Lennujaamas

Olen nüüd edukalt Soomes. Rennukaaslaste hulgas oligi siis tõesti Gerd Kanter ja temaga kaks meest veel spordimaailmast (häbi küll tunnistada, kuid ülejäänute nimesid ma ei tea, küll olen televahendusel näinud). Veider oli see, et meediat üldse lennujaamas meie tähtede saatmisel ei olnud. Ainus, kes seal fotosid aktiivselt tegi oli mu isa - ja seda kohe mõnuga! :) :)


Nüüd istun siin Vantaa lennujaamas, kus valitseb totaalne tühjus. Selline tunne nagu inimesed ei lenda enam. Souli lend väljub mul meie aja järgi kell 16.45, seega aega on omajagu. Poodi ka nagu ei taha siin minna, sest olen ainus klient ja müüjate erilise tähelepanu all, seega otsustasin hoopis leida internetiühendust, mis õnnestus.



Gerd ja tema sõbrad vist naudivad kuskil lennujaama mõnusid :) Pean ikka mainima, et telekas tundub meie sporditäht kordi suurem kui päris elus! Rääkida ma loomulikult nendega ei julge, kuid kui lennujaamast maha tulime, siis võtsin julguse kokku ja küsisin kui palju aega on meil veel Souli lennuni. Küsimust ei esitanud ma sellepärast, et ennast huvitavaks teha, vaid avastasin, et kõik mu kellad jäid koju :)



Nüüd sain veel teada, et mu lend lükkub edasi. Vahva! Seega väljub 17.30...vaene taguots!



Mis siin ikka, niisama roosat mulli ei ole mõtet siin kokku kirjutada - võtan oma raamatu Nathanael West'i "Rändtirtsu päev" ja asun lugema! :)





Kõike ilusat Teile Eestisse ja pöidlad palun hoidke siiski pihus. Pikk,pikk reis on veel ees...



Musitan oma armsat ema, isa ja vennakest, kes olid USKUMATULT tublid!!



Aitäh ka kõigile, kes mind meeles pidasid ennem teekonnale asumist!





Jane

Comments