Väga lähedal...



Eile oli minu viimane vaba päev. Otsustasime minna kohalikku suurlinna Kochi’sse.
Olin tegelikult sisimas natukene shokeeritud, sest see oli kui võlts maailm, mis ei olnud päris. Tänavatel jalutades vaatas iga nurga peal vastu keegi, kes ei olnud hindu, pidevalt hüppas keegi nina alla ja soovis midagi müüa :D Ma ei ole suur kaupleja ja mulle tingimine kui selline kohe üldse ei istu :D Ja peamiselt kui küsiti, et kui palju ma selle eest oleksin nõus maksma oli minu peamine vastus puhtast südamest, et MA TÕESTI EI TEA.
Võib olla see töötas, sest sellest tulenevalt hakkasid hinnad aina kukkuma ja kukkuma…mina nagu papagoi aina kordasin, et ma ei tea ja ei tea :D Ausalt, mulle ei istu see kauplemine ja sellest tulenevalt oleksin tahtnud ära joosta, aga olles viisakas ilmakodanik püüdsin siiski midagigi öelda ja minu vastus oli pidevalt ühesugune :D
Ühesõnaga oli linn puhtalt turistidele mõeldud ja tundsin ennast päris ebamugavalt.
See ei olnud päris India… kuid sellegipoolest oli mul rõõm, et sain seal käidud ja oma arvamuse kujundatud :)
Uudistena ka nii palju, et sain ka eksami sooritatud! Ausalt öeldes olen nii uhke selle üle. Õnneks ei pidanud ma suuliselt eraldi vastama. Samuti oli mul sellel nädalal vaja õpetada tundi algajatele. Sain ka sellega hakkama! Seekord ajasin ma jalad ja käed segamini ja inglise keelega oli mõningaid probleeme, kuid üldises plaanis olen rahul. Harjutamine teeb meistriks :) Seekord ma kahjuks pildistada ei jõudnud, sest algajatele mõeldud tund nõuab enam tähelepanu ja keskendumist. Ka seekord anti meile tunnikava, millest lähtuda ja mida vajadusel muuta võis. Algajatele tunni andmine on tegelikult kordi keerulisem ja nõuab palju tööd, sest oluline on õpilasele selgitada erinevaid poose (asanaid), just tehnilises mõttes, et õpilane esimesel tunnil endale viga ei teeks.  Õpetaja tähtsus on maksimaalne . Tegin avastuse minu eriala (klassiõpetaja) ja joogaõpetaja osas. Tehnilised põhimõtted õpetaja töös, mida olen aastaid õppinud siinkohal nii suurem määral ei toimi. Nii mõnelgi korral oleme tagasisideringis maha pidanud pikki arutelusid ja minu jaoks on see väga huvitav olnud. Ühine on võtmesõna – loovus!
Kuid õpilased ka seekord särasid ja andsid õnnistuse, et võin julgelt õpetada. 
Siiski on mul veel PALJU õppida ja arenemisruumi on küllaga…
Kaks neiut on ka füüsiliselt vigastatud ja nende teekond siin on olnud keeruline, kuid me kõik toetame ja abistame. Üks tütarlaps peab naasma tagasi oma kodumaale, kuna avastatud õlavigastus ei luba tal siia kauemaks jääda. Tüdrukud on praeguseks rõõmsamad ja positiivne suhtumine aitab oluliselt kaasa! Samuti kohapeal olev arsti valvas abikäsi :) Me kõik teame, et kõik saab nendega korda :) Kõik juhtub elus põhjusega, põhjus tuleb üles leida enda jaoks :) Tütarlaps, kellel on probleeme alaseljaga avastaski, et tänu sellele vigastusele teab ta nüüd, mida tunnevad inimesed kellel on probleeme alaseljaga. Sellest tulenevalt oskab ta neid juhendada ja kasulikke õpetussõnu jagada :) Lihtne eksole :)

Algajate tunni alustamiseks oli mul taaskord ütlus leitud :

„ We are what we think.
 All that we are arises with our thoughts.
With our thoughts we make the world“
 Buddha

Tunni lõpetasin imeilusa lauluga, mida koos õpilastega laulsime:

I step into the flow
and then I let it go,
I open my heart, my mind, my soul.

I surrender, I surrender…

Open my heart, my mind, my soul…

(Inga)

Sellel nädalal oli meil füüsilises plaanis tähelepanu all hingamisharjutused. Siin olles ma üha enam ja enam olen õppinud, kui tähtsal kohal on hingamine ja õigesti hingamine. Lähedased inimesed teavad, et mul on aastaid olnud sõbralikud suhted ühe pahega, kuid võin Teile öelda, et otsustasin sellest hetkel loobuda… ühel hommikul tulin mõttele, et soovin tunda, mis tunne on olla füüsiliselt ja vaimselt täiesti puhas… vaatame, kui tubli ma edaspidi selles suudan olla, kuid hetkel on selles vallas kõik hästi :)
Viimastel päevadel on minus aset leidnud ka sügav kurbus. Ühe päeva võttis see täiesti enda alla. Seekord on see teistsugune…üks osa minust ootab tagasi jõudmist Eestisse, kuid teine osa on südamest kurb, et lahkuda siit – maailmast, mis oli niivõrd erilise tähtsusega. Osa, mis ootab tagasi jõudmist on tulvil ärevust, ootust ja energiat, kuid samas ka pisikesed hirmupisarad on segatud sinna. Kindlasti ei ole ma tagasi tulles raudrüüs sõdalane, kuid eks näis kuidas kõik läheb :) Siinkohal on tegemist sellega, et ma pooldan põhimõtet kui õpetust, et ära kunagi varja oma emotsioone, ära suru alla seda, mida tunned… Emotsioonid annavad meile elu, näitavad et me tõesti eksisteerime! Meie saame neid ennast säästvalt juhtida ja kontrollida  ( mis on väga suur oskus, kuid täiesti õpitav) :) Siinkohal tekib vaid küsimus -  kas kõike on vaja alati kontrollida ja juhtida? Jätan selle küsimuse hetkel ripakile :)
Nii siis ongi, ülehomme varahommikul suundun siis kodumaa poole. Täna on meil viimane ametlik õppimise päev ja homme on meil lõpu tseremoonia.
Ütlen ausalt, et kõik ei ole veel kohale jõudnud…



Päikest Teile talvisesse Eestisse soovides,

Jane

Comments