ning loomulikult tunti suurt huvi ka reisi kohta, mida kursuse lõpuks välja reklaamisime. Eks siis õige pea näis, kui palju osalejaid tulemas on :)


Lisaks palusime kõigil huvilistel märkida kaardile kohad, mida nad Eestis külastanud. 

Peale üritust jooksin kohe kohtuma Oulu Vallutajatega, kus seekord olid peaaegu, et kõik kohal :) Nii tore! Ilmselt on haigusepisik nüüd taandumas ja saame täies koosseisus jätkata. Ma viimasel ajal natukene kiusan neid rohkem lugemise ja kirjutamisega, sest see neile väga ei meeldi. Proovin salanippide ja erinevate meetoditega neid siiski motiveerida, sest läbi selle areneb just kõige enam sõnavara ja õigekiri. Loodan sisimas, et nad mulle siiski andestavad :) 


Ühesõnaga sain kõigega siiski hakkama, vaatamata suitsusest olekust ja ehk veel supernaise tunne tuleb. Üldiselt on see nädal läinud üsna kiirelt, sest olen tutvunud uute kursustega, mis tunduvad põnevad, kuid ka mahukad. Käsitöös ma kukkusin jälle õmblusmasina testis läbi :D Nüüd mu paariline lubas mind järgmisel nädalal aidata oma valvsa pilgu ja kuldsete kätega. No loodame parimat! :) Hetkel olen riidest lõikeid välja lõiganud ja ootan seda saatuslikku hetke, kui õmblusmasin otsustab minuga saada sõbraks :)) 
Samas vabal ajal olen end rohkem harinud "Mindfulness" teemadel ja teadmisi praktikas rakendanud. Hetkel ma pole veel vastust töötubade osas saanud, kuid loodetavasti ka see leiab lahenduse peatselt. Soovin Teiega ka jagada ka ühte parimat loengut, mis ma sellel teemal olen leidnud ja kuulanud - Joseph Goldstein "Mindfulness: what it is and is not." See on ääretult põnev ja imeline maailm ja ma lausa naudin seal seiklemist :)




Ja teine imeline video on "Healthy Habits of Mind", kus lasteaia lastele tutvustatakse Mindfulness programmi Oxfordi algkoolis:  https://vimeo.com/70357535

Oo, peaaegu oleksin unustanud! Sain ka sellel nädalal uue kogemuse osaliseks ja jagan seda kui õpetust Teile. Sellel ajal kui minuga veetis aega haigusepisik, siis juhtus nii, et ühel hommikul ma kogemata ei kuulnud äratust ja selle tõttu jäi mul arsti juures kokkulepitud kohtumine ära. Sellel nädalal ootas mind postkastis üllatus :) Ja selleks oli rahatahv suuruses 35 eurot, arsti juurde mitte ilmumise pärast. Ütlen ausalt, et see oli üsna ebameeldiv üllatus, sest ma absoluutselt polnud sellest eelnevalt teadlik ja see number ei ole just väike :( Küll aga on see distsiplineeriv ja ma mitte kunagi enam ei jäta arstile minemata! Seejuures ma aga mõtlesin, et tegelikult oleks tore, kui nad välismaalaseid eelnevalt teavitaksid või siis esimesel korral piirduksid vaid hoiatusega, kuid ilmselt seda on palju palutud... Positiivne on aga see, et nüüdseks olen ma sellest viirusest prii ja inimese tunne on tagasi :) Küll aga saate õppida minu vigadest ja ise olla nendes asjades targemad! :)

Nii siis seekord ongi minuga, rõõm on olla elus ja terve ning siiski naeratada :)

Jagan Teiega ka selle nädala (ehk siis homse "Relaxing Sunday") mõttetera, mis selleks tunniks valisin:


"Be Yourself. Life is precious as it is. All the elements for your happiness are already here. There is no need to run, strive, search, or struggle. Just Be." - Thich Nhat Hanh

Kõige kõige ilusamat soovides,

Ikka Teie Jane :)

Comments