Lõpule peaaegu lähedal...

Kõigepealt soovin Teile imelist alanud draakoniaastat :) Draakonid, tulemas on üks väga huvitav aasta :)

Märkamatult on möödunud üle kolme nädala Indias. Võin öelda, et see nädal oli minu jaoks päris keeruline. Vaimelt kui füüsiliselt. Alustasin nädalat üsna nõrgana ja eks ka pisikene närv oli sees eksami pärast kui ka oma esimese joogaõpetaja kogemuse ees. Pluss veel kohalik arst söödab mind siin Ayurveda meditsiini imedega, mille maitse on vahepeal niivõrd õudne, et võtab lausa jalad nõrgaks :D
Tundsin ennast jube täbaralt... Siis saabus päev, kus oli minu kord olla joogaõpetaja grupikaaslastele. Esmakordselt oma elus lubasin ma endale, et ma ei püüa nii väga kramplikult ette valmistada. Soovisin tunda tunnet, mis minus tekib kui olen esmakordselt õpilaste ees, tegemaks midagi mis on minu jaoks absoluutselt midagi uut. Ma mõtlesin, et tore oleks luua meeldiv õhkkond ning kasutasin ka oma tunnis esmakordselt muusikat (mida teised õpilased ei olnud kasutanud). Siis saabus hetk, kui asetasin joogamati oma õpilaste ette... Kõige kummalisem on see, et ma tundsin ennast nii suurena. Ei mingit meeletut ärevust, ei mingit tohutut närvilisust...ma lihtsalt läksin n.ö vooluga kaasa,loomulikult natukene pabistades ja kasutasin teadmisi, mida meile on õpetatud (pluss ka ette antud tunnikava, mida tuli vastavalt enda äranägemise järgi muuta). Te ei kujuta ette mis juhtus - ma tundsin ennast kui päike taevas! Ma olin ühel hetkel nii suur... teadmata tegelikult mida ma teen! See tunne oli tohutu...kõik kadus ühe hetkega. Kogu minu väga halb enesetunne...ma tundsin taas, et issand ma olen nii õigel teel, kui veel vähegi olla saab! Ma särasin ja olin täpselt see kes ma olen, nautides igat hetke ja nähes, et minu olemus kui selline mõjub mu õpilastele. Te ei kujuta ette, mis tunne see on! See on kirjeldamatu... Mu tundi oli vaatlemas ka loomulikult ekspert ja hiljem oli meil grupipoolne tagasiside ring. Mu õpilased ütlesid, et nad tundsid endid hästi. See mis minus on, jõudis nendeni ja teate mis veel juhtus - mu grupp säras! Nad naeratasid ( ka inimesed, kes ei olnud seda harjunud tegema). Mu sõbranna ütles: " Jane, ma nautisin Sind kui õpetajat, see oli midagi suurt..tehniliselt muidugi on Sul veel õppida, kuid see on kõige lihtsam osa selle kõige juures". Ta ütles ka, et see oli uskumatu, kuidas ma muutusin, sest ta nägi kõrvalt kuidas ma paar päeva olin olnud (tõesti tervise mõttes mitte kõige paremas seisus) ja ta ütles, et see oli vapustav. Ekspert ütles, et ta nägi esmakordselt, mida naeratus võib õpilastega teha ja kuidas keskkonda muuta. Ma tean, et tehniliselt on mul meeletult veel vaja õppida, kuid see tunne, see energia...see on seletamatu! Ütlen Teile ausalt, et mulle pole kunagi kiitused kui sellised lugenud, kui ma ise samamoodi ei tunne... kuid seekord see tunne, mis minus aset leidis oli lihtsalt ülekõige. Ma mõistsin taaskord, kuidas ma tõesti armastan õpetamist, kuidas ma armastan seda tunnet, kui näen inimesi naeratamas, kuidas ma naudin hetki, kui tunnen, et tõesti ma suudan seda teha... ja ma tõesti suudan! See on midagi kirjeldamatut... Kuid võin Teile saladusena öelda, et ma soovin ennast jagada siiski eelkõige lastele, sest seda on lihtsalt vaja...hetkel aga siiski pean endale meelde tuletama ikka ja jälle, et hetkel Jane palun keskendu iseendale...ma ikka ja jälle kipun seda unustama...pikk tee on veel ees...
Eksamiga jälle ei läinud nii hästi...ma pole mitte kunagi suutnud fakti põhiseid eksameid sooritada, sest ma ei suuda fakte kui selliseid meelde jätta. Kõige hullem on veel see, et alati kui keegi mulle paberi nina alla lükkab ja mu teadmisi kontrollib, siis seesmiselt ma saan kurjaks ja mõtlen, et issand maailmas on nii palju erinevaid võimalusi, kuidas mu teadmisi kontrollida ja tema valib enda jaoks kõige lihtsama ja minu jaoks kõige raskema tee! Iga jumala kord taban taaskord sellelt mõttelt ja siis ma ärritun ja lihtsalt jooksen omadega kokku :D Loomulikult juhtus ka seekord samamoodi...istusin siis seal laua taga, vastates 30nele küsimusele. Eelkõige mõlgutasin mõtteid, kuidas maailmas elu paremaks muuta :D Ma õppisin, tõesti õppisin...kuid midagi mu peas on veel valesti ja ajurakud ei ole valmis  kõike vajalikku veel talletama ja nagu ma ka mainisin, siis juhtus taaskord see mis alati, ma jooksin omadega kokku... Midagi ma siis seal kokku kritseldasin, kuid hiljem palusin võimalust suuliselt vastata, et kui peaks minema väga halvasti. Nad olid nõus :) Tore tulevane õpetaja olen eksole :D
Muidu loengute osas on olnud veelgi intensiivsem kui eelmistel nädalatel, kuid sisimas ma näen inimestes muutusi ja kuna mulle meeldivad inimesed ja nende lood, siis olen püüdnud ka inimestega suhelda ja n.ö taustaga tutvuda... Ütlen Teile ausalt, et siin on kõiksuguseid inimesi (nagu ka eelnevalt olen maininud). On inimesi, kes on elu hammasrataste vahele jäänud, on inimesi, kes soovivad siiralt joogaõpetajateks saada, on inimesi, kes soovivad oma elus suuri muutusi, on inimesi, kes soovivad puhata ja energiat koguda, on inimesi, kes soovivad ennast "puhastada" kõigest mis on olnud, on inimesi, kes soovivad endid vabastada iseendile seatud raamidest ja ühiskonna poolt ette seatud ootustest ja olla vabad jne jne jne.
See on uskumatu ja ikka ja jälle ma imestan... kuid meid kõiki ühendab jooga, me toetame üksteist ja laseme üksteisel olla täpselt need, kes me oleme. See on väga vapsutav tegelikult.
Omakorda ma vahel lihtsalt jälgin inimesi ja nähes muutusi on see veelgi erakordsem...Ma ei saa öelda, et muutused on alati positiivsed, ei! Ka negatiivsed muutused on siiski muutused, mis annavad meile vihjeid... Iseasi kuidas inimesed neid loevad :)
      Täna oli meil ka kaua oodatud järjekordne vaba päev ja seekord otsustasin grupiga kaasa minna. Käisime paadiga sõitmas. See oli nii lõõgastav ja rahulik... Muidugi otsustasid mu jalavarjud otsad anda keset matka ning erinevate vaatamisväärsustega tutvudes olin mina jälle looduslaps Eestist :D
Täna ma ka küsisin oma india sõbra ja õpetaja Murty'lt, et kas siinsed inimesed hindavad seda mis neil siin on? Ta ütles, et väga paljud seda siiski ei tee...inimesed ei näe ja ei oska hoida seda, mis neil on. Ehedaks näiteks oli ka see, kui meie laeva kapten lihtsalt kogu oma prahi sujuvalt üle parda viskas silmagi pilgutamata. Meie olime korralikus hämmingus, sest me veel ütlesime, et palun pange kõik praht prügikottidesse, mille olime valmis meisterdanud :D Paraku on see inimloomusele vist tõsine paratamatus... Kuid siiski tuleb loota, et see ühel päeval muutub...
Ise mõtlesin, et kummaline on see, et erinevaid raamatuid sirvides siin ja lugedes, olen avastanud, et nii palju leidub materjali mis on mõeldud euroopale - et aidata meid! Meie omakorda püüame aitada neid... Eks targemad on ikka need, kes on kaugel ja kättesaamatumad, mitte omad inimesed :)
Nii siis ongi...see nädal olen taaskord joogaõpetaja, kuid seekord algajatele ja soovisin ka harjutada eraldi lastele mõeldud joogat. Pluss siis tulemas on lõpueksam... Ja loomulikult intensiivsed loengud. Loodan, et see nädal olen pisut tugevam füüsiliselt kui ka vaimselt... teadlikult ma tegelikult tegelen sellega, kuid see võtab aega... paneb mind igakülgselt proovile :)


Ma kirjutan Teile ka mõtte, mille oma elu esimeses joogatunnis oma õpilastele edastasin:



" Try to be true to your own Self and give right direction to your life. Direct your life to higher and higher values". 


=


" I try to be true to my own Self and give right direction to my life. Direct my life to higher and higher values".



Südames ikka ja jälle Teiega,

Jane




Comments