22.08

Täna on taaskord vihmane - sügis on saabumas ka siia :)
Kaks viimast päeva on möödunud veeta (dushi kasutamise võimalus puudub), mis tähendab, et täna võtsin kasutusele pesukausid. Hambapesu kraanist õnneks on vee võimalus veel olemas. Lapsepõlv tuli meelde, kui sai pesukaussides sulistatud :) Paraku praegu mahtus sinna vaid pea :) Ühesõnaga tulin olukorrast otseses mõttes puhtalt välja :)
Kuid soovin Teiega jagada emotsioone ja mõtteid, mis leidsid aset eile kui külastasin Nambu kirikut. See on kohalik kirik, kus siis kogukonna moodustavad enamasti välisriikide elanikud - näit. seal oli austraallasi,filipiine,ameeriklasi,hiinlasi, mina siis Eestist ja ka kohalikku rahvast. Suhtluskeeleks on inglise keel ja ka jumalateenistus kui selline oli samuti inglise keeles. Pastoriks on filipiin. Mind võeti seal väga soojalt vastu ja ausõna,seal oli nii tore!
Eelnevalt oli lastel inglise keele tund, kus nad õppisid Piibli tegelasi.
Jumalateenistus hakkas pihta laulmisega, me laulsime vist peaaegu, et viis laulu - kõik tundsid ennast vabalt ja laulsid kaasa. Ei olnud sellist kohmitsevat vaikust...Nii mõnedki õõtustasid vaikselt puusa ja peab tunnistama, et ka minu varbad lõid üheskoos rütmi :)
Peale seda oli aeg uutel liikmetel ennast tutvustada. Võtsin siis julguse rindu ja tegin seda! Seal oli ka maailmakaart, kus siis näitasin inimestele, kus asub minu kodumaa. Väga paljud inimesed arvavad, et meie emakeeleks on kas inglise või vene keel ja on väga üllatunud, kui ütlen, et meil on täitsa enda eesti keel. Võime uhked olla! Vägev on see, et olen siis esimene eestlane ja sellega seoses on seal erinevate riikide lipud, olenevalt siis inimestest kes seal kirikus käivad. Nüüd on seal esindatud ka meie riigi lipp - uhkelt! Väga mitmed hiljem palusid, et ma kirjutaksin meie riigi nime neile, et nad saaksid kodus infot otsida :)
Seal oli selline väga armas koht vahepeal, kus paluti lähedastele inimestele midagi ilusat öelda või neid siis kallistada. Sain ka paar kallistust!
Nagu ikka jumalateenistustele kohane, siis pidas ka pastor kõnet. Eelnevalt palus ta inimestel läbi lugeda ühe peatüki Piiblist ja selle üle käis siis diskussioon ja mõtisklus. Arutelu all pean silmas seda, et pastor arutles ja kuulajaskond vaikselt kuulas ja plaksutas, kui mõtted sobisid. Ütlen ausalt, et sellel hetkel tundsin ennast kui sarvedega inglikene... ma oma südames imetlen inimesi, kes siiralt usuvad millessegi või kellessegi, kuid paraku olen mina üles kasvanud teadmises, et kõige tähtsam on uskuda iseendasse. Kuid ma tean, et inimestel on vaja millessegi uskuda...see lihtsalt on nii! Kui need inimesed on valinud selleks teeks Piibli ja selle peategelase, kelle järgi elada... siis on minul vaid siiras austus nende suhtes! Nad teevad seda kogu oma südamega ja see on tõesti ilus! Seda öeldi mulle kohe alguses, et ei ole probleemi, kui ma ei ole mingit kindlat usku... sest meil lihtsalt on need asjad pisut teistmoodi. See andis mulle pisikese rahulolu tunde, sest alguses natukene kartsin, et ehk hakatakse mind nüüd seal kuidagimoodi mõjutama ja mind ei võeta omaks... õnneks need kahtlused kadusid :) Peale jumalateenistust söödi üheskoos ja räägiti erinevatel teemadel, sest paljud ei olnud üksteist kaua näinud (kuigi kogunemised leiavad aset igal pühapäeval). Oleksin peaaegu, et unustanud, mul oli au ka küünlaid puhuda, kuna olin uus liige nende kogukonnas! Nii tore :) :)
Selle jutu mõte on pisut ka see, et võib olla inimesed, kes reisivad ringi mööda erinevaid riike ja on üksi, siis selliste rahvusvaheliste kogukondade ülesotsimine on hea võimalus leidmaks endale sõpru... need inimesed tõesti hoolivad ja vajadusel aitavad ja on toeks!
Kuna kogukonnas olid ka arstid, siis peale jumalateenistust oli võimalik inimestel arsti visiidile minna. Oli see alles vaatepilt! Ühel hetkel kõik muutus ja inimestest said medõed ja toolid muutusid patsientide vastuvõtmise kohaks. See oli isegi pisut hirmutav alguses...siis ma küsisin, et kas nad siis haiglas ei saa käia, kuid seal pidi olema probleeme inglise keele oskamatusega. Isegi hambaarst oli olemas! :D Täitsa uskumatu! Küsisid ka minu käest, et kas mul on mingeid muresid, kuid vastasin, et hetkel olen õnneks terve. Ütlen ausalt, et kuidagi ei kippunud sinna toolile minema...see oli täpselt selline nagu filmides on näha olnud, kus kaugel Aafrikas tehakse meditsiini punktid ja aidatakse abivajaid. Tegelikult on tore, et selline võimalus on olemas, aga ma ise kuidagi suhtusin sellesse jube ettevaatlikult, kuna see tõesti oli VÄGA teistmoodi. Nichell lasi endal soolatüüka eemaldada...see oli vaatepilt, mille ajal ma lahkusin. Ma paraku ei suutnud seal kaua olla,mulle haigla värk ei meeldi, eriti kui pean vaataja rollis olema...aga üks hea asi oli küll - sain sealt endale kaasa sääsehammustuste vastu salvi! See on väga väärt kraam :) Kui mul tõesti on abi vaja, siis tean kuhu ja kelle poole pöörduda... selline võimalus inimestele on tegelikult tähelepanuväärse väärtusega!
Peale seda otsustasime koos Mark'iga (filipiiniga) minna tagasi üliõpilaslinnakusse. Ma tegin ettepaneku, et võiksime jalutada. Oleksin ma teadnud, et see vahemaa niiiii pikk on, siis oleksin jätnud selle tegemata. Kuid jäin ellu :) Selle jalutuskäigu jooksul mööda mingit veekogu serva oli meil võimalus erinevatel teemadel rääkida, peamiselt siinsest eluolust. Kas teate, et Korea on maailmas esimene riik enesetapppude osas. Selle põhjuseks on stressis ja ületöötanud inimesed. Minu jaoks täielik üllatus! Siinses riigis on väga olulisel kohal raha - selle nimel pingutatake kogu oma elu nimel. Isegi abielluda ei saa mees enne, kui tal ei ole kindlat majanduslikku kaasavara ette näidata. Raha on kõige alus! Ta ütles ka seda, et siinses ühiskonnas puudub tegelikult sõnavabadus... kõik on väga range ja inimesed on harjunud taaskord tegema seda, mida neile öeldakse.Vigade tegemine ei ole üldiselt lubatud. Töötatakse praktiliselt hommikust õhtuni. Kui oled lapsepõlves olnud kellegagi väga heades sõprussuhetes, aga ühel hetkel Teie teed lähevad nii, et ühel teist on kõrgem positsioon kui teisel, siis sõprusest on siinkohal vaid mälestused... Jõukamal positsioonil olev inimene võib sind küll aidata, kuid see on pigem näitamaks seda, kui hästi tal läheb...
Karm, kuid eks Korea ole üsna suletud riik olnud aastaid ning alles areneb selles osas...
Ta ütles ka seda, et ülikoolis ei ole lubatud enda arvamuse avaldamine - õigus on siiski õpetajal. Disukussioone kui selliseid ei aktsepteerita. Mul saab siin raske olema, kui see tõesti nii on :) Koolides (seda nägi ta ka ise) on füüsiline karistamine lubatud. Uuuh... me ei suudaks seda praegusel hetkel isegi ette kujutada :) Õppimine,õppimine, raha,raha! :)
Oleme erinevad kultuurid, tean seda, kuid vaatame positiivset külge - Korea areneb tasapisi...seda ta tõesti teeb! Beebisammudest saavad ühel hetkel juba suuremad sammud!
Ta ise on väga vaimustunud Euroopa vabadusest - me saame ise valida seda, mida soovime ja teha seda, mis meile meeldib. Meil on õigus omada enda arvamust! Seda vaimustust kuulsin ma pool meie teekonnast :) Selle peale ütlesin ma, et üks asi on midagi lugeda, teine asi on seda kogeda...ja kui kool läbi, mine Euroopasse! Kogemused on kõige suuremad õpetajad paraku :)
Kuid kui aus olla on tore omada vabadust...seda meil tegelikult siiski on. Jätaksin õhku küsimuse, et võib olla on meil seda isegi kohati liiga palju?
Kuid täna oli mul au kohtuda hariduse osakonna juhiga Ms. Heeok Heo 'ga. Väga armas naisterahvas! Ta tutvustas mulle inimesi ja rääkisime, kuidas ja mismoodi asjad hakkavad välja nägema. Teate mind on ootamas kohe,kohe praktika kohalikus koolis...uskumatu! Kool on minu kohalolekust teadlik ja pidi mind lausa nõudma! Olen inimkaup :D Pisut tegelikult ka kardan...
Ms. Heeok ütles, et nende osakonnas puudub alushariduse osakond vaid õpetatakse põhikooliõpetajaid. Jutustamise käigus tuli vastus ka ühele mu küsimusele, mida olen mõtteis mõlgutanud - kuidas hinnatakse siin riigis õpetaja ametit? Ta ütles, et see on siinses ühiskonnas peaaegu, et teisel kohal. Esimest kohta hoiavad arstid ja siis tulemegi meie! Nii ongi õige!!! Konkurents ülikoolides on väga tihe õppimaks sellel erialal ja siin on see hästi tasustatud. Jumala eest - kas siin on minu tulevik?! Teha tööd, mida ka hinnatakse! :) Vägev! Eks me seda näe, kuid nii hea oli kuulda selliseid kuldseid sõnu - õpetaja amet on kõrgelt hinnatud!
Siis tutvustas ta mulle erinevaid inimesi ja professoreid...tulemas on tegelikult sisutihedad õpingud. Püüan anda enast parima! Nad on ka rõhutanud, et kui on muresid ja probleeme, siis kindlasti ma paluksin abi. Seda ma kindlasti ka vajadusel siis teen :) Mul on ka oma kindel "tugiisik" ühe professori näol (minu teada välisõppejõud),sest kohtusime ka kirikus. Ta oli meeleldi nõus mind igati siinoleku ajal toetama. Küll ma hakkama saan, muud ei jää lihtsalt üle! :)
See nädal ongi siis tulemas kohtumiste nädala märgi all. Kooliaeg hakkab lähenema :)
Sisimas ma tegelikult seda juba ka ootan! Pisikene nohiklikkus ka täitsa omal kohal! :)
Loodan siiski, et saan Teile ka selle aja sees kirjutada, kuid ilmselt mitte enam nii tihedalt...

Nüüd siis hakkan vastama küsimustele, millele paluti vastuseid:

1. Where are/were you and who do/did you interact with in your study, at work, in your freetime? (host nationals/ locals; your own ethnic-cultural group etc.) – Why do/did you do this?

2. What do/did you do (in your study, at campus; in your internship work; in your freetime)? – Why do/did you do what you do/did? 
Note: Define in general terms: categories, frequency and intensity of behaviours.

3. What can/could you do in this ”new” place? What are/were your skills?

4. What are/were your beliefs of cultures, communication; of ”multi-cultures”? What beliefs and imagery are/were you driven by? And what are/were you uncertain about? What is/was emerging for you?

5. Who are you? What/where do you belong to (local, global)? What do you want to be?


Need on väga head küsimused! Sellepärast need ka siia riputan, et igaüks võib teist nendele mõelda :)


Nautige vabadust olla see, kes Te soovite ja tahate olla! :)

Paljudel see vabadus paraku puudub...


Jane


Comments