Inimesed on täis üllatusi :)

Tervitused Teile talvisest Põhja-Soomest :)





Meid on tabanud külmalaine, kus külaliseks on -25 kraadi ja sellega seoses otsustas mind eraldi külastada taas mingi haigusepisik. Ei tea mis suur armastus neil viimasel ajal minu vastu on. Kaks viimast päeva olen oma viimaste jõuvarude pealt tegutsenud, sest alustasin taas uuest aastast eesti keele õpinguid lastele ning täna oli ka esimene "Relaxing Sunday." Tänane hommik oli minu jaoks läbi aegade üks ebaõnnestumaid. Ärkasin üles meeletu kurguvalu ja palavikuga, aga kuna mu tundi oli registreerunud 30nd inimest, siis mu vastutustunne ei lubanud tundi ära jätta. Sõin valuvaigisteid ja jõin Coldrex tee ja lootsin südamest, et mul on jõudu anda endast parim. Avades ülikooli peaust (mis on pühapäeviti suletud, kuid mul on võti), avastasin et mu võti ei tööta. (Selgus, et võtmetel on tähtaeg ja minul oli see ületatud.) Peale selle otsustas see kukkuda auku, mis oli ukse ees :D No enam hullemaks minna ei saanud, aga näe sai! Võtsin telefoni, et helistada kellelegi, kes parasjagu ehk õppimas ülikoolis sees, kui mu telefoni aku otsustas otsad anda. No nii lootusetu tunne oli! :D 30min väljas külmetamist ja mitte kui kedagi ei tulnud, et ülikooli minna. Selle ajaga olid juba ka esimesed õpilased tulnud ja palusin neil pisut oodata, et ehk ikka keegi tuleb... Õnneks tuligi ja saime sooja. Seadsin siis kiiruga üles oma kõlarid ja püüdsin ruumi pisut hubasemaks muuta, kui avastasin, et mu kõlarid ei tööta :D Ilmselt said õues oldud ajal nii palju külma, et otsustasid mitte koostööd teha. No olgu, püüdsin oma sisemist segadust varjata laia naeratusega ja mõtlesin endamisi, et täna siis niimodi :) Tuleb lihtsalt rahulikuks jääda ja tund läbi viia nii hästi kui võimalik, et inimesed lahkuksid siiski sisemise rahuloluga. Õnneks selle osaga sain endalegi üllatuseks hakkama. Olin nii rõõmus, et ikkagi säästuakud minus endas pidasid vastu :) Siiski äpardused ei lõppenud...koduteel otsustas mu armas ratas katki minna ja jumalale tänu, et ma peadpidi lumes ei lõpetanud :D Lükkasin siis -25 kraadises oma ratast ja tassisin kui külmunud eskimo oma kodinaid. Koju jõudes lihtsalt hingasin sügavalt sisse ja välja ning otsustasin, et tänase päeva veedan kodus voodis. Ilmselgelt polnud mul lubatud välja minna, seda kinnitasid kõik märgid :D Ja nüüd siis putitan end ja otsustasin Teile kirjutada, et sedasi oma aega siin pisutki rõõmsamaks muuta :)) Loodetavasti järgmised päevad on minuga pisut sõbralikumad :)
          Muidu on mu nädal möödunud üsna töiselt, sest nii kui tagasi jõudsin ootas mind ees tähtaeg. Tuli esitleda oma perekonda, kus pidid olema esitletud kõik erinevad käsitöö tehnikad, mida kursuse käigus õppinud olime. Pean nentima, et protsessi käigus avastasin, et see pole just minu kõige tugevam külg ja ei saa öelda, et ma seda kõike nautinud oleksin. No käsitöö lihtsalt pole minu jaoks :) Küll aga hindan siiralt inimesi, kes seda naudivad ja kelle kuldsete käte abil palju ilusaid ja praktilisi asju valmib. Mina siis otsustasin meisterdada kollide perekonna (eelkõige sellepärast, et kui midagi sassi läheb, siis see on vabandatav, sest nad on ju kollid :D). Kaastudengid tegid muinasjutu tegelasi ja kõike, mis oli enam kui ilus :) Mina siis oma kollidega platsis :D Aga mu mõte oli siiski ilus, mille üle olin vast kõige uhkem, sest esindasin oma perekonnaga mõtet, et me kõik oleme erinevad, kuid siiski igaüks eriline omamoodi. Oscar Wilde'il on ilus ütlus: "Be yourself; everyone else is already taken." Väriseval häälel sain oma kätetöö esitletud ning tagasiside oli vägagi positiivne, kuid paraku siiski see kõik ei ole minu jaoks... Ehk kunagi... :))) Ja nüüd on ees mind ootamas õmblemise kursus, kus pean õmblema lasteriiete komplekti ja midagi iseendale. Oh jah, edu mulle siis sellega :D Ma tõesti ei tea, mis ime läbi ma selle kõik tehtud saan :) Kuid sellest kõigest Te veel kuulete :)


Peale selle juhtus minuga veel üks eriskummaline juhtum väljaspool kooli, mis pani mind sügavalt mõtlema ja muutis mind seesmiselt üsna kurvaks. Pidin üks päev minema kohalikku KELA kontorisse, et teha avaldus Euroopa ravikindlustuskaardile. Oodates oma numbri kutsumist, istus minu kõrvale keskealine meesterahvas, kes oli ehk pisut liialdanud vägijoogiga. Küsis minu käest, mis number ma olen, ja vastates talle inglise keeles, selgus, et ta on kohe peale mind. Järgnes küsimus, et kust ma pärit olen ja vastates, et Eestist sain ma teada palju uut ja huvitavat eestlaste kohta (monoloog oli inglise keeles). Alustas ta siis sellest, et Eestis on kõik naised l****d ja et meid on lihtne üles korjata. Seda pidavat Soome mehed rääkima ja et nad külastavad Eestit väga tihti. Jätkates, et tal ei ole plaanis mind praegu siit üles korjata, sest ma olen liiga ilus. Ma lihtsalt istusin ja tundsin, et mu süda läheb pahaks. Sellega ta ei lõpetanud... lisas, et tegelikult pole olemaski Eestit kui sellist ja me kõik oleme seal venelased koos. Et me võime arvata, mida soovime... Ja üleüldse, et kas mina tulin nüüd KELAST taas ära võtma soomlaste raha, sest seda ju eestlased pidavat tegema, kuna neil endal palgad väikesed ja siin elu on parem. Ma ausalt enam ei suutnud, ja vastasin talle, et ma väga vabandan, aga ehk ta peaks abi otsima vaimuhaiglast ning üleüldse olen ma siin üliõpilane, kes püüab iseseisvalt hakkama saada ja mul on siiralt kahju, et sinusugused inimesed üldse eksisteerivad. Sellepeale ta lahkus... kuid see tunne, mis minu sisse jäi oli lihtsalt nii ebameeldiv, et ma ei saanud sellest tükk aega lahti. Mõtlesin, et sellise mõttemaailmaga inimesi on ju nii palju, olen koguaeg erinevaid lugusid kuulnud, kuid pole seda kunagi enda nahal tunda saanud. Neid stereotüüpseid õelaid mõtteid, mis on nii valed kui veel olla saavad... Kui seda lugu jagasin oma Pakistani sõbrale, kes on Soomes elanud 10 aastat ja on ülikoolis doktorant, siis ta ütles, et Jane nüüd sa siis tead, kuidas meie end veel tunneme... kui meie nahavärv võetakse ka arvesse ja oleme automaatselt lahterdatud pagulasteks, kes lihtsalt "naudivad" Soome riigi süsteemi. Tegelikult mitte kui kedagi ei huvita inimene kui indiviid, mida kõike on ta selleks teinud, et olla siin ja teha seda, mida ta siia tegema on tulnud. Need teekonnad on ütlemata keerulised ja mitte sugugi lihtsad. Mille pärast peavad inimesed olema nii õelad? Saan ju aru, et kõige taga on üldiselt hirm ja kibestumus, kuid mida enam aeg edasi läheb, seda enam ma tunnen, et kuhu poole see maailm küll on liikumas? Kus on inimlikkus ja hoolivus? Hirmujudinad jooksevad siiani üle kogu keha ja sisemuses on suur kurbus...mu ainus mõte on, et ehk järgmised generatsioonid, kes praegu mängivad koos lasteaias või koolides ja kellel ei ole oluline nahavärv või sõbra taust, ehk nemad on avatumad, hoolivamad ja sõbralikumad üksteise suhtes. Ma siiralt loodan... sest see tunne ei ole hea tunne, uskuge mind. Võib olla peaksime minema sildistamisele, igal indiviidil on rinnas märk... kas siis "õpilane", "üliõpilane", "töötu", "õpetaja", "professor", "müüja" jne. , et need rumalad steretotüübid ükskord lõppeksid (loomulikult mu ettepanek on naljaga pooleks, aga mulle tundub, et inimesed on muutumas üha enam ja enam õelamateks). Hoolimata kõigest pean ma siiski olema sellest kõigest üle ja hoidma enda maailmapilti tervena, suutma olla piisavalt tugev, et inimeste kurjad mõtted mind emotsionaalselt katki ei tee...see on ütlemata keeruline, kuna olen emotsionaalne inimene, kuid muud võimalust lihtsalt ei ole. 
       Oma sisemise mina tervena hoidmisel alustasin peale sportlike tegevuste ka värviraamatute värvimist :) Kuna jõuludeks kingiti mulle kaks värviraamatut, siis olen usinasti püüdnud neid värvida, nii kuidas jõudnud olen. Paraku olen ma värvimisel nii detailne, et mul võtab ühe valitud lehekülje värvimine mitu toredat tundi :)) Mille tulemusel ei tunne ma oma paremat kätt ning silmanägemine on hajune, küll aga sisemiselt on katmas mind soe rahulolu ja rõõm :)) 


Hetkel on see mind üsna palju heas mõttes toetanud ja viib mõtteid eemale keerulistest elulistest küsimustest. Sellest semestrist olen ma siin üsna üksildane, kuna enamus mu vähestest lähedastest sõpradest on lahkunud. Ja paar päeva tagasi saatsin ära oma viimase armsa inimese, kes naases kodumaale, et seal abielluda ja uut elu alustada. Mul on tegelikult südamest hea meel, kui mu lähedastel inimestel läheb hästi. Samas on see minu elustiili üks keerulisemaid osi, inimesed tulevad ja lähevad, või mina ise liigun...ja väga vähesed jäävad. Jah läbi sotsiaalmeedia on võimalik hoida kontakti, kuid see pole siiski see, kui inimene on sinu kõrval...sellest tulenevalt pean end veelgi enam hetkel hoidma, sest detsembrist alates olen olnud hüvastjättude lainel, mis pole minu kõige tugevam külg. Ning emotsionaalselt on olnud see üsna kurnav, sest püüdes olla kui tugev tahes, siis kurbust ma kontrollida ei saa. Proovin end hoida liikumises ja tegutsemas nii palju kui saan ning jagada oma naeratust, kuid inimesi väga lähedale lasta on minu jaoks samm sammult enam väljakutsuv. Mind tasapisi on katmas kaitse, sest ma tean, et taaskord ta läheb... või lähen mina... Nii see valitud teekonna varjupool lihtsalt on :) Olen õppinud, et kõige tähtsamad on siin elus hetked, millest tuleb osata rõõmu tunda, sest kunagi ei tea, mis homne toob :)

Minu väga kallid pisikesed sõbrad kodumaal :)



"Yesterday is history. Tomorrow is a mystery. Today is a gift. That is why it is called the present."
- Bil Keane


Palju päikest ja hoolivust Teie südametesse :)

Teie Jane :)







Comments