Milleks meile jõulud? :)

Angels help us pick up the necessary pieces of our life and leave the others behind. 

Armsad lugejad,

kõigepealt soovin Teile imeilusat jõuluaega. Ma loodan, et hoolimata olematust lumest olete Te kõik suutnud endas siiski leida selle erilise tunde, mis jõulude aegu meid saadab. Minul pole igal aastal olnud võimalust veeta jõule inimestega, kellest hoolin ja keda armastan. Näiteks eelmisel aastal samal ajal avanes mul võimalus töötamiseks Dubais. Pakkumine tundus huvitav ja väljakutsuv ning otsustasin ennast proovile panna. Selleks loobusin oma piletitest Eestisse ning seadsin suuna Dubaisse. Minu tööülesannete hulka kuulus kahe noortelaagri (Abu Dhabis ja Dubais) korraldamine kui ka juhtimine ning eraõpe tööandja pojaga.  Teadsin oma sisimas, et lihtne see kõik ei saa olema, sest tegemist oli minu jaoks väga võõra kultuuriruumiga. 


Programmi panin eelnevalt paika, kuna olen laste-ja noortelaagreid korraldanud mitmeid aastaid, siis see ei olnud minu jaoks probleem. Teadsin juba ette, et pean olema suuteline tegevusi vastavalt olukorrale muutma. Samuti soovisin alustada Skype'mist oma õpilasega ( kes oli 15 aastane noormees), et tema isiksust tundma õppida ja seeläbi luua kontakt. Kõik tundus töötavat. Mäletan, et suurt hirmu kui sellist minus ei olnud, pigem olin pisut kurb, et taas veedan jõulud kodust eemal. Koha peal, aga selgus et Abu Dhabi laager jääb ära ning kogu tähelepanu läheb Dubais korraldatavale laagrile. Polnud probleemi, suhtlesin lapsevanematega ja kordasin veelkord üle tähtsamad juhtnöörid ja valmistasin ennast ette, et kõik sujuks ja oleks minu poolt professionaalne. Pean siinkohal mainima, et golfis mul puudusid täielikult eelnevad teadmised kui oskused :D Õnneks seda korraldasid oma ala professionaalid ja mina olin samuti õpilase rollis :)))



Võib öelda, et sain hästi hakkama ja lapsed lahkusid ülirõõmsatena. Minu suurimaks eesmärgiks on ikka ja alati näha noorte arengut minuga oldud aja jooksul, sest nii kuidas on juhendaja nii on ka tema õpilased. Ja siinkohal ma taas üllatasin ja ületasin iseennast, sest töötades lastega nii erinevatest vanustest kui kultuuridest suutsin ma luua meeskonna, mis funktsioneeris suurepäraselt ja täiendas teineteist. Saavutada usaldus nii lühikese ajaga on suur töö ning au, sest ilma selleta ei ole võimalik luua keskkonda, mis on motiveeriv ja toetav. Sain hakkama! Go Jane! :)) 
Paraku peale laagrit asjad nii hästi enam ei sujunud...Elasin oma tööandja majas ja koos nende perega, samal ajal tegeledes vanima pojaga. Ma olen elanud erinevates riikides ja erinevates peredes, kuid pole kunagi tundnud end nii üksikuna kui seal oldud ajal. Kahjuks ei lubatud mind ka iseseisvalt välja, seega ei teadnud ma Dubaist suurt midagi, vaid seda, et see on ülimalt ohtlik. Minu töö vanima pojaga sujus, edusammud olid ja püstitasime ühiseid eesmärke, see oli mu igapäevane tipphetk, kuid kõik muu ei olnud minule... Ma pole vist kunagi nii palju nutnud, kui sellel ajal ja kogenud üksinduse tunnet. Kuna mu olukord emotsionaalselt ei olnud positiivne, siis ma ei suutnud ega ka tahtnud seda jagada oma vanematega ega inimestega, kes kirjutasid mulle. Ise ma ju selle valisin, seega pidin läbi murdma! Õnneks mu ema on tark naine ja hammustas ühel hetkel läbi, et minuga ei ole kõik hästi... ja hakkas tegutsema Eestis, et leida mingigi kontakt Dubais, keda ehk ta tunneb. Ja oh imet, ta sai hakkama! Kirjutas mulle üks päev meili koos kontaktiga ja lisas, et palun kirjuta sellele inimesele ükskõik milline mure Sind ka ei vaeva. Mitu päeva võtsin hoogu, sest minu suurimaks sooviks oli siiski viia lõpule töö oma õpilasega, sest olin sellesse palju panustanud ja ma ei ole allaandja tüüp. Seega otsustasin, et täidan oma eesmärgid ja siis kirjutan, ning nii ma tegingi. Ja see armas perekond "päästis" mind, poputas ja aitas emotsionaalselt kui vaimselt taas end koguda. Kogu selle aja jooksul kui olin tööandja juures nelja seina vahel oma toas, mõtlesin, et tegin oma elu suurima vea...loobusin vabatahlikult, et olla koos armsate inimestega, keda niigi näen nii harva. Lisan siinkohal, et see perekond, kus olin viibinud ei tähistanud jõule nii nagu võib olla meie siin, nende jaoks on see üks päev, millal tehakse kingitusi ja ehk minnakse välja sööma. Seda ei saa pahaks panna, sest igaüks meist loob jõuludele just selle tähenduse, mida peab oluliseks... Pisarad olid minu parimad sõbrad ja esimest korda ma tundsin, et mul ei ole olemise vabadust, seda piiratakse...olen kui ruumis, kus õhk saab ühel hetkel otsa. Ma igatsesin nii väga inimesi enda ümber, kes minust hoolisid...
Kuid kui astusin uksest sisse perekonda, kes mind aitas, siis seda tunnet on raske kirjeldada... seal oli soe, armas ja kodune. Ning see oligi, millest ma nii puudust tundnud olin! Olen siiani neile nii tänulik, sest ma ei olnud plaanitud külaline, kuid see külalislahkus ja siirus oli lihtsalt nii ootamatu ning armas. Tänu neile sain ma teada, et Dubai on imeline koht olemiseks ja inimesed on peamiselt sõbralikud ja heatahtlikud. Südamest aitäh!

Sellest on nüüd aasta möödas, ütlen ausalt, et ma ei olnud valmis ennem seda jagama...ma kirjutasin vaid sellest kogemusest ülikoolis, et seeläbi hoiatada teisi olema targemad ja ehk ka ettevaatlikumad. Profesionaalselt ma sain suurepäraselt hakkama, vaimselt ma hääbusin...mõistsin taaskord, et olgu mul vähem, aga seda peab saatma armastus ja hoolivus. Muidu kaotab kõik muu mõtte kui ka tähenduse... 

Sellel aastal veedan ma jõulud koos perega Eestis, olen seda nii kaua oodanud! Minu jaoks on jõulud siiski aeg olla koos inimestega, keda ma armastan ja kellest ma siiralt hoolin. Selleks on minu perekond. Jagada erinevaid hetki ning nautida koosolemist, just see ongi minu jaoks see peamine. 


Ma kogu südamest soovin Teile ilusat jõuluaega ning hinnake erinevaid hetki inimestega, kes on Teile armsad! Hoolige, armastage ja nautige! :)








Armastusega,

Teie Jane :)))






Comments