18.09

Ongi nüüd edukalt möödunud kuu sellest, kui oma jalakestega puudutasin Korea pinda. Aeg tõesti möödub kiiresti... Paljud on küsinud, kas mul on ka koduigatsus? Ütlen ausalt, et ei ole igatsust. Miks? Tunnen, et palju on veel avastada,teha ja mul lihtsalt ei ole olnud aega nendele tunnetele. Loomulikult on kurvemaid hetki, kuid siis kirjutan oma kõige kallimale ja lähedasemale sõbrale - emale. Jagan oma mure,hetke, emotsiooni ja liigun taas edasi :) Loomulikult pean ma olema ka tänulik sellisele võimalusele nagu seda on Skype! Vapustav! ma ei olnud selle seadme aktiivne kasutaja, kuid alles nüüd mõistan milline kuldaväärt imevidin see on! Kui ma esimest korda Skype vahendusel oma perekonda nägin, siis tundus, et nad on nii lähedal. See oli soe ja hea tunne. Siin olles ei ole ma olnud kade teatamaks, et Skype on eestlaste leiutis :) :) Jube uhke tunne on! Kuid võib olla igatsuse tunne veel tuleb...
Mis siis vahepeal juhtunud on?
Elukene on siin tõesti möödunud õppimise, kohtumiste ja õpetamise lainel. Kuna õpin siin tundma erinevaid programme, siis olen avastanud kübermaailma uskumatud võlud. Mõtlen just õpetamise osas. Loengutes ei saa ma öelda, et tunneksin ennast igavalt. Pigem on vahel võimust võtnud väsimuse tunne... Tegelikult on nii, et Korea liigub seda mööda, et soovitakse arendada roboteid, kes õpetaksid tulevikus lapsi. Kas see ka reaalne saab olema, seda saab näha. Sellel nädalal möödus ka meie teine tund lastega. Sellega seoses juhtus taaskord nii mõndagi. Tunni teemaks mõtlesime välja traditsioonilised festivalid maailmas. Kõige olulisem sellel päeval oli taaskord minu jaoks reeglite kehtestamine. Tegime spetsiaalse esitluse, kus olid reeglid kirjas ja samuti soovisime lastelt endalt kuulda, mis reegleid me vajame, et meie koostöö sujuks. Miks on see oluline? Tegelikult on nii, et siin ei ole kõik kaunis ja roosiline koolimaastikul. Oluline on tulemused, kõik lapsed näevad sellega väga vaeva. Õpetajatel on väga palju vabadust tegemaks seda, mida nad peavad õigeks. Euroopas on aga õpetajad "purki" pistetud :) Vabaduse alla käib ka laste füüsiline karistamine (millest olen ka eelmistes blogides kirjutanud). Selleks on omad võtted. Olen siin suhelnud erinevate õpetajatega, kes siin töötavad, et saada aimu kuidas asjad on tegelikult... Nagu ikka, siis me kõik oskane näidata seda, mida me soovime, et inimesed näha tahavad, kuid mind huvitab tegelikkus. Hetkel ma ei ole sellega veel ise konkreetselt kokku puutunud. Selle ennetamiseks ongi minu jaoks väga olulisel kohal reeglid. Lapsed peavad neist kinni pidama. Ma tean, et mu süda lihtsalt ei luba ega suuda kasutada füüsilisi võtteid laste peal. Kuid tean seda, et lapsed on siin sellega harjunud ja nad ei võta õpetajat tõsiselt, kui õpetaja seda ei tee. Mina püüan leida tee, kus ma ei peaks kasutama neid võtteid. Mulle tegelikult tundub, et oleme selle ka saavutanud...kuid vaatame. Kui sellel teemal pikemalt peatuda, siis see ongi maailm, mida ma soovin veel ja veel näha. Ma tean, mis mind ees ootab, ma natukene ka kardan seda, kuid ma ei saa midagi parata...ma lihtsalt pean seda ka ise kogema ja nägema. Hetkel on veel väga paljud asjad hägusad. Kõik puzzle tükid ei taha oma kohtadele asetuda. Mõtlen selle all seda, et üks asi on see, mida räägitakse, teine on see mida ma näen.. Uskuge mind, küll ma siin oma puzzle kokku panen :)
Tulles nüüd tunni juurde tagasi, siis otsustasime, et lapsed tegutsevad sellel tunnil gruppidena. Kasutades arvuteid, mis klassiruumis seisavad. Kohale jõudes selgus aga, et arvutid ei tööta vaid lihtsalt on klassis. No mis seal ikka! Theresa tahtis teemat vahetada, kuid ma ütlesin, et ei...me jääme selle juurde ja püüame leida muu lahenduse. Siis tuli tal super mõte! Lastel on smartphone-id ja nad saavad nendega internetis surfata. Vauu! Päästsime olukorra ja kõik töötas :) Kõige lahedam oli see, et lapsed on tegelikult uskumatult loovad! Ma südamest nautisin nende esitlusi :) Hiljem õpetajaga rääkides, ütles ta, et eelmise õpetaja tegid nad vaid ühe esitluse. Ma ei suutnud seda uskuda - sest need esitlused, mis nad meile tegid olid tõesti suurepärased! Jälle väike vastuolu :) Nad olid tõesti tublid! Mis mind isiklikult häirib ja millest ma ei ole täpselt aru saanud on see, et mõned õpilased jalutavad meile tundi ja siis lähevad ära, meile ütlemata. Kuna ka nende enda õpetaja on koos meiega ja tema lubab sellel juhtuda, siis sinna pole ma oma nina toppinud. Suhtumine mulle ei meeldi ja mulle tundub, et tegelikult õpetajal ei käi lihtsalt jõud üle vahepeal. Kord kui selline mingis mahus kahjuks puudub...
Positiivse juurde tagasi tulles, siis on tore aga on see, et ma ise õpin koos lastega :) Tegin ka facebooki meie enda grupi, kus soovin nendega diskuteerida, tagasisidet saada ja panen ka pilte. Hetkel on sellega veel muresid, kuid ma siiski loodan, et see töötab. Tahan neile näidata, et õppimine on vahva :) Sellega seoses jõudis mulle ka kohale üks pisikene tõsiasi - ma olen multikultuuriline õpetaja! Kurjam, kus see on alles äge! :) Eraldi toon välja ka Theresaga koos töötamine! Kaks õpetajat klassis - aboluutselt erinevad, sealjuures veel erinevatest riikidest! Võimas kogemus :)
Ilmselt te omate arvamust, et olen lillelaps siin Koreas :D Ma lihtsalt tunnen ennast siin hästi ja see on äraütlemata aus! :) Loodan oma südames, et siiski kõikide oma kirjutamistega olen saanud Teile anda edasi seda, mida ma olen soovinud. Üheskoos avastada Koread ja loomulikult ka minu erialast tulenevaid teadmisi ja õpinguid :) Loodan, et see on natukenegi toiminud :)
Nüüd olen ma ka aktiivselt Buddy Programmis. See on siis tuutor programm, nagu seda on meie ülikoolides Eestis. Eile kohtusin ma oma sõpradega. Meie grupis on kaks korealast, hiinlanna ja mina. Grupi nimi on "Together". Mõte seisneb selles, et teeme palju ühiseid tegevusi koos ja õpime üksteist tundma. Kord nädalas on kohustuslik kohtuda ja see peab olema jäädvustatud foto näol. Karm kord eksole :) Korealased aitavad meid õppimisel kui vaja ja näitavad meile kohti, mida soovime külastada. Järgmine laupäev lähme külastame ühte templit :) Kuid olen rõõmsameelne selles osas, et nad saavad mind ehk aidata korea keele õppimisel. Siiani on mul tõsised raskused sellega... olgu, imepisikesed arengud on juba toimunud, kuid olen siiski klassi kõige totum. Tean, et selleks ma ka jään, kuid soovin vähemalt ise ennast hästi tunda, et olen ikka midagi teada saanud ja juurde õppinud :)
Ma sain hakkama ka ühe hullustükiga! Otsustasin vahetada värvi :) Lihtsalt üks päev tuli mõte ja nagu minule kombeks sellistel puhkudel, siis samal hetkel viisin selle ka ellu. Juuksuriks oli minu filipiinlannast sõbranna. Tulemus oli alguses ehmatav, kuid nüüd olen juba harjunud :)
Kui tulla tagasi selle juurde, et mida ma igatsen, siis tegelikult tunnen puudust Eestimaa poodidest. Siin olles ma leiutan oma stiili, sest mulle tõesti ei meeldi korea tütarlaste stiil. Vahepeal näen ma välja üsna naljakas, kuid mõte kogu aeg töötab, et kuidas ja mismoodi järgmiseks, et vähegi normaalne välja näha :D Tüdrukud on siin tõesti kui tüdrukud... nad ei tohi suitsetada, see on litsakas... Nii see tõesti on! Suitsetavad salaja ja nii, et keegi ei tohi seda näha. Iseloomult on vinguvad, õrnad, nõrgad. Välimuselt samuti :) Loomulikult on ka erandeid, kuid see on selline keskmine. Jutud käivad, et kui korea naine on selle "õige" mehe leidnud, siis tuleb päevavalgele alles see tõeline pale :D
Eks see ole igalpool ühtemoodi :) Me kõik kanname maske! :) Mõned ei julge seda ka surres eest ära võtta :) Samas, kui aus olla siis neis on midagi teistsugust ja erilist. Õrnus ja haprus, mis neist kiirgab on omamoodi ilus :)
Mul tuli ka selline mõte, et kui kellelgi teist on küsimusi või soovi mingite teemade kohta rohkem informatsiooni saada, siis kirjutage mulle siia. Saan siin uurida ja Teie küsimustele vastuseid otsida :) Mul endal ka huvitav! :)

Nüüd poen teki alla oma õnne tunnetega:) Mul on alati nii hea meel, kui olen taas leidnud aega, et Teile kirjutada :)

Tulemas on uus nädal uute tegemistega :)


Naeratage ja särage!

Teie Jane :)






Comments