Annan endast märku :)

Tervitus! :)

Nüüd siis on juba kaks nädalat möödunud Indias ja eile oli meie teine vaba päev ( minul siis esimene :)).
Seda vaba päeva oli nii vaja! Kuna tõesti on päevad väga intensiivsed, siis eelmise nädala keskel oli tunda kõigi meie seas väsimust, nii füüsilist kui ka vaimset. Meil on nii mõnigi füüsiliselt ka vigastatud :) See ei tähenda seda, et meil on siin sõjakool ja teeme kõike mida kästakse - ei! Pigem on inimesed üle hinnanud oma võimeid ning samuti on mõned vanad vigastused andnud tunda intensiivsete joogatreeningute käigus. Ka minul andsid põlved alguses väga korralikult tunda, sest need on mul probleemsed alati olnud ( mul vasakut põlve on ka eelnevalt opereeritud) ja mõned asendid olid nii valusad teha, et pisar silmas ja hinge kinni hoides sain ennast kuidagi paika, kuid nüüd olen õppinud ennast rohkem selles vallas hoidma ja tunnen ennast palju kindlamalt ja ilma suure valuta. Seega ise naerame, et füüsiliselt me nii tugevad ehk ei ole, kuid vaimselt ületame absoluutselt kõiki teise gruppe! Meil on erakordselt hea harmoonia, mis toimib :) Mina olen tegelikult kõige vähem tegelenud joogaga, mis tähendab seda, et minu jaoks on see maailm väga uus ja füüsiliselt eriti raske. Erinevate asanade tegemine nõuab keskendumist ja suuremat vastupidavust.  Püüan vapralt teistega sammu pidada, igakord alati ei õnnestu, aga kõik on nii toetavad ja abivalmid, mis omakorda annab nii palju tahet ja motivatsiooni. Suutsin isegi eelmine nädal pea-peal seismisega hakkama saada. Mitte päris iseseisvalt veel, kuid sellega ma hetkel tegelen. Ma tunnen end kui väike laps, kes õpib oma keha alles tundma ja avastab selle juures maailma.
Jooga on terviklik ja toimiv süsteem, mis on lõputute võimalustega. Siinkohal pean mainima, et palun ärge arvake, et mulle siin tehakse korralikku ajupesu ja suunatakse n.ö jooga usku! :D Absoluutselt mitte! Esiteks sellist usku ei ole olemas ja teiseks joogaga võivad tegeleda absoluutselt kõik inimesed, olenemata nahavärvist, uskumustest, soost, rahvusest jne. jne. jne. Müstiline maailm, mis hõlmab nii vaimset kui füüsilist poolt ja kokku moodustab terviku. :) Pidasin vajalikuks natukene ehk selgitada :)
Eile oli siis meil ka vaba päev, kus käisime kohalike vaatamisväärsustega tutvumas. Hästi rahulik ja tore oli :) Ühe tütarlapsega otsustasime hiljem veel ka ookeani äärde minna ja see oli USKUMATU! Milline rahu, harmoonia ja ilu! Nägin ka esimest korda päris elus delfiine hüppamas! Delfiinidega on üldse naljakas lugu, sest enne seda oli neid vaid üks tüdruk näinud, kes ütles et nad tõesti on siin olemas, kuid keegi teine neid ei olnud näinud. Seega olime üsna skeptilised. Kuid nüüd nägin neid ka mina ja nad olid nii pisikesed ja armsad ja tõesti olemas! Siiski pildi peale ma neid ei saanud, sest selle aja peale oli kahjuks minu armas kaamera otsustanud töötamise lõpetada.
Ühesõnaga vapustav päev ja nii rahustav, seda oli kohe väga vaja!
See nädal hakkame juba ka ise õpetama joogatunde (praktiseerime). Ees ootab ka esimene eksam. Tulemas on seega päris huvitav ja taaskord raske nädal. Kõige olulisem on säilitada kindel tahe ja rõõmus meel! :)
Mida ma veel omakorda eraldi välja tooksin on see, et Kerala, kus mina paiknen on arenenum,haritum ja natukene jõukam piirkond Indias (nii nad ise ütlevad). Siiski leidub ka siin inimesi, kes teenivad raha kerjamisega, kuid sellepeale ütles mulle mu siinne sõber, et see on nende jaoks eelkõige äri. Õhtul korjab keegi nende käest raha ja nemad saavad oma osa ja kõik on rõõmsad :) Siiski on jube raske vaadata naisi, kes kasutavad lapsi, et n.ö oma viletsat elu näidata...Kerjuseid siin ei vihata, pigem siiski aidatakse :) Me arutlesime ka teemal, et kas nad ise hindavad seda, mis neil siin on...looduse puhas jõud, mis on nii võimas. Ei oska öelda, sest prügi ja praht prügikastideni ei jõua ja üsna kiiresti saab teada, mis eelistused neil toiduvalikus on :D Siiski ma usun, et tasakesi on see aastatega natukene muutunud ja ehk muutub veelgi enam :) Lootma ju peab :)
Natukene tunnen puudust ka pulkadega söömisest. Siin on abivahenditeks toidu söömisel vaid näpud :) Meile on spetsiaalselt alati lisatud lusikas ja kahvel. Mulle paljakäsi söömine kohe üldse siiani ei tundu mugav :) Eks ma õpin ja arenen ehk ka selles vallas :) Ühesõnaga minu areng on siis noast ja kahvlist pulkadeni ja sealt edasi, siis iseenda armsad näpud :) :)
Nii siis ongi, ma seekord tõesti pikalt ei peatu, vaid püüan Teile edasi anda kõike pigem piltide näol...
India on teistsugune ja seda igas mõttes...mida mina õudsalt kartsin siia tulles, et inimesed on ehk pealetükkivad ja agressiivsed. Absoluutselt mitte! Viisakad, abivalmid ja kenad :) Inglise keelt oskab samuti peaaegu iga kodanik :) Loomulikult kohalikud noormehed meela pilguga jälgivad igal võimalusel meie laagri tütarlaste kehakumerusi, kuid olgem ausad, on ka mida näidata ja vaadata :) :)  Inimesed nagu meiegi, lihtsalt mõningate kultuuriliste erinevustega :)


NB: Mu punase täpiga otsa ees sai ka nalja. Üks vanem meesterahvas kutsus mind enda juurde templi lähedal, pistis oma näpud pulbritopsi ja järgmisel hetkel olid need minu laubal sõnadega "God bless you". Sellel hetkel oli terve mu nägu, silmad kui suu pulbrit täis ja ainus mida suutsin mõelda oli, kas ma veel nägijaks saan :D Olin kohe korralikult õnnistatud, sest ükskõik kuidas ma ka ei kraapinud, siis maha see tulla ei tahtnud :D


Kalli-kalli Teile!

Õnnistatud Jane :)


Comments