Elu õpetab, hoiatab ja muudab tugevamaks...



Tere kõik armsad,

seekord ei saa ma alustada nii rõõmsalt, kui tavaliselt. Kuigi nüüdeks olen suutnud taas naeratuse taastada. Eelmine nädal juhtus minuga õnnetus. Õnnetus, mis pani mind mõtlema, analüüsima ja mille tagajärg oli mulle vaimselt raske. Pikalt mõtlesin, kas jagan seda või jätan selle siia - oma mälestustesse ja Soome. Otsustasin siiski esimese kasuks, pigem eelkõige selle mõttega, et Teid mu armsad lugejad hoiatada ja aidata Teil minu kogemustest õppida. Oeh, ei uskunud, et sellest on nii raske kirjutada, kuigi enda sees olen suutnud asjad korda saada. Kõik sai alguse eelmine kolmapäev, kui mina ja mu sõbranna otsustasime minna jalutama keskusesse. Mulle helistas noormees, kellega olin siin Oulus tutvunud (mitte soomlane). Kuna olime ootamas bussi, siis noormees x ütles, et ta võib meiega liituda ja tuleb meile parem ise järgi. Nii siis oligi, tuligi meile järgi, kuid soovis eelnevalt ka kodust läbi käia, et vahetada riided ja siis koos välja minna. Kõik, mis juhtus peale seda ma kahjuks lihtsalt ei mäleta. Hommikul ärgates enda kodus avastasin, et minu nägu katab veri ja peas on haav ning keha katab sinikad. Sattusin paanikasse, sest ma ei teadnud, mis juhtus... jooksin oma hiinlasest sõbra juurde abi paluma ja otsustasime üheskoos minna haiglasse. Mina läbi pisarate naeratades suutsin vaid öelda arstidele, et kõik on korras ja ma tulin lihtsalt kontrollima, kas kõik on hästi. Tulemuseks oli õmblemine... mida mu armas Dennis pealt nägi ja mind sellel hetkel nii väga toetas. Ma olen siiani südamest tänulik talle ja iga päev kordan seda, kui oluline oli tema tugi mulle sellel hetkel. Tänan ka südamest Soome arste, kes siiski keele takistusele olenevalt mulle abi osutasid ja minusse austavalt ja heatahtlikult suhtusid. Sellega paraku minu lugu ei lõppenud... kuna mul peas oli vaid üks ja ainus küsimus - miks mulle ei osutatud abi ja mind kohe haiglasse ei toimetataud tekitas see minus enam küsimusi ja sisemist hirmu... Samal päeval kohtusin sõbrannaga, kes ei teadnud, et olin ka haiglas. Ta ei olnud märganud, et minuga sellel õhtul selline õnnetus juhtus ja selgus, et ta oli samal õhtul vaid oksendanud ja paaniliselt nutnud ja paraku samamoodi ei mäleta mis juhtus. Järgnevatel päevadel oli ta enesetunne väga halb ning ta ei suutnud isegi süüa. Mina arvasin aga, et mis iganes minuga juhtus, siis selle tulemusena sain nii suure löögi, et kaotasin teadvuse... Üheskoos püüdes panna kokku killukesi õhtust ja püüdes mitte mõelda kõige halvemat, otsustasime minna taaskord haiglasse, et lasta end testida - ega keegi juhuslikult meie joogi sisse midagi ei pannud? Kirjutasin ka noormes x-le, küsides vaid ühe küsimuse - mis minuga juhtus? Tema vastus oli, et ehk ma võibolla kukkusin? Selle vastuse peale hakkasimegi tegutsema. Tegime testid - testide tulemusel öeldi meile, et see on võimalik, et meile pandi joogi sisse silmatilkasid, mida kahjuks ei suudeta tuvastada peale 5h. Kuna õnnetusest oli möödunud peaaegu 24h ei suudetud meie testidest midagi tuvastada. Öeldi vaid, et see on tõesti võimalik ning kui meil on kahtlusi ka seksuaalselt ärakasutamise osas, siis peaksime kindlasti pöörduma politseisse... siiski suhtuti meisse täie tõsidusega ja aidati kõigega ja toetati igati. Me teame, et jumalale tänu seksuaalselt ei juhtunud midagi... ja sisimas usume, et tänu sellele mis juhtus minuga hoidsime ära kõige hullema... otsustasime üheskoos, et unustame selle, mis juhtus ja püüame edasi minna, kuid lubades, et jagame oma lugu, et hoiatada teisi. Olles elanud läbi selle kogemuse on mul siiralt kahju tüdrukutest, kellega on ehk juhtunud samasuguseid juhtumeid, kuid lõpud on veelgi kurvemad... kuidas sa ennast kaitsed, kui su ainsad sõnad on, et sa ei mäleta? Kas üldse saab siin maailmas kedagi usaldada?  See oli kõige valusam mulle, sest ma alati püüan inimestes näha eelkõige head ja kui ma tunnen, et midagi on valesti, siis hoian eemale. Seekord ma kahjuks ei suutnud seda tunnetada...tegelikult on tegemist ka vilunud tegijatega ja on raske neid ära tabada. Noormees x oli veel nii vahva, et saatis mulle järgnevatel päevadel sõnumeid, kas minuga on ikka kõik hästi, et näitamaks et ta hoolib, et ma jumalapärast midagi ei kahtlusta... lõpetasin selle sellega, et saatsin talle sõnumi, et mis iganes minuga juhtus on see nüüd ka politseis. Asi on sellega nüüd lõppenud... Olen nüüdseks suutnud säilitada endas seemsise tasakaalu ja täna käisin välja võtmas ka niite. Mõtlen hetkel nii, et tänan elu, et asi lõppes nii nagu ta lõppes ja mitte hullemini. Mul on peas alatine arm, kuid jumalale tänu on see sellises kohas, mis üldist näolappi nii väga ei mõjuta. Kõigele hoolimata püüan keskenduda hetkel pisikestele positiivsetele asjadele, mis annavad mulle tuge ja jõudu. Õnneks olen need leidnud ja hoian neist hetkel nii kuis jaksan kinni, sest see aitab edasi liikuda :) Sisimas tunnen, et olen muutunud taas tugevamaks ja tänan nii väga inimesi, kes mind on siin toetanud. Palun hoidke endid ja olge ettevaatlikud ükskõik kus Te olete ja kellega Te olete. Sellele loole panen nüüd alatiseks punkti...
Ma ei soovi oma seekordset postitust nii kurvalt lõpetada. Mul on suur rõõm teatada, et sellel nädalal  veetsin ma kaks päeva juba Oulu International School'is (http://oulu-ois.com/). Siinkohal pean vajalikuks mainida, et Oulu International School ei ole erakool, vaid kuulub Oulu linnale. Mu enesetunne ei ole olnud kõige parem, kuid kõigele hoolimata on see kogemus uskumatult vahva. Lõpuks suutsin ma sinna kooli sisse saada! Oeeeh :) Mis ma seal üldse siis teen? Tegelikult kogun materjali mitmekeelsete laste kohta ja tutvun selle juures tugisüsteemiga koolis ja vaatlen ka erinevaid tunde. Lihtsalt super vahva on see, kui koostööaltid on õpetajad ja kui avatud. Mis kõige vahvam on see, et see mida ma teen on ka neile huvitav ja olen saanud kinnitust, et see töö on oluline. Tõsi on ju see, et kui ma alustasin siis see kõik on niivõrd uus, keeruline ja olen olnud raskustes. Töötasin lastele välja ka küsimustiku, mille lõpptulemusega olen nii rahul :) Joonistasin lausa enda tehtud emotsioonid sinna, et saada teada nende tundeid :) Mind on selle kõige juures aitamas mu noor sõber Dennis Hong-Kongist, kellele tegin ettepaneku, et ehk on ta huvitatud minuga seda teekonda jagama. Kuna tema tegelik eriala on ajakirjandus, siis hariduse valdkonnas ma teda koolitan ja eriti veel nii öelda tugiõppe valdkonnas ja püüan alati temas motivatsiooni hoida ja tema arvamustega arvestada. Kuna Aasia ja Euroopa on väga erinevad, siis on ka meie olukorrad riigiti erinevad ja see on meie koostööle vaid kasulik, samuti meie kultuurilised erinevused,arvamused ja meile mõlemale omane siirus. Meie koostöö on olnud tõusude ja mõõnadega näit. enne kooli minemist istusime koos ja mõlemal kurvad näod peas. Sain aru, et mu sõbral on mure, kuna tal on palju küsimusi ja kuna mina olen selles maailmas sees, siis ei osanud ma teda ka õigesti sellel hetkel toetada. Otsisin ja otsisin ja leidsin raamatu "Language Development. Understanding Language Diversity in the Classroom" Sandra Levey & Susan Polistrick. Lugesime koos raamatu läbi ja seejärel arutasime ning meie näod muutusid rõõmsamaks. Saime ka tuge erivajadustega õppejõult, et teema millega tegeleme on oluline, mis omakorda andis meile jõudu edasi liikuda. Ja kui nüüd veetsime paar päeva koolis oli see kui murdepunkt. Minuga on nüüd 95 õpilase vastused. Sain kratist kinni ka koolis töötavalt tugitöötajalt (Special Education Specialist) ning intervjueerisime ka teda ja nüüd ta igati toetab meid meie ettevõtmises :) Lisaks järgmisel nädalal teeme intervjuud klassiõpetajatega kui ka küsimustiku alusel valitud õpilastega. Olen enda loomusele kohaselt selle töö suuremaks muutnud, kui esialgu ette kujutasin, kuna lihtsalt huvi on nii suur olnud ja ma ei osanud uneski ette näha, et meil lubatakse sellises mahus tegutseda. Vahepeal tundus mulle lausa ilmvõimatu isegi saada kontakti ühegi Soome kooliga ... Tööd on palju, kuid oleme mõlemad selleks valmis ja motiveeritud. Püüame anda endast parima, et lõpptulemus on kasulik meile, õpetajatele sealses koolis kui ka õpetajatele, kelle jaoks see teema on alles uus. Tugisüsteem on võimas, lisaks kahele klassiõpetajale klassis on veel lisaks assistendid ja õpiabirühmaõpetajad (eesti keelde tõlgituna), kes liiguvad klassist klassi :) Koostöö, koostöö ja veelkord koostöö. Avatud mõtlemine ja jagamine. Meil on veel palju õppida :) 
Hoidke meile palun pöidlaid, vajame seda. Südamest loodan, et saan hakkama. Kuna minu emakeel ei ole inglise keel, siis loodan kõigele hoolimata, et  suudan olla tubli ja lõpptulemus on tõesti hea. Hetkel on igatahes väga huvitav ja tulemas on väga töökas nädal. 
Õige varsti jagan Teiega ka meie Salmiakki (lagritsa) jäätise videot ;)
Sellega ma siis sooviksingi seekord lõpetada :) Heade mõtetega eelkõige :)


Soovin Teile mu armsad lugejad imeilusat pühade aega ( meil algasid siin samuti kevadpühad 29.03 - 02.04).  Tundke rõõmu koosolemisest ja värvilistest pühadest :)





Ikka ja alati Teie Jane






Õpilased usinalt küsimustikule vastamas :)


















Comments