13.11 Peaaegu kolm kuud :) :)

Kõigepealt soovin kõikidele isadele kõige kaunimat isadepäeva! Oma isale saadan õhumusid ja kallistused! :) Üks pisikene üllatus peaks ka lähitulevikus vanemate kodu postkasti saabuma :) Loomulikult kui kõik hästi läheb...
Teiseks kõikidele jalgpalli fännidele - ÄRGE OLGE KURVAD! Olen ka siin kaugel meie poistele kaasa elanud, seekord siis sedasi :) Kuid tublid on nad siiski :)
Kolmandaks - olen siin juba kolm kuud olnud! Uskumatu! Ei taha seda väsinud ja kulunud lauset kirjutada, aga siiski - aeg lausa lendab!
Eelmine nädal- uskuge või mitte läks taaskord mul õppimisetähe all :) Pean mainima üht suuremat saavutust - lõpuks ometi suutsime me paarilisega töö ühe faasi lõpetada! Olime esimesed ja tundub, et saime ka asjadest õigesti aru! Sellest tulenevalt olen sellel nädalal selle eriala loengutest vaba :) No on hea tunne! Ausõna on! Mu paariline oli ka rõõmus! Ütlen ausalt, et vahepeal ta vist isegi soovis mind lüüa :D Oli päevi, kus meie töö ei edenenud ja ta vihastas ja mina mossitasin, siis kinkisime üksteisele kommi ja ütlesime, et võitleme lõpuni üheskoos ja naeratasime :D Kommid ja mandariinid lahendasid meie erimeelsused,õigemini arusaamatused :D Korea keele loengutel ma hetkel lähemalt ei tahaks peatuda...ütlen ausalt, et tegelen motivatsiooni leidmisega... Reedel otsustas õpetaja, et tunni asemel küpsetame kõik üheskoos traditsioonilist korea sööki. See oli küll hästi vahva! Toimetasime kõik üheskoos (hiinlased ja meie) köögis, arusaamata mida me tegema peame ja kuulates hoolega õpetajate õpetussõnu. Mis olid loomulikult korea keeles :D Mina lambakene, pidin keetma mingeid rohelisi asju... Sain hakkama! :D Hiinlasest sõber Darrel küll aitas, aga kahekesi oligi kindlam :)
Lõpptulemus oli maitsev :)
Kolmapäeval lastega töötades keskendusime avalikule esinemisele ja esitlustele, sest me kõik teadsime, et laupäeval saavad õpilased neid esitleda, kasutades õpitud programmi. Mina veel tegin reede öösel meie klassi tutvustava esitluse. Olin päris pabinas, kuid lõpptulemusega jäin siiski rahule. Laupäeva hommikul selgus, et me ei saa programmi kasutada (kuna see on veebipõhine). Te ei kujuta ette ka kui pettunud ma olin...olgu, ma neelan selle alla, kuid mul oli nii kahju lastest. Ma ikka alati püüan täita lastele antud lubadusi, kuid seekord tõmmati sellele korralikult vesi peale. Sellest lähtudes mõtlesin kiiresti järgmise plaani - tegin ettepaneku, et detsembris teeme lastega tunni, kuhu on kutsutud õpetajad,koolidirektor kui ka lapsevanemad.
Näitame, mida me oleme õppinud ja teinud ning lapsed saavad esitlusi esitleda, mille üle nad uhked on ja millega oleme palju vaeva näinud. Ma kogu südamest loodan, et see toimib!
Muideks selline käitumine on siin üsna tavaline...ei anta asjadest eelnevalt teada, vaid kõik selgub kohapeal. Ma ei ole arusaanud miks, kuid on öeldud, et harju sellega :) Olen endas püüdnud palju neid pettumuse piisakesi alla neelata ja kohe siis midagi muud välja mõelda. Vahel on aga äraütlemata raske, sest tõesti oled millegagi arvestanud ja isegi vaimusilmas on tulemus näha, kuid siis suudetakse see mingil moel nahka keerata :) Ei ole hullu - õpetaja üks omadusi, mis on tõesti oluline - oskus vastavalt olukorrale tegutseda :) Sellega olen pidanud paljuski rinda pistma :)
Laupäeval siis oligi koole tutvustav n.ö mess (meie mõistes). Minu lapsed olid tublid! Teate, mis on kõige toredam tegelikult...on mis on, siis nad on kõike mida oleme rääkinud ja õpetanud arvesse võtnud. See on nii vahva ja hea tunne! Sa näed oma silmaga arenguid! See ei ole jutt, et lapsi kiita, vaid see tõesõna nii on... tuleb keskenduda headele külgedele, kuid samas lihvides konarusi :)
Mess iseenesest oli huvitav, ja meie olime Theresaga kui meie kooli maskotid :D Näitamaks, et selles koolis on õpetajad Euroopast :D Väsitav oli, aga mis teha, kui nad meie üle uhked on, sest me oleme siiski Euroopast. Ja mina olen Eestist! Seda rõhutades on järgnev lause, et see on väga pisikene riik ja väga paljud ei tea seda :D Uhkusega loomulikult :D Mina siis naeratan tavaliselt ja seletan, kus me siis ikka asume ja kes me sellised oleme :) Ärge muretsege, ma ei vea meid alt!
Täna käisin ka oma armsas kirikus (nii tore oli näha armsaid ja tuttavaid nägusid) ja peale seda oli mul jooga, kus taaskord harjutasime oma esitluseks. Olen siinkohal VÄGA aus, kui ma jään ellu ja ei ole saanud suuremaid kehavigastusi enne esinemist, olen ma üks tugev Eestimaa neiu! Tõesti on raske, kujundid ja elemendid on füüsiliselt väga keerulised, kuid nagu ma ka eelnevalt kirjutasin, siis olen selle seadnud endale eesmärgiks. Harjutan ja tegutsen vastavalt, et saavutada vorm, kus jään elama :D Hetkel ma isegi ei kurda ja endalegi ootamatult olen avastanud, et tõesti ma paindun ja isegi mõned asendid olen kiita saanud. See on suur, suur üllatus minu puukehale ja loomulikult pisikene tunnustus :) Tõesti, palun hoidke mulle pöidlaid! Seda ma päris ausalt vajan! :)
Järgmine nädalavahetus plaanin Seouli minna, kuid sellest siis kirjutan juba järgmine kord :)



Veetke üks eriline päev koos oma kalli isaga ja nautige pisikesi hetki :)


Ikka ja jälle Teie Jane :)



Comments