Lubatud vihje ...





Olen nüüd olnud paar päeva Eestis. Ajavahe annab veel tunda ja pisikene haigusepisik on ka külge hakanud, kuid ikkagi on hea olla kodus :) Kui aus olla, siis ei ole kõik veel päris kohale jõudnud...

Riputan üles siis vihje, mida Teile lubasin...  Olen 2 jaanuar - 6 veebruar Indias. See oligi minu suur saladus, mida kõikide asjade juures püüdsin vapralt ellu viia. Oli lootusetuid olukordi ning mõningaid riske, kuid kõik tasus end lõpuks ära.
Mida ma siis tegema lähen?
Sihtkoht on Lõuna-India täpsemalt Kerala ja veelgi täpemalt Mozhikkulami küla.
Lähen joogakooli, et saada joogaõpetaja kvalifikatsioon. Uurisin väga mitmeid võimalusi üle Aasia kui mitmeid koole Indias ja lõpuks leidsin selle, mis mulle sobis jooga sünnimaal.
Paljudel tekib nüüd ehk küsimus, et mille pärast ja miks ma nüüd sinna ronin? :)
Kõige ausam vastus on, et ma vajan seda ja soovin, et see oleks osa minu elus. Teiseks, kui suudan kooli lõpetada, siis on mul paar mõtet, mida enda kodumaal teha.
Oma isiksusest tulenevalt ei oska ma iseennast hoida... see on minu nõrk külg. Olles ennast avastanud sügavast august (ja kükitades seal aastaid, rohkem kui 3), ei suutnud ma enam sealt omal käel välja ronida. Kõige juures kaotasin iseenda... Olukord oli juba nii raskeks muutunud, et vajasin kõrvalist abi. Palusin abi...ja leidsin abi ning diagnoosiks oli depressioon. Kõige naljakam on see, et kõik mis ma tegin õnnestus, kuid seesmiselt kukkusin ma iga päev üha sügavamale ja sügavamale ja takistada ma seda enam lihtsalt ei suutnud.
Mul oli võimalus valida ravimid või pikem teraapia või mõlemad korraga. Mina olin juba eelnevalt valinud väljapääsu minna väljaspoole Eestit. Tegelikult valisin kõige raskema tee - omal käel hakkama saada. Teadmata tegelikult seda, kas ma seda suudan ja mis võib juhtuda... ja endale pidevalt tunnistades ja meelde tuletades, et tee kus kõnnin on väga nõrk ja kukkumised on kerged tulema.
See tee on olnud väga raske ja sellepärast ma soovisingi olla väga aus oma blogis ning natukene ka selgitada tagamaid. Ma tean, et ei ole ainus inimene... kuid meie loomuses on "selliseid asju" kiivalt varjata, sest see on kui midagi halba, millega tuleb ise hakkama saada. Kartes, et ehk keegi näitab näpuga või haletseb. Täpselt see juhtus ka minuga. Ainult väga lähedased sõbrad teadsid, kuid ühel hetkel keerasid ka nemad selja... Leides ennast täiesti üksi oli tee veelgi keerulisem. Aidata ei saa selles olukorras mitte keegi, kui vaid ise. Paraku on raske ennast aidata, kui oled kadunud...
Muutusi kui selliseid on vaja, seda on hetkel mu elu näidanud...ja nüüd tulebki minu elu suurim muutus. Alguse said pisikesed muutused juba otsusega leida võimalusi väljaspool Eestit ...
See jutt ei ole selleks, et oma maailma hädasid kurta, absoluutselt mitte! Minu loomus ei ole selline. Ma soovin vaid sellega öelda, et kui on muresid ei pea me tegelikult nendega ise alati hakkama saama. Tuleb rääkida ja teiseks tuleb soovida inimesi mõista. Absoluutselt kõigel on põhjus, miks keegi midagi teeb ja see ei ole alati enesekesksus... Rohkem toetust ja mõistmist :) Alati ei saa välise järgi teha ennatlikke järeldusi kui otsuseid.
Ma ei ole supernaine ja mitte kunagi ma kahjuks ka selleks ei saa :) Kuid ma soovin olla elurõõmus ja nautida seda, mida ma teen, teades, et annan endast palju :) Nüüd siis lähen oma elu ehk suurimat väljakutset sooritama ja õpin kõige juures ka iseennast hoidma, et tagasi tulles ehk ka seda kõike teistele jagada :) Loomulikult ei jäta ma oma huvisid haridusmaastikul,eelkõige lapsi ja noori, ei! :) See on minu kirg :)


See ongi siis sissejuhatus sellele, mida ma siis tegema lähen ja miks :)

Nüüd siis taaskord täppidega Jane :)


Comments

  1. Jane, kallis Jane,
    mul oleks Sulle nii mõndagi rääkida tubli-olemisest ja ise-hakkama-saamisest.
    Imetlen Sind.
    Ja hoian oma mõtteis -- for what it's worth.
    K.

    ReplyDelete

Post a Comment