09.10

Teate, tunnen ennast kui viimane hädapätakas :(
Nüüd suutsin haigeks jääda. Ilmad on külmad ja mina olen siin kui tativares. Loomulikult ei soovinud ka ma ennast kodus ravida, kuna väga palju on vaja teha ja nüüd on tulemus käes.
Eelmine nädal oli pisut rahulikum. Koolitööd on edukalt sooritatud. Grupitööd korealastega on vahel äraütlemata keerulised. Takistuseks on enamasti keelebarjäär, kuna tegemist on üsna keeruliste teemadega, siis ei suuda me oma mõtteid avaldada inglise keeles. Kasutame google translatorit, kuid see suudab vahepeal imelisi lauseid moodustada :D Sellest tulenevalt läheb mõte kaduma... Oleme palju vaeva näinud, et meie grupitöid tööle saada. Vahepeal tunnen suurt väsimust. Raske on... ja neil on jälle minust kahju. Võtan seda kui õppimise kohta, sest kui tõesti tahta, siis on kõik võimalik. Surun oma emotsionaalsed tunded alla ja püüan siiski jäärapäiselt mõista, mida nad soovivad öelda. Vahepeal tunnen ennast kui mõtete lugejana :D Kuues meel areneb siin jõudsalt :) Kõikidele takistustele hoolimata oleme siiski suutnud asjad tehtud saada ja usun, et hetkel see on põhiline. Loomulikult ma südames loodan, et kõige selle juures ka nemad õpivad ja arenevad, sest ka nende jaoks on see ju keeruline.
Teen hetkel ka ühte projekti seoses ülikooliga, et motiveerida korealasi õppima väljaspool Koread ja ka vastupidi, kuid sellest kirjutan Teile kunagi hiljem. Mul on hea meel, et mu idee leidis heakskiitu grupikaaslaste seas. Hetkel on väga keeruline veel...erinevad inimesed ja erinevad suhtumised töösse. Olen alati seda meelt olnud, et ehk kui ma ise olen aktiivne ja motiveeriv, siis suudan ka teisi nakatada ja vaikselt mulle tundub, et see toimib... keegi peab alati olema see eestvedaja ja üldiselt on juhtunud alati nii, et peamine veojõud olen mina. Pean vaid õppima ennast säästlikumalt kasutama ja teistele jagama... Vaatame, mis sellest siis tuleb.
Eelmine nädal avanes mul ka võimalus külastada Gwangju Design Biennale 2011 näitust. See oli elamus! Mulle meeldib oma meeli arendada ka kunstilise poole pealt ja seal oli mida vaadata. Loodan, et piltide näol suutsin ka Teile natukene seda kõike jagada... Kui teil on soovi, siis kindlasti uurige www.gb.or.kr
Millest ma tegelikult soovisin kirjutada, mis on minu jaoks olnud üsna shokeeriv... olen siin korea tütarlastega rääkinud. Kas teate, et siinsed tüdrukud soovivad kõik olla 45kg? Mu silmad olid kui tõllarattad, kui seda kuulsin :D Mõtlesin oma lapsepõlve peale, ma isegi ei mäleta sellist kaalunumbrit :D Kuna söök maitses ja olin üsna pontsakas, siis ma usun, et hüppasin kohe 50ne peale :D Ja selline number nagu 45 on minu elus jäänud olemata... Ma lobisesin kahe tütarlapsega...nad teevad siin pidevalt dieete. Küsisin miks? Vastused olid lihtsad: nad soovivad alla võtta, sest kui nad on peenikesed siis poisid tahavad neid. Kummalgi ei ole olnud poiss-sõpra. Küsisin siis, et kas näljutamine on aidanud ja olete kaalus alla võtnud? Mõlemad vastasid, et võib olla 1-2kg. Küsisin siis, et kas olete poiss-sõbra leidnud selle tulemusena? Mõlemad vastasid ei. Ütlesin siis, et kui tulemusi ei ole, miks te endid piinate? See oli muidugi neile jahmatav küsimus, kuid mõlemad naeratasid ja ütlesid, et ehk tulevikus :D Oeh, mis tulevik! Mõlemad on kaunid tütarlapsed ja ilusate kehadega. Püüdsime neile siis mu filipiini sõbrannaga selgeks teha, et ükski mees ei ole väärt seda, et ennast näljutada. Kõige olulisem on ennast hästi tunda ja loomulikult püüdsime ka selgeks teha seda, et nad on VÄGA ilusad ja naiselikud korea tüdrukud. Tõesti!!! Olgu, ma saan aru - me kõik naised püüame jälgida kaalu, see on normaalne. Enesetunde küsimus ja kui sa tunned ennast hästi, siis see ongi peamine. Kuid näljutada ennast sellepärast, et keegi ehk siis tahab olla minu sõber või poiss-sõber. Noo ei! :D Muide, meie motiveeriv kõne sellel õhtul ka toimis. Tüdrukud sõid jäätist :D Teate, mis on kõige silmakirjalikum...korea mehed ise vaatavad minu kehakumerusi suu lahti, kuid enda tüdrukutel paluvad nälgida :D Natukene läheb nagu vastuollu :D Kuid ei ole midagi parata, elu tahab elamist ja igaüks teeb seda täpselt nii nagu õigeks peab :)
Laupäeval oli meil lastega väljasõit taaskord Gwangju linna. Minu haigusest hoolimata koperdasin siiski ka kaasa ja proovisin selle sellel päeval taas unustada :) Tatine nina,palavik ja energiapuudus andsid küll tunda, kui suutsin ellu jääda :) Teate mis on minu silmis nii imeline, nende laste õpetaja Ms. Nam. Siinkohal tekib Teil küsimus, et kes oleme mina ja Theresa? Meie viime läbi spetsiaalseid inglise keele tunde, mis on mõeldud õppimise toetamiseks.
Ms. Nam on siiras, hooliv ja püüab anda oma lastele maksimumi. Ta vanus on juba üsna kõrge ja paari aasta pärast on tulemas pensionäri staatus, kuid sellest hoolimata on ta energiline ja täis tahet. Imeline inimene! Vahepeal küll jääb tal puudu korra loomisega, sest ta on pisikene ja armas naisterahvas, kuid sellest hoolimata on igal sammul tunda seda, et lapsed temast hoolivad ja teda austavad. Kaunis! Üleüldises plaanis on väljasõidud lastele vajalikud...need lähendavad ja annavad võimaluse luua kontakte väljaspool kooli. Meie reisi eesmärk oli ka tegelikult õppimine. Käisime kuulamas Kanada ajaloo ja tekkimise kohta. Väga huvitav oli... lastele oli natukene ehk kohati keeruline, kuid nad olid siiski väga tublid :) Sain ka ise nii mõnegi õpilasega rohkem lähedasemaks, mis on minu jaoks oluline...pean natukene teadma tausta :)
Bussis sain rääkida Ms. Nam'iga erinevatel teemadel ja ta on mõistnud seda, mida ma püüan teha ja saavutada. Polegi vaja siin elus palju sõnu...õiged inimesed mõistavad.
Peale pikka päeva, mis kestis peaaegu 9h viskasin koju jõudes sussid püsti...kuid vaid hetkeks. Mu ühel sõbral oli sünnipäev ja soovisin kindlasti teda sellel õhtul õnnitleda. Ostsin talle ka ühe lasteraamatu kingituseks. Ma olen ka lasteraamatute suur austaja,kuid ka siin on mul omad ja natukene teistugused kriteeriumid ja soovisin selle talle isiklikult üle anda. Sain kõigele hoolimata hakkama... Kuid siis selgus, et olin unustanud ühe kingituse, mille ostsin oma perele bussi ja ka salli olin unustanud kuhugi... Te ei kujuta ette ka, kui õnnetu ma olin. Tundsin ennast SUURE hädavaresena ja võtsin seda kui selget märki, et järgmised päevad istu Jane kodus! Ravi ennast terveks, siis ka mõistus töötab natukene erksamalt! Olin pettunud, kuri ja südames väga kurb... Siiamaani kui aus olla, kuid pole mitte kui miskit teha. Helistasime, et uurida kas ehk on see bussis, kuid paraku seda ei leitud...
Täna hommikul käisin oma kirikus ja peale seda olengi maganud ja püüdnud terveks ennast ravida. Ravimiteks on uni, Halls'i bastillid ja kuum tee :D Ma ei taha ausõna mingeid arste ega ka tablette!!! Loodame, et mu imelised ravimid mind siis ka aitavad...
Sellised emotsioonid siis....homme jätan koolipäeva vahele ja püüan ennast siin pisikeses toas ravida. Ma tõesti PÜÜAN! Lihtsalt pean!
Kõigest hoolimata oli rõõmsaid hetki ka ja need siiski toovad naeratuse suule :)



Hoidke endid salakavalate sügistuulte eest!


Hädine ja üsna hädapätakas Jane

Comments