OLEN LÕPUKS KOHAL!!!

Siin on kellaaeg 05.05, und mul enam ei ole ja mõtlesin otsida võimalusi kübermaailmale ligi pääsemiseks. Uskumatu, aga sain hakkama!! :) Olen ise veel kerges shokis, sest mul oli ilmatu palju erinevaid numbreid ja polnud õrna aimugi, kuhu ma siis neid nüüd toksima pean. Tundub, et kõik numbrid leidsid endale õige koha ja see on peamine! :) :)

Pikk reis on seljataga ja õnneks läks kõik hästi ja inimene, kes mind peale pidi korjama leidis mu edukalt üles.

Souli lennujaamas läksid meie teed sportlastega lahku (seal oli ka terve Soome delegatsioon) nagu ikka, siis nägusid olin näinud, kuid nimedest ei oma üldse mingit ettekujutust. Lennureis kui selline läks ilma suuremate turbulentsideta, seega oli üsna rahulik. Mul oli au istuda koos ühe vanema meesterahvaga Hollandist, kes ajab siinkandis äri - paberitele kiigates tundus, et tegemist oli Nissani firmaga. Ta on aastaid Aasia riikides käinud ja väga rahul. Jutustasime lennukis ka muudel teemadel ja ta oli üsna vaimustuses sellest, et siiakanti õppima soovisin tulla. Armas oli ka see, et ta aitas mind bussile, mis viis siselendude jaama. Lennujaamast väljudes ei murdnud mind kohe maha ka siinne kliima. Õhku on kuidagi rohkem ja niiskust vähem, kui seda oli Jaapanis. Kuid jalad läksid ka seekord paiste ... siiski keha tunneb erinevusi.
Souli lennujaama eest leidsin siis bussi ja jõudes Gimpo lennujaama (bussisõit kestis 40 minutit) avastasin, et mul on 6h vaja sisustada, see tekitas esialgu erinevaid emotsioone, sest energiat ei olnud just üle ja see aeg tundus ilmatu pikk.
Lennujaam ise ka just meeletute meelelahtust pakkuvate võimalustega ei olnud :) Otsustasin siis oma pagasi kuhugi hoiule jätta ja natukene ringi vaadata. Leidsin lennujaama eest ühe pargi ja jalutasin natukene seal, hetkeks maha istudes mõistsin, et vauuu ma olen lõpuks LÕUNA-KOREAS! Naljakad emotsioonid valdasid mind! Kuid jube hea tunne oli!
Siis otsustasin ka süüa, mis oli selle reisi üks ekstreemsemaid ettevõtmisi. Valisin ühe supi, sest see tundus kõige tuttavama välimusega. Kuid esimest lusikatäit süües tundus mulle, et kõik maailma piprad on ühte suppi lisatud. See oli paras shokk! Sisust ka täpselt aru ei saanud, mis nüüd suhu topin :D Ainus tuttav asi oli kogu söögi juures riis . Mind hoiatati ka, et Korea köök on VÄGA vürtsikas ja ei ole absoluutselt sarnane Jaapani omaga. Ma ei arvanud, et need erinevused kohe niii suured on.
Ühesõnaga olen natukene ettevaatlik siin söömisega ja püüan tasapisi siinsete toitudega tutvuda, et veel kunagi ka meie kodumaa sööke nautida.
Kuna aega jäi siiski veel lennujaamas palju üle, siis jälgisin lihtsalt inimesi ja võrdlesin neid jaapanlastega. Korealased on väljanägemiselt suuremad, tugevamad ja kuidagi rohkem vormis (jutt käib hetkel meesterahvastest). Naised on ka väliselt suuremad ja tugevamad ja ei ole nii haprad kui seda olid jaapanlannad. Kuigi kindlasti võin ma öelda, et olin lennujaamas kõige suurema jalanumbriga naisterahvas! :D Siis vahetasin natukene raha kohalikus valuutavahetuses. Kursiga 1€ = 1496,57 won ( see oli Soomega võrrelds üsna hea pakkumine, Helsingis oli kurss 1€ = 1391,1462 won)
Kuna aega jäi ikka üle, siis keerasin ennast kerra kuhugi pingile ja jäin magama. Ärgates avastasin, et mu und oli valvama tulnud mingi valvur, kes lihtsalt istus mu kõrval, mitte midagi tegematta. Mis seal ikka, kaua ma tal seal niisama istuda ei lubanud ja küsisin kella :D
Üldse oli seal palju sõdureid ja valvureid ringi liikumas.
Siis oligi aeg nii kaugel, et tuli teha check - in ja istuda lennukisse. Õnneks juhtus nii, et ma ei pidanudki siselennul käsipagasi eest eraldi maksma (mida ma algul arvasin, et pean). Kaalud sobisid ja tohtisin käsipagasi ( mis kaalus 10kg) lennukisse kaasa tirida. Ühesõnaga kõik laabus väga hästi. Lennuk oli samuti hästi viisakas ja hubane. Personal oli hooliv, mis oli sümpaatne. Lend kestis 1 h ja Yeosu lennujaamas ootas mind juba mu koordinaator, kellega olime meiliteel terve suve suhelnud. Olin selleks ajaks üsna väsinud tegelikult. Ta aitas mind pagasiga ja siis sõitsime (autoga) minu ülikooli linna. Autos siis loomulikult suhtlesime ja ta ütles, et olen esimene inimene, kes siinkandis õpib sellest naljaka nimega riigist nagu Eesti :D Samuti on see esimene kord, kui siia ülikooli tulevad üliõpilased Euroopast. Minuga pidi liituma veel soomlane ja australane, kuid selgus, et soome tütarlaps oli siiski võimalusest loobunud, millest on küll tegelikult üsna kahju. Austria tüdruk jõuab siia 23 august, seega jõudsin siia kõige esimesena. Vastu oli mind võtmas kolm imearmsat filipiini (tütarlast), kes väga hästi inglise keelt räägivad. Nad olid nii õnnelikud nähes esimest korda sellist inimest nagu seda on eestlane :D Nimesid ma ei suutnud veel eile meelde jätta, sest info üleküllus oli teinud oma töö. Nad juhatasid mind mu tuppa ja laenasid mulle lina, teki ja padja. Ise ülevoolavalt õnnelikud! :) Kahjuks eile mul ei jätkunud jõudu väga kaua nendega lobiseda, sest ajavahe andis siiski tunda (siin on selleks 6h).
Rahvusvahelistel tudengitel on oma maja ja minu üllatuseks ruum, kus ma elan on üsna avar ja väga okei. Ütlen ausalt, et üle ootuste hea:) Kui nuriseda, siis mulle tundub, et koristamine ei ole siin väga au sees, kuid küll selle mure ka lahendan! Rahvusvaheline üliõpilaskodu on siin samuti kui korterelamu tüüpi. Ühes korteris on kolm tuba (nende hulgas ka vannituba ja wc). Mina olen hetkel enda toas üksi, ilmselt pannakse siia elama tüdruk Austriast. Mr. Hwansoo (koordinaator) ütles, et siin üliõpilaskodudes elab 2000 inimest - ma seda numbrit ei julge veel väga kindlalt faktina võtta, sest mulle tundub, et numbrid ei ole tal kõige paremad sõbrad :D Kuid uurin järgi :)
Eile läksin varakult magama ja tundub, et sain unetunnid täis magatud :) Inimese tunne hakkab taas tulema :) Tundub, et ülejäänud inimestele vist öösel magada ei meeldi, sest koguaeg kuulsin akna all erinevaid hääli. Kuid eks nad naudivad oma suve vaheaja viimaseid päevi, sest kool algab 28 august.
Täna siis lähen teen endale kohalikus pangas konto. Ostan endale isiklikult tekid,padjad,linad ja kõik muu vajaliku ja püüan tasapisi tutvuda selle paigaga, kus siis veedan oma õpingud. Kell 10.15 kohaliku aja järgi on mul filipiinid ukse taga :D Kuid ausõna nii hea ja palju julgem tunne on, et nad olemas on :) See on hea teadmine ja omamoodi tugi!


Ühesõnaga asun siis tegutsema :)

Järgmiste kirjutamisteni ja kõigile pöidlahoidjatele - AITÄH! Ütlen ausalt, et pisikene hirm oli küll, kuid lõpp hea kõik hea ja sihtpaika jõudsin kohale, mis kõige tähtsam :)

Jane






Comments