Väikekodanikust maailmakodanikuks - ühe teekonna lõpp.



Tervitused Teile kõigile imekaunist Oulust,


ongi kätte jõudmas aeg, kus tuleb taaskord panna punkt. Ma soovin oma viimase postituse kirjutada ajal, kui olen veel siin. Võtame kokku kogu teekonna :)


Olen Jane, pärit linnast nimega Rapla. Mind võib iseloomustada sõnadega hooliv, vastutustundlik ja siiras. Nüüdseks olen juba peaaegu et 25 aastat siin kiiresti muutuvas infoühiskonnas ja olelusvõitluses vastu pidanud. Viimased viis aastat olen aktiivselt tegelenud laste ja noortega ning usun sügavalt, et see on valdkond, kus on minu koht.
Minu lugu sai alguse 2008. aastal, kui otsustasin, et minust võiks saada õpetaja. Jäärapäisus ja kõike teadev mina on mind alati saatnud. Eriala valik tulenes eelkõige sellest, et õppimine oleks huvitav ning ka praktiline.
Astusin Tallinna Ülikooli klassiõpetaja erialale, kus olen nüüdseks juba viis aastat vapralt tegutsenud ning kõrvalerialana juurde omandanud ka õpiabirühma õpetaja eriala.
Minu õpingute ajal otsustas riik kulusid kärpida ning riigiteenistujate õppelaene tulevikus mitte hüvitada. Et elada inimväärselt olin sunnitud esimestel aastatel võtma õppelaenu. Õpingute ajal toimus haridusreform ning teadmatus tuleviku osas haaras nii mõndagi meist. Astusin ülikooli teadmises, et kui soovin tulevikus olla õpetaja, tuleb leida rikas mees…  seda kuuleb kahjuks paraku siiani.
Siiski püüdsin hoida positiivset meelt, tahet ja naiivset usku positiivsetesse muutustesse. Kuid kui üldine negativism võttis võimust, siis ühel hetkel paraku sai jõud otsa. Õppida keskkonnas, kus Sinu tuleviku ametit ei väärtustata, palganumbrid on olematud, töökoormus suur ja keeruline on säilitada positiivsust. Igaüks võitleb enda eest ning iseendast enam kaugemale ei nähta. Pidevalt võetakse vastu uusi otsuseid, kuid keegi päris täpselt ei tea, mis see endaga kaasa toob…Ning see saadab Sind igal Su sammul …
Kuna kahjuks ei ole minu võimuses muuta meie kodumaa eluolu, siis pidid muutused leidma aset minu isiklikus maailmas. Võtsin oma pisikeses peakeses vastu otsuse näha, mis toimub meist kaugemal. Mind oli saatmas küsimus, et ehk on siiski kuskil parem? Ehk on olemas kohti, kus õpetaja olla on uhke ja hea? Siinkohal pean mainima, et ma ei soovinud minna „eneseotsingutele“ vaid soovisin oma käimised siduda erialaselt. Leidsin huvitavaid väljakutseid.
Kõigepealt  kandideerisin konkursile, mille korraldas Eesti Noorsootöö Keskus koostöös Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumiga osalemiseks rahvusvahelisel noortevahetusel Jaapanis. Osutusin valituks ning sain esmakordse kogemuse töötamaks hariduse töörühmas erinevate rahvustega ja sealjuures tutvudes erinevate kultuuridega.
Peale seda kandideerisin Tallinna Ülikooli poolt korraldatud konkursil, et õppida semester Lõuna-Koreas. Pool aastat veetsin õppides Sunchon National University's Global Education õppemoodulil ja töötasin õpetajana kohalikus koolis. Kaasa võtsin teadmise, et saan õpetajana hakkama võõras ja niivõrd erinevas keskkonnas.
Peale Lõuna- Koread otsustasin, et ma ei ole veel valmis kodumaale naasma ning sõitsin Indiasse, et õppida seal oskusi, kuidas toetada inimesi kui ka iseennast vaimselt.
Aasias olles tihti küsiti, kelleks ma õpin ja vastuse „õpetajaks“ korral patsutati mind uhkusega, austav ilme silmades. Imetleti ja sooviti õnne, et olen valinud nii väärt elukutse. Ameti, mis on tänuväärne, palju muutev ja suure vastutusega. Peab mainima, et õpetaja elukutse on nendes riikides au sees, väga populaarne eriala valikus ning ametina hästi tasustatud. Jah, ma leidsin kohti, kus olla õpetaja on uhke ja hea. Jah, ma olen oma teekonnal leidnud vapustavaid  ja südamlikke inimesi. Jah, mulle on tehtud ettepanekuid jääda. Kuid avastasin iseendas suure soovi kõigele hoolimata toetada õpilasi oma kodumaal. Mu süda kuulub siia, sest siin on mu kodu. 
Minu teekond ei ole olnud kerge. Olen valusalt kukkunud, natukene siis istunud ja mõelnud, kuid kõigele hoolimata püsti tõusnud ja edasi liikunud. Minu elus on inimesed tulnud ja läinud ning vähesed on püsima jäänud. Soovinud mõista, kes ma selline olen ja miks ma mõningaid asju siin ilmas teen. Ma südamest tänan Teid, sest ma tean, et minuga ei ole tegelikult lihtne :) 
Nüüd lõpetasin kevadsemestri Oulu Ülikoolis International Teacher Education õppemoodulil. Õppisin taas multikultuurilises keskkonnas, kus üliõpilastel silmad säravad antud eriala valikul. Nad teavad, et nemad ongi need, kes suudavad midagi muuta. Tulles siia valdas mind hirm, sest tase oli kõrge. Kas ma saan ikka hakkama? Elu pakkus mulle väljakutseid ja kõigele vaatamata sain hakkama ja veel väga edukalt. Võtan siit kaasa tugevuse, kogemused rahvusvahelisel tasandil, imelised ja toetavad inimesed, lõputöö teema, juhendaja ja edasise koostöö Oulu Ülikooliga. Ning muidugi ka teadmise, et saan käredas pakases hakkama :D Tean, mis on eetilisus, koostöö ja professionaalsus ja leidsin endas taas üles kriitilise mõtlemise. Soome pani paika viimased puzzle tükid. Õpingute ajal olen kirjutanud kõikidesse oma eneseanalüüsidesse, et töötan selle nimel, et olla tulevikus "hea" õpetaja. Minu soov on omada austavat ja võrdväärset suhet, kus õpetaja on sõber ja juhendaja, õpilane on selles suhtes avastaja. Kunagi naerdi mind välja, kui ütlesin, et õpetaja saab olla ka sõber. See ei olevat kohane, õpetaja peab olema autoriteet. Nüüdseks, kui keegi peaks sellise jutuga minu poole tulema, siis ma ei soovitaks sellisel inimesel õpetajana töötada või tööle asuda ja oma lapsi ma sellise õpetaja kätesse ei usaldaks. Jah, ma pooldan reegleid, kuid mis kasu on hirmus õppimisel?  Et ühiskond saaks veel juurde mehaanilisi roboteid, kes ei suuda iseseisvalt mõelda? On alla surutud ja elus pettunud? Meil ei ole vaja katkiseid inimesi, vaid terveid ja elurõõmsaid kodanikke, kes suudavad näha ka iseendast kaugemale. Me peame hakkama mõtlema, mis on õpilasele parim, võtma neid kui indiviide, kellel kõigil on omad tugevused. Me ei ole kõik ühe puuga löödud :) Me peame oskama märgata, toetada, suunata ja vajadusel aidata. 
Lähtun põhimõttest, et enne kui õpetada, tuleb kõigepealt saada maailmast üldiselt aru. Tundub, et natukene olen juba hakanud mõistma ja väikekodanlus on asendunud maailmakodanikuks olemisega. Sellel teekonnal olen siiski leidnud endas jõu, tahte ja usu oma tegemistesse ja sellepärast on plaanis naasta kodumaale, asuda tööle õpetajana ja lõpetada sealjuures ära oma õpingud. Mu mõistus teab, mis mind ees ootab ja kohati on see lausa hirmutav, kuid ma siiski südames loodan, et muutused, mis hetkel aset leiavad on stabiilsed ja positiivsed… Ma soovin siiski proovida ja vastu astuda hirmudele. Tagavaraplaanid on taskus olemas. Ehk ühel ilusal päeval hinnatakse õpetaja elukutset kõrgelt ja oleme konkurentsivõimelised ka maailma tasemel. Olen andnud endast väga palju ja tõestanud, et see kõik on võimalik. Pean siinjuures mainima, et rikast meest kui sellist ei ole ma siiani veel leidnud :) Oma naiivses ellusuhtumises ma usun, et raha ei ole siin maailmas siiski peamine. 
Siiralt motiveerin inimesi, kes õpivad antud erialal või alles mõtlevad. Ärge andke alla, uskuge sellesse, mida Te teete või teha tahate. Püüdke kõigele negatiivsele hoolimata hoida endas särasilmsust, hoolivust, avatud mõtlemist ja jagamisrõõmu. Palun Teid, haarake võimalustest, mis Teie teele satuvad ja astuge välja mugavusest. Uskuge mind, te näete maailma teisiti. Meie armas kodumaa vajab lahedaid, avatud ja laia silmaringiga õpetajad :)
Mina aga jätkan oma teekonda, sest õppimine on elukestev protsess, mis on lõputu ja loodan, et ühel ilusal päeval saab minust "hea" õpetaja.



Väikekodanlus on nähtus, mis lähedalt seotud muretu eluviisiga inimesega. Väikekodanlane on inimene, kes hindab kõrgelt muretut ja mugavat elu, on skeptiline muutuste ja uudsuse suhtes ning piirab oma elu ünsa konkreetselt ning turvaliselt. Väikekodanlus, mis seisneb tähenduste tarbimises, on muganduv nähtus - kõik ebameeldiv peidetakse ja unustatakse.


Ma tänan Teid!

Ikka ja alati Teie Dzein Piits :)

Comments