07.09 Esimene päev õpilastega :)

Olen siin taaskord Teile kirjutamas...ärge palun hetkeks mõelgegi, et olen Teid unustanud!
Mul on olnud siin kiired ajad ja pisikesed mured ka rahaülekannetega. Eelnevalt ka kirjutasin, siis avasin siin kohaliku konto. Nüüd lõpuks jõudis ülekanne siia - see võttis siis nädal aeg... Loomulikult suutsin ma raha välja võtma hakates kolm korda valesti pin-koodi panna. Totaalne lammas! Sellest tulenevalt konto blokeeriti ja pidin pusima, et see taaskord avatakse :) Lõpuks sain hakkama ja sellega on nüüd kõik korras :)
Uuuh... siis oli meil eelmisel reedel ülikoolis pidustused. Sellest tulenevalt korraldati mitmeid üritusi. Meie osakond tegi etteaste, mida käisime kuulamas ja üles oli pandud ka palju arvuteid erinevate programmidega, mida sai uudistada. Samal õhtul käisime veel vaatamas etendust "Hairspray" korea moodi siis :D Ma vist istusin terve aja kõht kõveras tooli peal, sest etendus oli küll inglise keeles, ei saanud ma siiski mõne näitleja tekstist aboluutselt aru :D Kuid nende tantsulised liigutused olid väga vinged! Ühte ma ütlen, n.ö "must" asiaat ei ole ilus vaatepilt :D Laupäeval oli meil õhtusöök meie osakonna õpetajate kui üliõpilastega. Sõime üheskoos tradistioonilist korea sööki. Kas teate, et Korea on ainus riik, kus kasutatakse söömisel metallpulki :) Teistes Aasia riikides on puidust pulgad... Sellest tulenevalt võite arvata, et alguses oli mul suuri raskusi söögi hoidmisel nende pulkadega. Kogu söök libises lihtsalt taldrikusse või siis ka sellest mööda :D Teiseks kui seltskonnas on vanemad ja nooremad inimesed ja juuakse alkoholi, siis pööratakse alati pea ära. See on viisakas!
Kolmandaks sain veel teada, et pildi tegemisel on viisakas lugeda kolmeni ... 1, 2, 3 ja siis pilt teha. Muidu on VÄGA ebaviisakas ja see neile ei meeldi. Me küll püüdsime seletada, et mitte poseeritud pildid on kordi kenamad ja toredamad, kuid neile on oluline, et nad siiski piltidel ilusad välja näeksid :)
Sellel õhtusöögil lobisesime üliõpilastega ja hiljem palusin poistel meid viia "mängudetuppa", kus oli meeletult arvuteid ja sai mängida erinevaid arvutimänge. Niimodi pidavat nad oma vaba aega sisustama :D Meie mängisime lastele mõeldud rallimängu. Arvage ära, kes võitis - MINA!! :D Ütlen ausalt, et ma ei saanud tegelikult mitte midagi aru! :D
Pühapäeval käisime vaatamas jalgpalli, kus olid vastamisi väliskodanikud ja korealased...sõpruskohtumine. Meie siis ühe mängu võitsime ja teise kaotasime. Päris hästi tegelikult :)
Loomulikult külastasin taaskord hommikul oma armsat kogukonda kirikus, mis on nüüdseks juba traditsiooniks saanud. Kuid seekord suutsin ma iseseisvalt ennast kohale veeretada :D Uskumatu! Tavaliselt olen alati koos filipiin Mark'iga läinud, kuid seekord magas ta sisse ning sellest tulenevalt otsustasin ise minna. Päris täpselt teadmata, millises peatuses ma maha pean taaskord tulema. Sisetundega koostööd tehes, sain siiski hakkama! Mingisugune pisikene nähtamatu areng on toimunud minu orienteerumis võimetega :)
Nüüd olen taas hoolega loengutes käinud ja siiski on mul raskusi korea keele õppimisel. Tunnen vahepeal ennast nii rumalana, et tahaks maa alla vajuda. Kõik teised klassis on sellega varem kokku puutunud, kuid minu jaoks on siiski veel kõik puhas kunst! Paraku õpetaja ei oska ka inglise keelt ja selles klassis olen ma kohe 120% erivajadustega õpilane, kes vajab kordi enam tähelepanu kui teised õpilased... otsustasin siis, et õpin iseseisvalt ja püüan nii palju, kui suudan siin oleku ajal õppida... ma tõesti soovin aru saada, kasvõi natukene!! Pingutan! :) Muidu nühin mõnusalt koolipinki ja tunnen ennast vahepeal üsna väsinuna. Mul on siiani mingi mure tervisega, kuid loodan et see möödub. Nüüd on meil ka ilmad juba vähe inimlikumaks siin läinud ja ei ole enam hinge ära võtvad :) Sügis on vist saabumas...
Kuid nüüd kõige tähtsama juurde - TÄNA OLI MEIL ESIMENE KOHTUMINE ÕPILASTEGA! Eelmine kord siis kirjutasin,et ootame koolilt vastust, mis siis saab... järgmistel päevadel me ikka seletasime, mis juhtus ja kuidas juhtus ja õnneks meid mõisteti. Sellel korral andis ülikool meile kaasa kaks korea poissi, kes meid isiklikult kooli viisid :D Turvamehed kaasas leidsime kooli üles ja aega jäi veel ülegi :) 15.45 hakkas meil tund. Esimene küsimus oli õpilastel, kas meil poisssõbrad on? :D Ma pidin ümber kukkuma - kus on range kasvatus ja distsipliin klassiruumis? :D Selle teema ma lõpetasin isiklikult kehtestades mõningad reeglid.
Alguses ütles Theresa mulle, et mängime "pahasid politseinike", aga Jane- sina kohe kindlasti ei tohi naeratada :D Ütlesin siis,et okei :D Kuid tuli välja, et mina olin see, kes kehtestas reegleid ja tagas klassiruumis korra ja vastavalt olukorrale tegutses :D Kuid üldjoontes meie omavaheline koostöö Theresega sujus ja mulle meeldis! Me otsustasime tänasel tunnil rääkida neile meie riikidest, iseendast, palusime neid tutvustada oma riiki, linna, vaatamisväärsusi, mängisime mänge ja lõpus istusime üheskoos maha ja rääkisime teemadel, mis neid tulevikus võiks huvitada, et saaksime pakkuda neile mõnusaid tunde koos meiega! :)
Nad olid küll alguses väsinud, kuid suutsime nad kenasti kaasa haarata kodumaade tutvustamisega. Tegime selleks eraldi esitluse ja näitasime ka videosid. Uskumatu on see, et nende inglise keele tase on väga hea! Võib isegi öelda, et parem kui mõnel ülikooli õpilasel. See oligi meile väga oluline teadmine, et kuidas nende tase on ja kui erinevad.
Täna oli neid kohal 15, kuid järgmistel kordadel peaks lõplik arv olema 30.
Minu sisetunne ütleb mulle, et meil saab nende lastega väga vahva olema ja minu peamine eesmärk on, et kõik, mida me teeme oleks neile kasulik ja huvitav.... meil oleks omavaheline koostöö. Pärast tundi tuli üks poiss minu juurde ja ütles - Jane, see tund oli nii tore! Korea õpetajaga on meil nii igav... Jumala eest, mis veel rohkem suudab mind motiveerida, kui sellised laused... Igatahes anname endast palju,et kõik sujuks ja et meie õpiksime koos nendega :)
Teate, et nüüd on saavutatud see hetk, kui korea poisid minuga juttu alustavad, siis küsivad nad mis kell ma jõusaalis käin :D Ma pole ennast kunagi nii imelikult tundnud... Üks noormees jõusaalis ütles mulle - Jane, Sa oled nii tugev! Mina vaatasin lamba näoga otsa ja ei osanud ööd ega päeva lausuda :D Väliskodanike seas on ka jutud liikvele läinud, et olen vallaline naisolend ja nii mõnigi on endale eesmärgiks mulle mees hankida! Eks olen kui värske liha Euroopast, mis vajab puremist :D Teile võin ausalt öelda, et see on viimane asi, mida siia otsima tulin :)
Kuid tahan Teiega jagada veel ühte mõtet või lugu, mis mulle meenus...
Enne reisile tulekut istusin ma Viru keskuse juures olevas pargis (loomulikult nimi ei tule meelde hetkel) ja mõtisklesin omi mõtteid. Ühel hetkel möödus minust kamp aasia neidusid, kellel kõigil olid jalas lühikesed püksid ning nende all kõige tumedamat värvi sukapüksid, näos oli värvi rohkem kui vikerkaarel ja üsna naljakad nägid välja... Sellel päeval oli üsna kuum ja iga eestlane otsis pigem varju kui päikest. Pilt tundus minu jaoks nii kummaline ja mõtlesin, et mis tahtmine on kuumal suvepäeval endale jalga tõmmata sukapükse?
Nüüd ma tean, miks nad neid sukapükse endale jalga toppisid ja veel kõige tumedamad... sest nad soovisid välja näha nagu meie! Meie püüdlus on olla pruunid, värvitud ja mis iganes veel.
Nad ilmselt tundsid endid võõrkehadena meie keskkonnas ja sellest tulenevalt kasutasid/kasutavad "abimaterjale", et sulanduda. Nii lihtne ja loogiline põhjendus...
Sellele arusaamisele jõudsin ma alles eile, kui lobisesime filipiinlanna Racheliga (meil on temaga väga hea side), kui ta rääkis et ta oli USA-s olles soovinud olla paksem ja suurem. Selleks püüdis ta süüa seal üsna palju rämpstoitu, et vähegi sulanduda massi ja mitte nii oluliselt eristuda... Ta on kleenuke ja tillukene, kuid imearmas neiu! Taaskord üliloogiline ja arusaadav ning inimlik... Ütlen ausalt, et olen ka ennast tundnud siin kui võõrkehana, kuid pigem võtan seda kui seiklust - olen endale tunnistanud, et selliseid imeravimeid ei ole võimalik mul leida, mis mind asiaadiks muudaksid päevaga! :D Sellest tulenevalt olen otsustanud olla eestlane ja loodan, et siiski aktsepteeritakse mind just sellisena nagu ma olen. Kuigi vahepeal on siiski raskusi ja imelikke tundeid... Selg sirgu, pepu taha, rind ette ja uhkus südamesse! :) Saan hakkama! :)
Selle jutu pisikene mõte oligi see, et tegelikult me kõik soovime küll eristuda, kuid mingil määral soovime ka massidesse sulanduda, igaüks kasutades selleks omi võtteid...


Niimodi on mul siin vahepeal läinud! Kohe riputan Teile ka natukene silmailu :)

Oleme mõistvad, tolerantsed ja rõõmsad just sellistena nagu me seda oleme! :)

Kallistan Teid!!

Teie Jane


NB: Täna siis tõesti meil praktika esimene päev õnnestus! Nii hea tunne on! :)



Comments