03.10

Tervitus!!! :)

Lõpuks leidsin aega, et taaskord Teiega muljetada :) Olen ületanud taaskord ühe emotsionaalse ja kiire nädala! :)
Ilmad on meil siin juba päris jahedad. Kaunis sügis on alanud ja varbad tuleb nüüd juba peitu pista :) Õnneks vihm ei ole siin igapäevane nähtus hetkel ja päike on otsustanud iga päev jagada oma soojust ja energiat:)
Millega olen siis taaskord hakkama saanud?
Eelmisel nädalal oli meie koolil festival. Kestvusega 4 päeva, esmaspäevast kuni neljapäevani. Uurides, et mis festivaliga on tegu, sain ma vastuseks, et kooli festivaliga. Sellest tulenevalt ei oska ma selle koha pealt rohkem ka Teile infot anda. Iga päev hakkasid üritused kell 18.00 ja lõppesid enne südaööd. Söödi,joodi, pidutseti ja kohal olid korea tuntumad esinejad. Suurelt korraldatud festival! Mina iga õhtu sinna ei jõudnud, kuid muusikat sain siiski kuulata, sest see kostis väga kenasti minu elamusse :) Ütlen ausalt, et üks õhtu oli väga valus minu kõrvadele, kuid leidsin lahenduse kõrvaklappide ja suletud akna/ukse abil :)
Kolmapäeval oli meil tund lastega taas, seekord valmistasime neid ette suuremaks debatiks. Vaatame kuidas see välja hakkab nägema! Veel ei tea :) Kuna neil on hetkel tulemas väga olulised eksamid, siis meie tunni osavõtt oli seekord ülimalt kesine. Kõigest 4 õpilast. Mis seal ikka! Koolitasime välja debati meeskonna liidrid!! :D Kes omakorda koolitavad järgmisel tunnil välja oma meeskonna kaaslased. Taaskord ekstreemne katsetus, kuid kui ei proovi, siis ei saa ka teada, kuidas see kõik välja hakkab nägema! :) Ootame järgmist tundi :)
Sellel päeval hakkas mul mure minu imearmsa parema silmaga... põrguline otustas valutama hakata. Suurt tähelepanu ma sellele ei pööranud ja mõnuga nühkisin silma. Järgmisel hommikul olin kapten Jane :D Üks silm punane ja paistes... Olin absoluutselt shokeeritud...pisarad lihtsalt voolasid, sest ma ei teadnud mis on viga, kuhu peaksin pöörduma ja mida tegema... Esimene reaktsioon ikka nutma ja siis tegutsema :D
Võõral maal ei taha kohe joosta arstide juurde, sest siin on meditsiinilised võtted üsna teistsugused... Kõige hirmsam on ka teadmatus, kui ei ole teada, mis on viga ja mida tuleb antud olukorras teha. Otsustasin siis paluda abi ülikoolilt ja õnneks minu armas professor Ms. Heo korraldas kohtumise silmaarstiga juba samal päeval. Oli nõus mind sõidutama ja arsitidele probleemi selgitama. Te ei kujuta ette ka, kui tänulik ma talle olin!
Arsti juures sai ka tegelikult nalja... nüüd tagantjärgi rääkides :D Astusime siis üheskoos sisse kliinikusse, kui esimene nägu keda kohtasin, oli üks noormees, keda olin varem ühe korra vaid näinud. Tema nii vaimustuses ja kohe uurima, kuidas saab mind aidata. Mina siis püüdsin naeratada ja öelda, et ei kuidagi :) Ms. Heo selgitas talle olukorda ja järgmisel hetkel pidi noormees juba patsienti vastu võtma, tuli välja et ta on silmaarst! Ma omakorda mõtlesin, et Korea on ikka niii väike :D :D Siis täitsime mõned dokumendid ja oligi minu kord. Sisenesin kabinetti, mis oli avatud uksega :D Paluti istuda...enne mind oli toolil üks neiu. Mul ei olnud parasjagu midagi teha ja jälgisin seda, mis temaga seal siis tehakse :D Seal oli suur arvuti monitor mis suurendas silma ja kohta, mida arst parasjagu mingi masinaga vaatas. Vaaatan ja uurin, jube põnev oli, kui järgmisel hetkel arstil skalpell käes ja tüdruku silma kallal, teisel hetkel on tüdrukul silmal side ja kõik on korras. Oleksite te mu nägu näinud :D Ma pidin toolilt maha kukkuma!!! Tüdruk oli nii vapper, ainult paar pisarat ja mitte ühtegi piuksu! Nüüd oli siis minu kord... värisedes sammusin tooli poole, istet võttes olid mu ainsad sõnad palun ärge mulle haiget tehke. Ütlen ausalt, et kui arst oleks võtnud kätte skalpelli, siis mina oleksin juba Eesti poole jooksmas :D Ma olin selleks 120% valmis!!! Peale arsti oli seal veel mitu õde, kes kõik minuga toimetasid. Õde siis tõmbas mu pea mingisse masinasse ja arst vaatas ja uuris. See võttis aega kuskil 3 s ja ta ütles et kõik saab korda :) Jeeeeeeeee!!! Olin maailma kõige õnnelikum eestlane :D :D Ta kirjutas mulle retsepti ja ütles, kuidas pean tablette sööma ja tilkadega ümber käima. Tänasin südamest...ei mingit skalpelli!!! :D Kuid tegelikult kui rääkida tõsiselt, siis minu kiire reageerimine päästis mind sellest minilõikusest. Kuna mul oli mingi mustus silma läinud ja see oli omakorda põletikuliseks muutunud, siis järgmine samm oleks olnud sekkumine erinevate vahenditega... olen õnneseen! Peale seda täitsime taaskord dokumente, kui jälle tuleb see sama noormees, keda varem nägin ja pistab mulle paberite vahele oma telefoni numbri. Mul oli nii kiire ja ma ei saanud midagi aru... seletas õde, siis see noormees ja Ms. Heo tõlkis mida pean tegema. Silme ees oli kõik väga kirju...sellel hetkel silma ees siis :D Nad kohe oskavad siin kandis üllatada oma meeldivuse näitamisega ja valivad suurepärased hetki selleks :D Ütlen ausalt, et ma ei suutnud keskenduda sellele noormehele ja ühendust ei ole ka hetkel võtnud... Peale seda läksime ostsime välja minu ravimid. Oh sa maailma ime! Te ei kujuta ette ka, kui palju ravimeid ma sain. Selline tunne jäi, et antakse kõik maailma ravimid Sulle ja siis on lotomäng, et üks ikka kogu komplektist peaks aitama :D Ostsin siis need ära ja kolm päeva oli minu söögikordadeks tabletid ja silmatilgad :D Ma ei kurda, sest taas olen ma nägija ja kapten Jane läks oma teed :) Olen tegelikult rahul ja mis oli sümpaatne, et mind võeti kohe samal päeval vastuvõtule. Teiseks, et koos arstiga töötavad mitmed õed, kes koguaeg patsiendiga tegelevad. Need olid positiivsed märkused, mis endale suutsin sellel päeval mällu talletada :) Siiski lõpp oli minu jaoks õnneliku märgi all, kuigi tõesti, olin tegelikult shokis ja hirmsasti kartsin...kõik läks siiski lõppude lõpuks hästi :)
Reede õhtul ma ka sellepärast ei soovinud kuhugi välja minna ja tegin ettepaneku filipiini tüdrukutele, et lähme ronima mägedesse. Olin eelmisel päeval lõunatanud ühes imeilusas restoranis, mis oli lähedal meie ülikoolile ja nägin aknast rada, mis viis mägedesse. Mõtlesingi, et võiksime nüüd kõik koos minna seda avastama! :) Nichelle ja Christal olid nõus :) Kell oli kuskil 9 õhtul ja otsustasime minna... Poole tee peal Nichellile helistati ja ta pidi meid hülgama :) Mis seal ikka,läksime siis Christaliga siiski :) Tee oli üsna pime ning ma olin seal korra vaid eelnevalt käinud ning ei olnud päris kindel kas oleme ikka õigel teel :) See jalutuskäik oli kuidagi nii hea ja vaba...me rääkisime Christaliga väga erinevatel teemadel. Mind huvitas nende riigi olukord...ja ta ütles maailma kõige ilusamad sõnad, mida soovin Teiega jagada : ME OLEME VAENE RIIK JA MEIL ON PALJU VAESEID INIMESI, AGA MA USUN, ET ME OLEME SÜDAMELT RIKKAMAD KUI ENAMUS SIIN MAAILMAS... Soovisin Teiega seda jagada, sest see kuidas ta seda ütles, liigutas mind südamest! Ta mõtles selle all seda, et see kuidas nad elavad, säilitades elurõõmu, püüdes eluraskusest hoolimata mõelda positiivselt, väärtustades perekonda, inimesi,sõpru, aidates ja hoolides teineteisest...see muudab nad kordi rikkamaks kui raha, ahnus, ambitsioonid jne. See oli tõesti kaunis! Need sõnad soovin ma alati endaga kaasa võtta, sest ausalt see kuidas ta seda ütles ja kuidas ta sellest rääkis oli väga võimas nii pisikeselt, noorelt ja armsalt tüdrukult oma kodumaa kohta...Lihtsalt sõnatuks tegev!
Tulles meie "matka" juurde tagasi, siis lõpuks jõudsime punkti, mis oli mulle tuttav - restoran. Ronisime siis üles ja astusime matkarajale, kui kuulsime hääli. Keegi püüdis kontakteeruda korea keeles. Alguses arvasime, et räägitakse telefoniga, kuid tundus liiga vali olevat. Seega otsustasime uurida, milles probleem. Christal saab aru ja oskab natukene korea keelt, see oli sellel hetkel kulda väärt. Naisterahvas, kes oli jube hirmunud seletas meile, et me ei tohi üles minna. Seal olevat hetkel metsik siga ja nad kutsusid jahimehed siga tapma :D Oh sa taevane arm! Meil mõlemal tahtsid südamed seisma jääda :D Mina omakeskis mõtlesin - tubli Jane, said jälle hakkama! Viies armsa tütarlapse metsa jahimeestele söödaks :D Naisterahvas hakkas ka restorani just sulgema ja meil oleks puudunud valgus...ta oli nii hirmul, et me saime aru, et meil ikka tõsiselt vedas, et ta meid peatas! Otsustasime siis tagasi kõndida ja naersime, et küll meil alles tegelikult vedas! Oeeh...ma lihtsalt ei suuda mõista, kuidas ma koguaeg suudan...Christal oli siiski õnnelik ja tänas mind vapustava õhtu eest :D
Sellel nädalal käisime veel kõikide välistudengitega festivalil. Ülikooli poolt oli korraldatud buss, giid ja söömine. Hästi vahva oli! Teate, esmakordselt sõi Jane Peets kanavarbaid. Ma ei ole selle söömingu üle väga uhke, sest enda arvates tellisin ma endale kana. Ei osanud ette kujutada, et taldrikul saabub hunnik kana jalgu ja varbaid... Mulle see ausalt ei maitsenud ja tundsin terve päev ennast kui kana varbana. Väga paljud on sellest vaimustuses ja kohe mõnuga tellivad ja söövad! Siinkohal tuleb mainida, et maitse asi...
Pühapäeval kutsus mind mu sakslasest sõber Oktoberfestivalile, mis oli samuti minu kodukohast kaugemal. See on sakslaste traditsiooniline festival ja ta väga soovis seda minna vaatama, teadsime ju, et tulemas on midagi naljakat ja korea stiilis! :D Seda see ka oli! :D Umbes tund aega autosõitu ja olimegi kohal. Seal oli German village, kus elavad vaid sakslased. Enamasti sakslased, kes on abiellunud korealastega. Küla oli muljetäratav! Vapustavalt suured majad, ilusad aiad ja muidugi kallid autod :) Saime seal ringi jalutada ja vaadata, kuidas nad seal elavad... Festival ise oli naljakas, kuid väga lahe!! Mina õlut ei joo, seega vedasin oma veepudeli kaasa ja lihtsalt nautisin seltskonda kui esinemisi :) Teised olid minu pärast natukene mures, kuid ma ütlesin, et kõik on VÄGA hästi :) Seal toimus ka joomisvõistlus, kus osalesid ka välismaalased. Suudate te uskuda - need pisikesed korealased võitsid! Nii tüdrukute võistluses kui ka meestes. Absoluutsed kuldkõrid!! See oli meie kõigi jaoks uskumatu vaatepilt :D :D Ausalt, nalja sellel päeval sai ja saan nüüd öelda, et oleks käinud Oktoberfestil, lihtsalt korea stiilis :D
Ärge palun arvake, et ma siin olen õppimise unarusse jätnud...oo ei! Selles vallas siiski püüan anda endast parima ja pingutan, et kõik kenasti tehtud saada ja natukene isegi rohkem! Õpingud on minu jaoks prioriteet number üks! Korea keelega ei ole olnud suuri arengulisi hüppeid, kuid ma siiski püüan! :) Üks imearmas tütarlaps on mind nüüd ka aitamas ja üheskoos siis pusime :) Ma ei taha anda selles vallas alla ja siiski soovin õppida :)
Kuid olen õppinud seda, et rutiinist tuleb vahel ennast välja rebida. Lihtsalt olla ja minna... seda on mulle isiklikult vaja :) See annab jõudu, energiat ja motivatsiooni.
Korea on isemoodi, kuid pole midagi öelda - ma naudin neid erinevusi, mis on vahel ülemõistuse arusaamatud, armsad ja kohati sõnatuks tegevad. Kuid ükskõik mis, siis on mul hea meel, et ma suudan naeratada ja siiski leida need pisikesed asjad, mis mulle naeratuse nöole toovad. Üks suur asi, mille olen enda jaoks avastanud on see, et ükskõik kus või kellega ma olen, siis Jane jääb Janeks ja sinna lihtsalt ei ole midagi parata :) :) Mulle endale see teadmine ausalt meeldib... kuigi nagu te lugeda võite, siis ei ole alati kõige lihtsam :)


Tean, et Eestimaal on algamas n.ö pime aeg. Kimbutamas on energiapuudus ja lühikesed päevad. Püüdke siiski vapralt vastu pidada!! Teate, et meie talv on maailma kõige ilusam! Tuleb vaid üle elada vihmane ja jahe sügis. Nautida igat hetke, kui päike on taevas ja paitamas Teie armsaid põski...olen ise alati seda aega pidanud ajaks, kus saab olla rohkem inimestega, kes on Sulle lähedased :)

Ärge unustage päevas kasvõi korra naeratamast, sest see on võti, mis teeb kõiki rõõmsamaks ja loob ka iseendas hea tunde :)

A smile is like the sunshine;
It brightens up the day.
It gives the eye a twinkle
and chases frowns away :)


Teie Jane

Comments