17.10 Kaks kuud eemal...

Ongi nüüd taaskord sünnipäev ehk siis kaks kuud on edukalt täis saanud :) Võib mind õnnitleda :)
Nüüd on ka tervis LÕPUKS parem ja hädapätakas on minust lahkunud... uuh, Te ei kujuta ette ka kui õnnetu ma tegelikult olin. Kohe üldse ei meeldi olla haige ja veel täiesti võõras keskkonnas.
Suutsin küll vältida haigusega seoses arste, kui juhtus see, et ülikooli ühiselamu saatis meid kohustuslikku arstlikku kontrolli eelmine nädal. Mul tekkis tunne, et haigla on juba minu teine kodu siin... Tegelikult paluti meil eelnevalt siia tulles ka teha erinevaid proove ja võtta Eestist tõendid, et kõik on korras. Nüüd siis siin topelt! Seletasin, mis ma seletasin...keegi mind kuulda ei võtnud :( Seega pidin uuesti andma vereproove ja tegema kopsudest pilti. Ma palusin kaasa ühe korea sõbranna, kes meid keeleliselt ja paberitega aitas. Kuhu minna, mida teha... selles osas läks kõik hästi :)
Olgu, ma siis kirjutan Teile ka sellest, mis minuga haiglas juhtus...endal tuleb küll muie tagantjärgi mõeldes näole :D
Ootasin enda järjekorda, et teha kopsupilti. ( Pean mainima, et siin käisid kõik protsetuurid väga kiiresti, ei mingit tagumiku soojendamist oote järjekorras). Mind kutsuti ja sisenesin ruumi. Naisterahvas seletas midagi, mina muidugi ei mõistnud. Seega võttis ta kasutusele kehakeele ja mina kohe sain aru, mis tegema peab - riidest lahti võtma. Läksin siis kuhugi kabiini ja rõõmsalt korjasin ülakeha paljaks. Väljusin siis kabiinist, et pilti minna tegema, kui naisterahvas suurte silmadega ja kätega vehkides tuli ja lükkas mu kabiini tagasi. Tõmbas kardina ette ja andis kitli, mis tegelikult kabiinis rippus, aga mina seda lihtsalt ei pannud tähele :D Aitas veel kitli kinnigi paeluda :D Ma olin nii ehmatanud näoga :D Minu mäletamist mööda Eestis olen ma alati läinud palja ülakehaga masina juurde ja hinge kinni hoidnud - ei mingit kitlit. Seega arvasin, et siin käivad asjad samamoodi, kuid minu üllatuseks EI :D Ühesõnaga oli mul üsna häbi ja püüdsin seda siis varjata, vabandades ette ja taha :D Kindlasti oli see tema jaoks üsna shokeeriv vaatepilt, kuid ma loodan, et sisimas ta andestas mulle :) :) Siiani on natukene häbi, aga no mis sa teed...lammas jääb lambaks :) :)
Täna käisimegi oma tulemuste vastuseid võtmas haiglast ja oh üllatust olen TERVE! (See on puhas iroonia, sest Eestis olles sain juba seda teada ) :) Topelt ei kärise :)
Kui jätta see vahejuhtum kõrvale, siis teate, ma käisin elus esimest korda vaatamas ragby võistlust. See oli äraütlemata vägev! AGA selles sõpruskohtumises oli Korea kiirabil palju tööd - 5 haavatut. Uskumatu! See oli kui sõda :D Tulemus oli sellepärast nii õõvastav, et mõlemas meeskonnas oli ka mängijaid, kes täitsa esimest korda mängisid ja mängijaid, kes olid professionaalid. Kuid siiski mulle meeldis! Nüüd ma tean veel peale suusatamise - pesapalli ja ragby kohta :D Juhuuuu!! Ma piinasin nii mõndagi mängijat, et teada saada reegleid...sest alguses ma ei saanud mitte midagi aru, mis seal platsil toimub. Mulle tundus, et see mäng on mõeldud vaid selleks, et mehed saaksid üksteist katsuda :D Väga õel minust, kuid ausalt, täpselt nii see mulle esmalt tundus :D Meeskonnad koosnesid välismaalastest, mitte korealastest. Ühes meeskonnas oli USA sõdurid, kes on Soulis missioonil kaitsmas piiri. Mina ei tea mida nad siin Koreas teevad, aga noormehed olid VÄGA vormist väljas :D Ma ei uskunud oma silmi! :D Kuid mis seal ikka, meie poisid võitsid ja see on peamine!! :) Pärast sõprustkohtumist läksime üheskoos vaatama tõelist võistlust,kuid seekord jälgisime seda telekast - Prantsusmaa - Uus Meremaa. Prantsusmaa võitis! :) Pean mainima, et olin nende poolt. Paraku üldsus minuga seda arvamust ja poolehoidu ei jaganud :D Ühesõnaga tasapisi arendan endas erinevate spordialade mõistmist :)
Kuna meie poisid võitsid, siis oli ka afterpary, kus olid kõik meeskonnad koos ja sai erinevate rahvustega suhelda. Tihti on arvatud, et olen Venemaalt, kuna olen sarnase välimusega venelannadele - ja nimedeks on pakutud Svetlana ja Tatjana. Püütud on ka alustada vestlust vene keeles, et vähegi muljet avaldada. Paraku on need kõik läbi kukkunud, sest mina vene keelt ei oska :) Kuid naeratan siis ja ütlen, et olen Eestist ja mure on murtud :)
Kuid, kui rääkida tunnetest mis mind valdavad rääkides teiste rahvustega, siis olen siiski tundnud ennast vahel üsna üksikuna. Armas, siiras eestlanna, kes kasutab eesti-inglise keelt ja jääb nii mõnelegi inimesele üsna arusaamatuks. Ma pole Teile kirjutanud, aga mul on siin olnud ka probleeme erinevate rahvustega suhtlemisel, sest kasutan otse tõlget tihti ja nende inglise keel on neil emakeel, mistõttu üsna sageli on juhtunud palju valesid mõistmisi ja arusaamatusi. Kohati on see armas, kuid samas on see minu jaoks üsna raske, sest kõik kuidagi sulanduvad, aga mina olen taaskord teistmoodi... Ma siiski püüan ja soovin suhelda ja nii mõnigi arvestab sellega, et minu emakeel on siiski eesti keel. Vahel aga tunnen, et tahaksin rohkem ennast väljendada, kuid paraku ei oska...Samas tunnen ka hirmu, sest ei tunne siinseid erinevaid inimesi. Mõned on siin kauem olnud, teised vähem... Minu jaoks võtab see natukene rohkem aega, sest mulle on tõesti vajalik teadmine, kui tean mis inimestega on tegu...Lohutan ennast teadmisega, et kõik need tunded on inimlikud.
Kui aus olla, siis vahel tunnen ennast mugavamalt korealastega, kui erinevate kultuuridega suhtlemisel... See on minu jaoks suur õppimise koht. Üks rumal komme on ka see, et ma ei oska kanda "võltsi" maski... kui mind ikka ei huvita inimene ega tema tegemised, siis ma ei oska temaga ka ilmast rääkida, ma lihtsalt ei taha! Pole veel jõudnud endas selgusele, kas see on hea või halb, aga ma lihtsalt ei taha...pigem jätan siis rääkimata. Ühesõnaga pusin siin oma armsa eesti-inglise keelega ja vahel tõesti tunnen ennast seesmiselt üksikuna, sest sooviksin rohkem rääkida ja mõista kohati mitte kõige naljakamaid nalju :). Lihtsalt natukene võtab rohkem aega, et olla täiesti avatud...
Jättes selle kõrvale, siis TÄNA OLI MINUL KOREA KEELES EKSAM! Jah, ma sain selle tehtud! Aga...AUSÕNA, see oli täiesti arusaamatu! Ma tõesti õppisin! Tundsin, et olen juba arengusamme teinud ja tõesõna hakkan tasapisi mõistma, mis siin reeglites toimub. Tänane eksam, aga tõmbas vee peale mu enesekindlusele. Olen nüüd Teiega aus - minu kõrval istus hiinlanna, kes oskab korea keelt ja vahepeal kiigates tema tööle nägin ma, mis ta seal teinud oli. Ma ei spikerdanud, viiskalt väljendades kasutasin lihtsalt kõrvalist abi ja võrdlesin oma olematuid teadmisi tema omadega:) Võib olla õpetaja seda ei lubanud, kuid kahjuks mina sellest aru ei saanud...seega olin tõesti täna natukene häbematu selle koha pealt. Ma ei kahetse! Tegelikult käisin ka eelmine nädal rääkimas ülikoolis oma murest, et olen siin rumalukene, kes on omadega maha jäänud. Nad mõistsid mind ja ütlesid, et see on nende enda viga, sest klassi tasemed on niivõrd erinevad ja tempo nii kiire, kuid nad püüavad mind aidata ja eksamil hinnatakse minu taset ja püüdlusi. See on naljakas, sest mu tase on hetkel +1 :D Ma oskan juba natukene kirjutada ja ka lugeda :) Olin neile seesmiselt tänulik, et nad mind mõistsid, sest võitlesin iseendaga selle koha pealt, et kas tegemist on minu rumaluse ja saamatusega, sest ma ju tõesti tahan!
Teised välistudengid ütlesid mulle, et neil võttis see aega 6 kuud, et üldse aru saada tähtede tähendusi, seega ma ei olegi puupea! See teadmine andis natukene jõudu :) Ausalt!
Kui rääkida nende meetodist kuidas keelt õpetatakse, siis kõik tuleb pähe õppida! Ei mingeid seoseid...ja kõige hullem on see, et ma ei tea mida ma millekski õpin. Ma olen õppija, kes peab teadma MIKS! Mu aju lihtsalt muidu väldib uut informatsiooni ja absoluutselt lööb esimesel võimalusel käega...see on õudne! Oeh, aga ma ei anna alla ja loodan, et mu visa süda ja mõistus toetavad mind selles ettevõtmises!
Nii siis ongi, see nädal on meil eksamite nädal...samuti ka meie õpilastel koolis. Sellepärast oli meil eelmine nädal ka tunnis vaid kaks õpilast :D Teate see oli äraütlemata vahva, sest me tõesti õpetasime neid arutlema ja nad said privaattunnid koos meiega. Ma olin hämmeldunud, kui tublid nad olid - me tegime neile debati teemal, mille nad ise valisid - Õpetajad on õpilastega ranged? Jah/ei. Vahelduseks oli ergastav töötada ka sedasi ja näha tulemusi :) Tütarlapsed olid nii tubli, olime VÄGA uhked!! :) Hiljem tegime Theresaga üksteisele ka pai, sest tüdrukud tõesti võtsid debatil kastutsele võtteid, mida neile õpetasime ja argumenteerisid päris iseseisvalt :) Äge!!
Nii ongi siin hetkel minul läinud...hoian oma tervist ja õpin eksamiteks :) Hoidke mulle palun mu "võitlustes" pöidlaid :)

Kallistan Teid palju,palju,palju!!!

Teie Jane


Comments