Annan endast taas märku :)



"Teaching is simple to hang over the keys, to let the children love themselves from poverty and in knowledge..."
Kathmandu A mirror in the sky (2012)


Tere mu armsad lugejad,

pikk aeg on möödunud mu viimasest postitusest. Vabandustel pole siin kohta. Olen tegelenud aktiivselt õpingute lõpetamisega, mis on võtnud oma aja. 
Seekord ma alustan oma postitust filmi soovitusega, millele täiesti juhuslikult komistasin. See on film, mis mind puudutas. Ilmselt eelkõige sellepärast, et mingisugune äratundmine leidis aset. Hoolivus, siirus, õiged väärtused ja tugev tahe olla ja teha seda, mis süda ütleb... kuid elul on omad plaanid ning teekond ei ole alati lihtne. Kuid ei tohi alla anda, isegi siis kui jõud on otsas ja hing sees murtud. Seda on nii ütlemata lihtne öelda, kuid ääretult raske alati järgida...soovitan soojalt seda filmi vaadata ning eks igaüks leiab ise enda jaoks sõnumi või siis mõtte.
        Nüüd siis viin Teid kurssi, millega ma siin vahepeal olen aktiivselt toimetanud. Mul on suur rõõm kirjutada, et mu ettekanne teemal "Multilingualism as Challenge in School" (mis on ühtlasi ka lõputöö teema) sai väga positiivse tagasiside. Olen oma uurimustöö tulemusi (õpilase perspektiivist lähtudes) juba kahel korral esitlenud, eelkõige just oodates tagasisidet, et kuidas edasi liikuda. Ikka võttis jalad nõrgaks, aga olen lõpptulemuse üle tegelikult sisimas uhke. Tagasiside on olnud ka positiivne ja sõnum, mis mu uurimuses on, on inimesi puudutanud. Ise loodan, et ehk töö, mida teen on tulevikus kasulik õpetajatele Eestis ja eelkõige iseendale. See protsess on olnud minule isiklikult palju õpetav ja andev. Minu armas Dennis, kes on minu koostööpartner ja ühtlasi minu südame sõber on mind sellel ettevõtmisel toetanud. Ma pole kunagi kogenud sellist inspiratsiooni ja rõõmu kellegagi koos töötamisest. Kaks erinevat inimest, oma tugevustega...kuid me sobime! See on lihtsalt ülivõrdes vägev, kui aus olla. Uurimus on veel siiski poolik (puudu on õpetaja perspektiiv) ja järgmisel nädalal, kui vabadust rohkem, hakkan selle kokkupanemisega tegelema. Vahepeal pidin ka tegelema juhendajate leidmisega. Kui palju muret ja pisaraid. Lõpuks võib öelda, et ka selle sain lahendatud. Mind on juhendamas siit inimene ja ka Eestist. Valisin taas enda jaoks ehk keerulisema teekonna soovides lõputöö kirjutada inglise keeles, kuid kui saan sellega hakkama, siis olen lubanud Rapla metsade vahele paigutada enda auks aumärgi :D Mida ainult mina tean :D Seljataga on mitmed eksamid ja viimane eksam on tulemas 22 mail matemaatikas (ihihiii, pole just minu kõige tugevam külg),kuid siis on tõesti kõik :) Tegelikult olen end matemaatika valdkonnas aastate jooksul palju arendanud, et olle lastele hea õpetaja, kes suudab toetada ja õppimise huvitavaks muuta. Vahva on see, et mulle tehti ettepanek "mängida"professorit (see on loomulikult minu sõnastus :) ) esmakursuslastele. Sain lausa kaks loengut, kus räägin Eestist ja Eesti haridussüsteemi kujunemisest. Nagu mulle taaskord kombeks siis on põdemist olnud palju. Esimene ettekanne on tehtud. Tundus, et mu kahepäevane töö tasus end ära. Nüüd järgmisel esmaspäeval on ootamas teine pool, kus otsustasin kokku panna esitluse, kuidas Nõukogude Liit on Eesti hariduse teekonda mõjutanud. Ma tegelikult olen ääretult tänulik selle võimaluse eest, sest olles siiralt aus, on mul kogu oma teekonna jooksul tekkinud vastakad tunded oma kodumaa suhtes. See juhtus ühel hetkel, kui minu teekonnal tekkis küsimus, kas kodumaa, mida ma armastanud olen, on ikka minu jaoks. Kus muutused on kiiremad kui tujutseval teismelisel, väärtused on küsimuse all, välisele elamine ja olla teistest parem on ülioluline ning hoolimine, inimlikkus ja koostöö on tahaplaanile jäetud. See kõik on mind palju mõjutanud ja seesmiselt söönud... kui mulle tehti ettepanek kodumaast taaskord rääkida, siis alguses ma keeldusin. Ma ei olnud kindel, kas suudan pettumuse tunde ja valulikud emotsioonid endas alla suruda. Järgi mõeldes otsustasin võtta seda kui väljakutset, et ehk ettekannete koostamisel avab see minus midagi uut, aitab mul leida tasakaalu ja kasvatab mind isiksusena ning ühtlasi saan uut teada oma kodumaa kohta. Jah, see on juhtunud. Muideks esimese loengu arutelud esmakursuslastega on olnud huvitavad...nii mõnigi mainis, et eestlased keda nad on kohanud ei ole soovinud oma identiteeti tunnistada - olla eestlane. Kas tõesti on "uhke ja hää" muutumas häbiks? See oli mõtlemapanev. Ühtlasi peame me sisimas olema tänulikud, et meil on selline naaber nagu seda on Soome, kelleta me ilmselt ei oleks siin, kus me hetkel oleme. Eeskuju, ja suurema venna stereotüüp, kelle toetus on meile palju andnud. Meie asi on seda väärtustada ja ühtlasi soovin ma oma ettekandes varjatud sõnumina neid suunata väärtustama meie pisikest riiki. Asjad ei ole kunagi ühepoolsed. 
Järgmises loengus otsustasin rääkida teemal, kuidas Nõukogude Liit on mõjutanud meie haridusteed ja kus me oleme hetkel. See on taaskord mulle väljakutse, sest Nõukogude Liit on minust mööda läinud...olen sündinud uude riiki, uude maailma. Ühtlasi olen aru saanud, et kahjuks on paljud inimesed unustamas. Eks võimalused, raha, vabadus - "sõltumatus" on teinud oma töö ning me ei taha või lihtsalt ei mäleta, kes me tegelikult oleme ja kust me tuleme. Mulle meeldis arutelu oma professoriga, kes ütles...Eesti riik ei mõtle järgnevale põlvkonnale, kuidas on neil hea elada selles riigis...me ei ela hetkes ja ei suuda mõelda kaugele ette. Me ei loo ja ei liigu selles suunas, et toetada neid, kes tulevad peale meid...ühel hetkel, kas me üldse saamegi rääkida riigist nagu seda on Eesti? Meis on hirm teadmatuse ja ebastabiilsuse ees, silme ees on suured numbrid ja parem elu kuskil mujal. Ning see jookseb läbi kõikide generatsioonide. Kuidas on võimalik siis säilitada positiivsus? Palju on tehtud, kuid palju on veel teha. Isiklikult usun, et nüüd tuleks natukeseks aeg maha võtta ja keskenduda sellele, mis on kõige olulisem - INIMENE, kes on selle riigi alus ja vundament. Mis on meie riigi väärtused? Mida üldse väärtustab eestlane? Aitab nendest talgutest, kus igaüks pomiseb oma nurgas sellest, kuidas võiks asjad muutuda, suurtest mõttepidudest, kus tegutsemisteni ei jõuta või siis linnaisad tegutsevad siiski nii kuidas paremaks peavad, taaskord rahanumbrid silme ees ja jumala eest saaks vaid kuskilt kasu lõigata. Lõpetame ära selle võistluslikkuse, kadeduse ja soovi olla kellestki parem - eelkõige oma naabrist. Peaks ära lõppema see hädaldamine ja võrldemine ajalehtedes ja eriti veel facebooki seintel.
Eraldi tooksin veel välja, et mind lausa jahmatab, kui palju on erinevaid postitusi loomade kadumistest. Kui me ei suuda loomade eest hoolitseda, kuidas me siis lastega peaksime hakkama saama? Kui teen kellelegi liiga, siis siiralt vabandan...Meil on ütlemata andekas rahvas tegelikult ja ma ei väsi seda kordamast. Oskame kasutada oma käsi kui mõistust ja see on vägev! Ja meid on nii äraütlemata vähe, kuidas me siis üksteist ei hoia ja ei austa? Kui aus olla, siis ma ei soovi sellel teemal enam peatuda... minu naiivne mõtlemine siiski usub, et ehk ühel hetkel kõik muutub ja on ka muutumas, kuid see peab olema stabiilne ja hooliv - inimesest lähtuv. Olen nõus sellesse panustama ja olen ka panustanud, kuid tulevikus ise selle kõige juureks terveks jäädes. Jätan selle teema siia... Teate kui vaimustatud on mu sõbrad, kes on külastanud Eestit. Olen siin tõsist reklaami meie riigile teinud ja infot jaganud. Nad jumaldavad meie kodumaad, inimesi ja toitu. Mul sõbranna peale Tallinna külastust läks Riiga ja kirjutas mulle, et ta ei suuda seal olla, sest inimesed on külmad ja õnnetud. Peale päevast külastust otustas Tallinna tagasi sõita ja tema näol oli suur naeratus. Ehk ei ole ikka kõik kadunud? Kui me teistele meeldime, ehk siis hakkame ka lõpuks iseendid väärtustama? Nagu ma ütlesin, siis meil ja meis on palju, see tuleb lihtsalt taas üles leida ja investeerida selle arendamisse kui hoidmisse :)
Oeeeh, rõõmsamate teemade juurde nüüd :) Mul on hea meel öelda, et olen leidnud siin endale neli vahvat pisikest sõpra. Kohtusin eestlastega, kes on usaldanud mind oma lastega toimetama. Olen südamest tänulik usalduse eest ja see kõik on olnud ääretult vahva. Ühtlasi on andnud võimaluse mulle mu pisikesest mullist välja tulla. Olen nendega juba natukene aega veetnud ja see on alati olnud nii äraütlemata soe ja tore. Nüüdseks olen nende suur sõber Jane. Siin nad on : :)














Nii siis ongi minuga ja mu pisikeste sõpradega :)  
Muideks käisin ka peale õnnetust nüüd siin kontrollis, kus mulle tehti EEG - ühesõnaga uuriti mõistust ja mis need ajurakud seal katuse all teevad :) Ihihii, see oli päris vahva kogemus. Kuna sellel päeval oli minuga praktikant ja tema juhendaja, siis olin tõsine katsejänes. Andsin vaba voli, kuidas muidu inimesed õpivad. Kahe nädala pärast saan siis katuse kontrolli tulemused. Ise tunnen end hetkel hästi, vahepeal on olnud peavalusid, kuid see on siiski olnud üsna harv. Loodame, et kõik on korras.
Tasapisi on hakkamas kõik lõppema...ei ole enam lund ja kevad on meieni jõudnud ning inimesed on mõtetes pakkimas oma asju, et naasta kodudesse. Ühtlasi teeb see kurvaks, sest minu elus inimesed tulevad ja lähevad ja vähesed jäävad, kuid ühtlasi olen elule tänulik, et ta on mulle nii palju erinevaid inimesi tutvustanud, kellelt kõigilt olen midagi õppinud ja ühtlasi ka omaltpoolt andnud. Püüan hoida nii kuidas oskan neid, kes minuga on jäänud. Hetkel veel tegutsen viimaste kooliasjade kallal ja tegelen lõputööga ning tegelikult plaanin endale pisut puhkust anda...usun, et olen selle ära teeninud.
Sellega ma nüüd ka lõpetan:)



Kallistan Teid kõiki ja soovin Teile soojade päikesekiirte pehmust ja rõõmsat meelt,



alati Teie Jane (ikkagi vist siiski supernaine Eestist :D )








Comments