Taaskord teretulemast! :) :)


Kui hea tunne on öelda Teile taas teretulemast minu maailma! :)


Ei ole möödunud aastatki kodumaal, kui otsustasin taas täiendada end valdkonnas, mida pean isiklikus arengus ja kodumaa seisukohalt vajalikuks. Seekord on minu sihtpunkt Põhja-Soome ja täpsemalt Oulu. See pisikene unistus on tegelikult olnud minu peakeses õpingute algusest peale. Mõtlesin, et küll oleks äge saada osa Soome haridusmaastikust, mis on üle maailma niivõrd tuntud ja eeskujuks paljudele riikidele. Sellele sain omaltpoolt ka kinnitust Aasias olles.
Nüüd ongi mõte saanud reaalseks teostuseks. Nii kui Aasiast tagasi jõudsin kandideerisin Erasmus stipendiumile. Et natukene olla ka kodumaal ja mitte kohe ära tormata, soovisin välisõpingutel osaleda kevadsemester 2013. Rõõm on teatada, et minu õpinguid otsustati toetada. Siin on ka pisikene konks, miks ma valisin just Oulu Ülikooli (rohkem infot siin). See ülikool on samuti KE-LeGE projekti (õppisin antud projekti läbi Lõuna-Koreas) üks ülikoolidest, Tallinna Ülikooli Kasvatusteaduste Instituudil on koostööleping antud kooliga ning seal on eraldi valikus välisüliõpilastele mõeldud õppemoodul Intercultural Teacher Education, mis mind eriti huvitab.

Õppeained, mida valisin:

Master's Thesis Seminar
Language, the Learner, the School
Education for All
Mathematics Education I
Human Development
Ethics and Education
Survival Finnish Course

Pean vajalikuks ka anda ülevaade paari sõnaga veedetud ajast kodumaal.  Olles omamoodi hullukene, siis ma siiralt soovin vabandada kallite inimeste ees, kellega oleksin soovinud tunduvalt enam aega koos veeta. Sellepärast võtan endale õiguse pisut oma tegemistest kirjutada. Tulles Aasiast tagasi kujunes minu esimene pool Eestis päris keeruliseks. Sisse elamine keskkonda, kus olin põletanud eelnevalt nii mõnedki sillad ja saanud kõrvetada ning haiget kujunes katsumuseks. Tundsin end kui võõrkeha, kes ei leia oma kohta ja kelle peas on tuhandeid mõtteid ja nende seas ka üks õige suur – KAS SIIN ON IKKA MINU KOHT? Kahtluse all oli tugevasti ka minu eriala õpingute õigsus ning tahe jagada oma teadmisi kodumaal. Väga tugevalt istus ka minu õlul soov mitte kaotada oskusi, mida olin õppinud Indias. Teadsin, et mul ei jää muud hetkel üle, kui vastu astuda nendele hirmudele ja võtsin peamiseks eesmärgiks viia lõpule oma õpingud Eestis ning iga hinnaga siduda oma tegemistesse ka jooga. Ühe inimese mõjutusel ma külastasin taas oma keelekümbluse klassi, kus olin läbinud praktika ja kus tegutseb suure südamega õpetaja, kes on minule eeskujuks. See tunne, mis mind valdas on kirjeldamatu! See oli hetk, kus jõudsin selgusele et Jane ära jäta maailma, mis kuulub Sinule. Hakkasin vabatahtlikult samas klassis iga nädal läbi viima joogatunde. See oli see, mis andis tuge ja jõudu ning sain praktiseerida ja õppida enam seda maailma, mis mind ennast toetab. Siiralt tänan Rozat võimaluse ja usalduse eest.  Õpetasin joogat algajate tasemel ka Raplas täiskasvanutele.
Toreda juhuse läbi kohtusin Eestis inimesega, kelleks on Valli Pärn ja tema juures täiendasin end jooga maailma võludega. Inimene, kelle olemuse mõjutusel liikus minus nii mõnigi puzzletükk õigele kohale. Kahjuks ei läinud läbi minu soov luua laste jooga-võimlemise rühmad. Naiivse mõtlemise juures lootsin, et rühmad täituvad iseenesest, kuid paraku reaalsus oli teistsugune. Peamiseks takistuseks kujunes inimeste vähene teadlikkus selles vallas. Seega pidin välja mõtlema teistsuguse tee, kuidas jõuda nendeni. Pakkusin vabatahtlikult, nii kuidas mul aeg lubas, end õpetama joogat erinevates kohtades (koolides kui ka lasteaedades, individuaalselt ja ka laagrites). Mind võeti enamasti soojalt vastu ja lastele tõesti meeldis :) See on siis kõik see, mis puudutab minu ja jooga suhet kodumaa pinnal. Ikka tasapisi toimetasin ja katsetasin :)
Suve veetsin ma peamiselt laste-ja noortelaagrites tegutsedes. See oli alles aeg :D Igas vahetuses õppisin ma koos lastega ja see on midagi, mis on lihtsalt niivõrd vahva. Üle pika aja tundsin ma taas, et ma kuulun kuhugi ja see on äraütlemata hea tunne :) Kuid see näitas mulle ka, et tee, kus kõnnin ja liigun ei ole veel päris kindel ja siiski on ebakindluse kratt minuga, mis ei lase mul veel täiel rinnal tegutseda ja soovib üsna tihti tähelepanu.
Sügisest ma taas kolisin ja elu viis mind kokku 12 aastase tütarlapsega, kellega veetsime koos peaaegu, et pool aastat. See oli aeg, kus minu jaoks kõik muutus. Pisikene neiu oma täies siiruses, aususes ja ehedate emotsioonidega õpetas mind taas elama. Sellest kujunes välja sõprus, kus oli kõik olemas ja rohkemgi veel. See eriline ja omamoodi suhe hoidis mind kui teda ja sisimas ma tean, et see jääb alati meiega.
Kõige selle juures töötasin ka lastetoas erinevate lastega, tegutsesin aktiivselt oma õpingutega, püüdsin olla kursis oma armsa Kasvatusteaduste Üliõpilasnõukogu tegemistega, hoidsin 3-aastast imevahvat väikemeest, esitasin endale väljakutse ja läbisin praktika Tallinna ühes nimekaimas koolis, viisin enne kodumaalt lahkumist läbi ka talvelaagri, kandideerisin Õpetajakoolituse stipendiumile (ka selles osutusin ma valituks ning isiklikult on see mulle suureks tunnustuseks, et mu püüdlusi hinnatakse) ning kõige selle juures valmistasin end vaimselt ette Soome minekuks. Teine pool nagu ma ka mainisin oli minu jaoks suur muutuste aeg ja sellel lühikesel teekonnal kohtusin ma imeliste inimestega. Avastasin, et leidub häid ja südamlikke inimesi ja hoidsin neid, kes kõigest hoolimata on jäänud minu kõrvale ning leidsin, et mind on tõesti ka kodumaal vaja.  Minus on midagi, mis toetab minu ümber olevaid inimesi ja aitab valitud valdkonda paremaks muuta ning täiendada.  Südamest suur aitäh Teile kõigile, kes olete mind innustanud, toetanud ja usaldanud! Ja eriti suur aitäh kõigile lastele ja noortele, kellega on olnud au koos tegutseda! :)
Seekord võin ma uhkusega öelda, et ma ei põletanud sildu, ei põgenenud ära ja ei jätnud iseennast maha. Esmakordselt võtsin ma ka iseennast kaasa kohta, kus veedan pool aastat ( 05.01 - 31.05 ) oma pisikeses hulluses, arenemise ning jagamise soovidega. Isiklikult on see mulle väljakutse, et näha kas areng kui selline on reaalselt toimunud või on see pigem suur soov :) Saame siis näha :) Taaskord püüan Teieni tuua kõike seda, mida kogen, näen ja ka tunnen. Ausalt ja ehedalt :) Kui kellegi teisega ei juhtu, siis minuga ikka juhtub :D Nii lihtsalt on :D
Alustagem siis taaskord uut etappi minu maailmas, seekord
Põhja-Soomes :)


Talvevõlumaalt Oulust,

ikka ja alati Teie omamoodi eriline Jane  :)






Comments