31.08

Kõigepealt on mul taaskord rõõm südames meie sportlaste üle! Küll nad on ikka vägevad!
Kahjuks ei olnud mul võimalus oma silmakestega neid vaatama minna, kuid südames olin nendega :)
Mul oli suur soov Teile teada anda ja kirjutada oma esimesest praktika päevast. Paraku SEE EBAÕNNESTUS TÄIELIKULT! Süüdlasi selles loos ei ole.
Algselt pidi meid kooli juhatama filipiin Mark, kes teadis täpselt, kus kool asub. Seal oli kooli ees kokku lepitud kohtumine õpetajaga, kes meid siis õigesse kohta viib. Paraku juhtus nii, et Mark pidi loengusse minema ja sellest tulenevalt otsustasime Theresega iseseisvalt leida üles õige koht. Palusime Mark-i instruktsioone - kõige tähtsam oli meeles pidada, et tuleb maha minna lõpppeatuses. Selge, asusime siis bussipeatuse poole teele. Nüüd tuleb tähtis koht - ühel hetkel ma küsisin Theresa käest, et kas buss millega me minema pidime oli 71 või 77? Hetkeks mõtlesime ja kuskil ajusopis kajas nr. 77. Mõeldud, istusime bussile ja ootasime viimast peatust. Tee tundus tuttav... kuni ühel hetkel oli täiesti võõras. Järgmisel hetkel kamandas bussijuht meid bussist välja - saime aru, et vist on lõpppeatus! :) Kuna tegelikult pidi lõpppeatusest kool näha olema, siis asusime seda otsima....paraku sellist hoonet läheduses ei leidunud. Küsisime siis teed ja taaskord põrkasime kokku keelebarjääriga (seda kogesime palju sellel teekonnal). Ei mingit abi! Peale selle, et noormees tundis sõna highschool ja näitas, et minge otse... Seda me siis ka tegime, jõudes tüdrukute mingi erakoolini. Mõlemad olime läbimärjad ja jalad villis :D Siin on viimased päevad meeletu kuumus, mis tahab ka hinge ära võtta... Nüüd jõudis kohale teadmine, et see pole koht kus me olema peame! Järgmine samm - mis saab edasi? Olime kokkulepitud aja juba ületanud ja nüüd tuli endast märku anda, sest uskusime, et kõik meid juba paaniliselt otsivad. Kuna läheduses taksosid ka ei leidunud, siis tegin ettepaneku sama bussiga tagasi sõita (teekond võttis 40 min) ja joosta kiiresti ülikooli kontorisse, kus antakse teada, et oleme terved. Telefone ju meil ka siin veel ei ole :) Nii me siis ka tegime! Jõudes kontorisse, tegime kutsika silmad pähe, vabandasime südamest ja tunnistasime endi rumalust siinses bussiliikluses. Palusime kohe esimese asjana ka helistada kooli juhtkonnale ja teada anda, et oleme elus, kuid lihtsalt rumalad. Sellega kõik ühelpool tulime koju. Südamed olid natukene kurbust täis, sest lapsed ju meid siiski ootasid ja nägime palju vaeva ka tunni ettevalmistamisel. Otsustasime, et kirjutame ka südantlõhestava kirja, kus on siirad vabandused ja ettepanek sellel laupäeval teha tänane 2h tasa...ootame siiani vastust.
Mis on siis loo moraal? 71 ja 77 ei ole samad numbrid :D Kõik oleks olnud oivaline, kui valik oleks osutunud 71-le. Kuid oleks on paha poiss :) Täna ei olnud meie päev!
Vaadates olukorra positiivset poolt, siis jumal tänatud, et nii kiirestigi tee tagasi leidsime :) Kuid siiski, Euroopa tüdrukud suures ja tundmatus Aasia linnas vajavad abikäsi, see on nüüd selge! Loodan, et meie esimesest ja reaalsest kogemusest koolis veel avaneb mul võimalus Teile kirjutada...
Suurest kurbusest ja pettumusest otsustasin õhtul ka taaskord jõusaali külastada. Esiteks pean sööma oma sõnu, hilistundidel on ka tüdrukud urgudest välja pugenud ja kasutavad jõusaali jooksulinte. Hüppenööriga siis hüppavad ehk tagasihoidlikumad... Teiseks, tundsin ma ennast täna kui suur MAMMUT, keset pisikesi korealasi. Neelasin oma nördimuse alla ja ei löönud käega! Kus on kõik suured ja tugevad korea poisid? Seal olen ma kui vanaema lastelaste keskel, lihtsalt kordi tugevam :D Omakeskis siis mõtlesin, et tegelikult olen ma tõesti nende jaoks uskumatu vaatepilt...naine, kelle käed on sama suured, kui mõne poisi jalad ja veel tõstab raskusi! Usun, et nende silmis, see ei ole kaunis vaatepilt, kuid kes teab, mis nende peakestes reaalselt toimub...
Selline päev oli siis täna minul... soovisin seda ka Teiega jagada. Nagu lugeda võite, siis kõik päevad ei ole vennad ja minuga alatasa juhtub midagi...kes mind lähemalt tunnevad, siis teavad, et geograafiaga ei ole mul kõige sõbralikumad suhted :D Sellest tulenevalt on juhtunud nii mõndagi õnneks või kahjuks siis :)
Tegelikult oli kogu lugu meie jaoks üsna kurb, kuid siiski tuleb vaadata positiivseid külgi...kui aus olla, siis ega me tegelikult vahepeal naersime ka! No kuidas muidu saab! Kui ise nalja ei tee, kes see teine siis teeb...vihastada ju samuti kellegi peale ei ole :)
Selline info ka inimestele, kellel ehk on huvi. Meie ülikooli professoril Melanie Steyn'il (lõunaafriklanna, kellest ka varem olen kirjutanud) avaldas raamatu "Once Around the Sun". Raamatus kirjutab Melanie ühest Korea perekonnast. Kellel on rohkem huvi, siis lisan siia ka lingi, kus saab raamatut tellida ja rohkem selle kohta lugeda http://www.amazon.com/Once-Around-the-Sun-ebook/dp/B005HW7J9Q/ref=sr_1_2?ie=UTF8&qid=1314773569&sr=8-2
Ehk on see ka Eestisse tulemas, kuid usun, et see on vähe tõenäoline. Isiklikult püüan selle raamatu endale kindlasti soetada :)

Kuid nüüd ootame me vastust koolilt, mis saab edasi...
Heastame selle sellega, et meie esimene tund saab olema sensatsiooniline! Lootma ja uskuma peab! :)


Emotsioonide rohke päev on ületatud! Olge armsad ja ükskõik mis, siis püüdke alati leida kasvõi üks pisikene positiivne külg kõige halva juures! :) Uskuge mind, kui otsida, siis ka leiab :)

Meie loo juures on kahtlemata teadmine, et kooli juurde saab number 71 bussiga. See teadmine on meil viimses kui ühes ajurakukeses salvestunud :)


Värvilisi unenägusid!

Jane

Comments