Uus perekond :)



Ootasime dominikaanidega üheskoos kui kodutud lapsed oma uusi vanemaid.
Pinge oli suur ja omavahel tegime igasugu nalju, et mis meist siis saab.

Lõpuks oli oodatud hetk käes - esimene perekond astus uksest sisse. Vanemad koos pisikeste lastega - niiii armsad! Esimene meie seast leidis endale kodu :) :)
Järgnes veel paar perekonda ja nii meid siis jaotati. Ühel hetkel olid ukse taga perekonnad otsas ja pool rahvast ilma uute vanemateta. Seejärel selgitati meile, et osa meist sõidab bussiga oma uute pereliikmete koduukse juurde. Ennem saime veel teada, et nii mõnedelgi meist õnnestub kodu jagada kahekesi ja ka minul vedas - sain olla koos Teaga (imearmsa Tartu neiuga). Niii hea meel oli :) Kahekesi on ikka vahvam ja hulga julgem :)
Haarasime oma asjad ja istusime bussi. Sõit kestis umbes 40 minutit - mõnel vähem mõnel rohkem, olenevalt sellest kus perekonna koduuks teepeal asus.
Nüüd oli siis Teaga meie kord - ütlen ausalt, et tõesti oli pisikene närv hinges, sest absoluutselt ei osanud kohe midagi oodata :) Selgus veel, et koos meiega tulevad ka Diana ja Annaliisa samas peatuses maha, mis tekitas natukene segadust kuid samas tundsime endid veelgi julgematena :)
Bussist maha astudes ootasid meid rõõmsad vanemad :) Rõhutan sõna rõõmsad, sest ma polnud nii õnnelikke jaapanlasi kohe ammu näinud! :) :) Meie olime kui hirmunud silmadega kutsikad kohati, kes ei oskanud olla, sest joovastav rõõm oli esialgu hirmutav :)
Siis selgus, et meie (minu ja Tea) ja Annaliisa ja Diana perekonnad on omavahel suured sõbrad ja ammused tuttavad ning neil oli plaanitud koos meie kõigiga ühine õhtusöök. Võtsime siis kohvrid kaenlasse ja liikusime sihtkohta. Vahepeal selgus, et meie perekonnad ei räägi inglise keelt. Väga minimaalsel määral. Polnud hullu, mõistsime, et meil on käed/jalad otsas ja küll me kõik mis vaja tehtud ja räägitud saame :)
Seekord oli meil au süüa Hiina köögi meistriteoseid. Istusime kõik laua ümber ja esialgu ei osanud kuskilt otsast alustada. Jube kohmetu oli olla. Pereisade ülevoolav õnn oli ka ikka hirmutav ja kuna inglise keelega oli ka esilagu probleeme, siis olime laua ääres ja püüdsime mõistatada, mida nad nüüd meile soovivad öelda või meie käest küsida :)
Loomulikult oli ka nimede ring, aga seal me jagasime taaskord visiitkaarte, mis lihtsustas kindlasti nimede õppimist :) Meie pereisa palus ennast kutsuda Papaks, ema Mammaks ja tütar oli Komiku :)
Siis hakkasid söögid lauale saabuma, teadsime, et ei ole viisakas sööki alles jätta ja ütlen ausalt, et sellel õhtul me tõesti veeresime sealt söögikohast välja, sest olime kindlasti ülesöönud,sest sööki oli VÄGA palju. Peredel jäi vist küll esialgu mulje, et oleme näljas eestlased, kes pole ammu süüa saanud, kuid meie lähtusime põhimõttest, et ei ole viisakas midagi alles jätta, mida nad meile pakuvad :D Olime kuulnud, et jaapanlased võivad seda kui solvangut võtta, et meile nende pakutav söök ei maitse.
Söömise ajal tehti pilte meist kui superstaaridest ja arendasime vestlust ja täitsa kodune ja mõnus tunne hakkas tasapisi hinge ronima :)
Kui söödud haarasime taas kotid ja otseses mõttes veeresime igaüks (Annaliisa ja Diana üheskoos ja meie Teaga) pereisade autosse ja sõitsime uude koju. Siin läksid Diana ja Annaliisa oma teed.
Kuna oli pime, siis me suurt aru ei saanud, kuhu me nüüd siis sõidame. Muideks Jaapanis ei ole kohustuslik taga istudes turvavööd kinnitada. Kuna kõrvad vahepeal lukustusid, siis saime aru et liigume mägedes ringi. Autos olles suutsime me lobiseda ja ka järgmise päeva plaanidest rääkida - saime aru, et me lähme ronima kuhugi, muu info jäi esialgu ebaselgeks :D Kuid ühte me Teaga mõistsime autos istudes, et meie perekond on tõsiselt siiras, armas ja kokkuhoidev. Pereisa super aktiivne ja rõõmsameelne. See oli äraütlemata hea tunne! :)
Siis jõudsimegi sihtkohta - KOJU. Pidime kuskilt ronima, esialgu ei saanud me taas aru, kus me siis oleme. Kohale jõudes avanes meil VÄGA suur maja, mis meie arusaamise järgi oli lausa turistidele ööbimiseks mõeldud. Meile näidati meie armas pesakene kätte ja öeldi, et hommikul kell kaheksa on äratus. Ennem me neid magama ei lasknud, kui olime ka enda poolsed kingitused neile üle andnud. Seda me teadsime juba reisile minnes, et peredele tuleb viia kingitus ( nägime sellega ka päris palju vaeva). Igatahes kõik meie kingitused neile väga meeldisid ja see oli ka ühtlasi võib-olla omavahelise sideme loomise alguseks. Olime Teaga kohe päris rõõmsad, nende nägusid vaadates :)
Kuid siis läksime magama ära ja omavahel arutades jõudsime järeldusele, et meil on ikka vedanud :)
Järgmise päeva hommikul sõime , siis paluti meil panna selga riided, et ronima minna - kuhu - me ei teadnud. Riided seljas asusime teele. ALLES siis saime aru, kus me oleme. Meie kodu oli budistide templi juures - tõsine turismimagnet. See oli üsna hämmastav pilt, mis meile avanes ja sõnadega on raske kirjeldada. Asusime, siis oma teekonnale, mis algas üsna kohe maja uksest välja astudes. Ma ei hakka detailselt meie ronimisteekonda Teile siin kirjeldama, kuid hiljem selgus, et teiste perekonnad olid öelnud, et ronida ei ole sinna mõtet, kuna see on ohtlik :D Ütlen ausalt, et me olime Teaga SUPERNAISED! Teekond oli tõesti äärmiselt konarlik ja ronisime mööda puujuuri sihtkohta, mida me isegi ei teadnud :D Teiseks sai Tea veel mingi putuka käest nõelata, mis tagasitulles tema teekonda veel eriti raskendas.Samuti sai pereisa sama asja käest nõelata pähe, see natukene rahustas maha, sest ta suhtus sellesse ise üsna rahulikult. Seega olime vaprad, kuigi tegelikult olime natukene mures! Teadsime, et muud meil lihtsalt üle ei jää,kui asjaga kaasa minna ja üksteisele siis toeks olla! Alati kõige raskematel hetkedel meeldis pereisale meist pilti teha - öeldes stopp ja naerata nüüd :D :D Ausõna, oleme endi üle ääretult uhked ja tegelikult me jõudsime järeldusele, et kuna pereisa nii uljal sammul seda rada läbis, siis ega meiega ei osanud reaalset hirmu tunda, vaid läksime n.ö vooluga kaasa :)
Teekond kestis meil 2 h ja see võttis meid isiklikult üsna oimetuks. Õnneks oli seda ka meie nägudest vist näha ja perekond lubas meil natukene peale ronimist puhata. Otsustasime Teaga, et magame natukene :)
Nüüd me teame, et käisime Nageiredo Hall'is ja Sanbutsuji templis.
Hiljem sellel päeval külastasime veel ka Spaad, kus saime käia Jaapani vannis...see oli mõnus! Ja käisime üheskoos ka bowlingut mängimas.
Õhtul oli meil perega ühine õhtusöök, kus meisterdasime ühiselt sushit ja hiljem lasksime natukene tulevärki :) Jäime tegelikult päevaga ülirahule ja õnneks ka Tea näpukese paistetus oli õhtuks juba tasapisi taandumas.
Järgmisel päeval saime magada 9ni ja siis ootas meid templi külastus taas, kus toimus tseremoonia. See oli budistide tempel ja tuli välja et meie pereisa on samuti budist. Mis mulle isiklikult nii huvi pakkus.
Ütlen ausalt, et tseremooniast osa saamine, oli meie jaoks selle reisi kõige emotsionaalsem ja hingelisem osa. See oli vapustav! Näha oma silmaga ja olla osaks traditsioonis. Uskumatu tunne.
See hetk ja tunne jääb alatiseks meiega...

Peale seda asusime me perekonnaga teele hotelli, kus toimus kõikide perede ja meie vahel viimane õhtusöök ja dominikaanid ja eestlased esitlesid endi riike (tegime taas pisikese etteaste).
Tee peal külastasime veel ka Tottori Sand Dunes'i, mis oli ebareaalne. Keset linna on kõrb. Vauuu eksole :) Kahjuks mul hetkel puuduvad selle kohta pildid, sest mul sai kaamera aku vahepeal tühjaks.

Ühine õhtusöök läks meil nii vahvalt ja toredalt ning samuti meie etteasted (seekord oli meie repertuaaris laulud : Kungla rahvas, Põgene, vaba laps, tants Kaera-Jaan ja Eestit tuvustav video). Kuidagi nii hea tunne oli südames, kuid samas hakkas ka kohale jõudma, et nüüd on aeg perekonnaga hüvasti jätta. Tegime selle ära ja oleme südamest tänulikud neile, et nad jagasid meiega siirust, hoolivust ja rõõmu :) See oli imeline!
Lubasime ka edaspidi suhelda ja endast märku anda.

See kogemus oli/on niii palju väärt!

Siis jõudiski päev õhtusse ja ronisime magama koos eriliste tunnete ja emotsioonidega.
Järgmine päev liikusime juba siis lennukiga (otsustati et taifuuni oht nii suur ei ole) taas Tokiosse, kus ootas meid ees viimane õhtu Jaapanis.


Lõpetuseks võib öelda, et dominikaanid kui meie eestlased jäime oma perekondadega rahule.
See oli tõesti uskumatu kogemus ja oli tõeline au olla ja elada Jaapani perekonnas.

Peale selle õppisime me veel Teaga nuudleid luristama, sest see näitab, et söök meile maitseb,mida valjemini me neid luristame. Esialgu olime üsna saamatud, kuid lõpuks tuli juba päris hästi välja :)

Õppisime ka seda, et olgu keelebarjäär, siis ikkagi erinevad rahvused saavad oma mõtted/küsimused ära seletatud. Kurb oli vaid see, et me oleksime soovinud veelgi enam küsida ja teada saada, kuid see võimalus inglise keele oskamatuse tõttu jäi natukene väheseks. Kuid see annab meile endile võimaluse olla aktiivsed uurijad :)

Perekonnas olid ka rollid jaotatud - ema oli naiselik ja õrn, kes hoolitses peamiselt kodu eest ja tööl ei käinud. Isa oli tohutu aktivist, kes tegeles väga paljude erinevate tegevustega - pere n.ö üleval hoidja siis ja tütar oli armas teismeline, kes lõpetas gümnaasiumi ja edasi soovis samuti minna õppima ülikooli klassiõpetajaks.
Mulle tohutult meeldis nende omavaheline klapp ja side. See energia, mis neist igal sammul kiirgas. Jõud, mis neid koos hoidis. Sära nende silmis. Heatahtlikkus,abivalmidus ja siirus.
See oli väga ehe ja siinkohal on võib olla meil palju õppida.
Need on vaid vähesed sõnad, mis meie perekonda suudavad kirjeldada...


Selline oli meie pereseiklus ja kui kellelgi on veel huvi rohkem teada või detailsemalt, siis oleme alati nõus oma muljeid jagama :)

NB: piltidel on meil näpud koguaeg laiali, sest matkime jaapanlasi (neile kohe väga meeldis igal pildistamisel seda teha) - see on rahu märk jaapanlaste jaoks.




Hoidke oma lähedasi ja armsaid inimesi :)


Jane









Comments